8. jaanuar 2010 nr 60
Viru Folgini on jäänud 214 päeva
http://www.virufolk.ee

Juhtkiri

Seekordset juhtkirja kirjutan lumme uppunud Käsmus, Meremuuseumis, herr Vaigu köögis. Selles numbris suur 2010. aasta horoskoop – heidame tähistaeva ja kohalike tähtede abil pilgu alanud aastale, räägime Viru Folgi ja Rock Cafe koostööst, Elle-Mari harib kirjandusteoorias, Tuuli tutvustab taaskord üht Viru Folgi tänavust esinejat ja muud huvitavat.

Palju muusikat ja kõike ilusat alanud aastasse!

Tiit Lepik
tiit@virufolk.ee

Pilt

Folgikomm

Käsmu komm

Kapteni komm

Kolm vana kommipaberit eelmise aasta Viru Folgi päevilt. Äkki tuleb selgi aastal augustis jälle folk ja leidub sealgi kommi, mille paberid ajalooks saavad?
Viru Folgi kommide ümbrised kujundas Valdek Alber.

Luuletus

Tanka

Pikkpikal ööl, oh
nagu vaskse faasani
laiali saba
laiajalalisel mäel,
kuidas magada üksi?

Kakinomoto no Hitomaro
http://en.wikipedia.org/wiki/Kakinomoto_no_Hitomaro

Artikkel

Horoskoop
Kõik endast lugu pidavad väljaanded alustavad uut aastat horoskoobiga. Minu arvamus horoskoopidest on nagu on, soovitan kõigil lugeda Loodusringi lehelt Urmas Sisaski artiklit „Astroloogia ennustab minevikku” (http://www.loodusring.ee/node/64 ). Kiusasin siin uue aasta alguse puhul paljusid inimesi. Küsisin neilt, mida ootavad uuelt aastalt. See oleks nagu väikese ennustuse eest. Kuna mu mailindus otsustas tõrkuda, siis võib-olla osa vastuseid ei jõudnud minuni. Nendest, mis jõudsid, tekkis meie „horoskoop“. Toimetuse poolt ikka ka arvamus, et tuleb vähemalt sama hea aasta kui eelmine.

Tiit Lepik, toimetaja

Mida toob uus aasta?

Astrid Böning:
Alati on hea tunne, kui saad luua midagi valgele lehele ja sellise tunde loob ka iga algav aasta. Meie ees on taas üks valge leht, mille kujundajaks saame me olla suures osas ise.
Iga inimese elu on erinev ja iga inimese jaoks tuleb see aasta erinev. Ma ei tea, mida ta endaga toob, aga ma tean, mida ma tahaks, et ta tooks.
Mina  tahaksin sel aastal sellele lehele kujundada palju muusikat, hetki lähedaste ja sõpradega, aega iseenda ja mind vajavate inimeste jaoks ning rõõmu ja rahu.
Kõigile teistele soovin aega, et mõelda, mida kujundada teie käes olevale valgele lehele, jõudu selle elluviimisel ja usku headusesse. Maailm on parem, kui me ise oleme paremad. Ja nii ka iga uus aasta.

Head uut aastat soovides,
rahvamuusik Astrid Böning

Rein Maran:
Ei mäletagi teist nii lumerõõmurikast aastavahetust kui äsjane. Selle sajandi sissejuhatav rahutu kahe-nulli-aastakümme on viimaks lõppenud ja kahekümne esimene sajand on täisõigustes. Paraku on möödunud aastakümme olnud paljudele suurte lootuste purunemise aeg. Kust leida jõudu vastu seista katsumustele, jääda iseendaks?
Mäletan oma elu jooksul palju hullemaid aegu. Usun, et nii nagu varemgi, on ka praegu paljudele oluliseks sisemise väe ja tasakaalu allikaks loodus oma kordumatus mitmekesisuses. Tasub vaid igapäevastes rähklemistes peatuda, vaadelda, märgata kas või lumehelveste tantsulist liuglemist, tihaste vilkust ja elurõõmu ning veel palju muud, millest me iseennast tarbimise võidujooksu tuhinas vabatahtlikult ilma kipume jätma.

Anzori Barkalaja:
Selle aasta ootuste osas oleksin mõneti ettevaatlik, kuivõrd enamus meelehärmist tekib just täitumata ootuste ja petetud lootuste tõttu.
Oodata on ju jätkuvalt majandusmõõna ning see tähendab, et sõnnik kultuuri taimede väetamiseks jääb jätkuvalt kesiseks. Aga ka surutis on surve elik jõurakendus, mis Newtoni järgi tekitab vastujõu. Sellelt vastujõult ootangi loovat rakendumist omakultuurse väljendusrikkuse näol. Igasugustes kunstivormides, mitte ainult muusikas.

Tiit Kändler:
Ootan ootamatusi

Minult paluti, et ütleksin, mida ootan alanud aastalt. Tobe lugu, mõtlesin, ei oska ju öelda muud kui et: ootan, et aasta ikka kenasti oma lõpu ära näeks ega katkeks kusagil poole peal. Et mingu aastal ikka hästi. Pesku käsi ja ärgu raha maha joogu.
Aga kui ma täna lõpuks otsustasin, et tuleb ikka lume alt oma küttepuud välja kaevata ja riita laduda, sest ega vist ei jõuagi oodata, millal lumi ära sulab, et enne küllap on suur suvi käes ja siis polegi puid vaja, siis tuli sihuke mõte, et aasta oleks vahva, kui inimesed teeksid õigeid asju, aga veidi valel ajal. Või veidi vales kohas. See on igatahes parem, kui et tehakse valesid asju, aga õigel ajal ja õiges kohas. Pole ju midagi jubedamat, kui inimesed, kellest uhkusega öeldakse, et nad olid õigel ajal õiges kohas. Tekib siis ikka küsimus, et miks nad ometi sealt ära tulid?
Üks hea muusika on ju ka selline, et see on õige muusika, aga veidi vales ajarütmis ja koharuumis. Õige muusika õigel ajal ja õiges kohas on muidugi ka hea asi, sest säästab kõrvu ja aega.
Nii et alanud aastalt ootan ootamatusi. Vaid ootamatused on need, mida ette oodata ei saa, siis on ju tore neid oodatagi.

Juhani Püttsepp:
Minu jaoks on selles maailmas iga aastaga järjest rohkem asju. Ja järjest raskem on selgust saada, mis on väärt ja mis mitte. Või mida sa vajad? Tundub et raamatud ei ole mitte alati raamatud, filmid ei ole alati filmid nii nagu me mõistsime neid 30 aastat tagasi. Kust siis leida seda mõõdupuud enda jaoks? Vanade asjade hulgast, mida sa sügavalt usaldad. Minu jaoks on need näiteks vanatädi ammu ammu saadetud postkaardid, mis on heasoovlikud ja targad ja mis aitavad mul elada.

Kalle Kurg:
Aasta algul teevad eesti folkloristid Peep Veedlale palvekirja, et nad pääseksid Viru Folgi üritustele tasuta. Käsmu saavutab täieliku muusikalis-organisatsioonilise suveräänsuse ja Käsmu Küla Komisjon võtab vastu Viru Folgi Deklaratsiooni, et laulva revolutsiooni baasil teha üleilmne muusikarevolutsioon. Kultuuriministeerium võtab vastukaaluks vastu täieliku muusikamäärustiku, kuid valitsus kukutatakse ja Aarne Vaigust saab Eesti Vabariigi kultuuriminister. Eesti laulupeod asendatakse Viru Folgiga, mõeldes seejuures Viru all kogu Eesti Vabariiki. Tiit Lepik asutab võrguväljaande Global Folk in Estonia. “Vinterdamise” kõrvale astub muusikaline tegevusprogramm “tormistamine”. Vinterdajad ja tormistajad lähevad piire eiravale rattaretkele läbi Euroopa, neid saadab ökoloogiline igiliikur Looduse Omnibuss. Eesti passi kõrval hakatakse paljudes riikides reisidokumendina tunnustama Viru Folgi passi. Rahvusvahelises suhtlusportaalis Näguderaamat ilmub teateid selle kohta, kes eesti muusikutest ja folkloristidest on teinud häid grimasse. Käsmu jõuab arvestatavate kultuurikeskuste hulka ja tähistatakse maailmakaardil viiulivõtme-taolise märgiga. Tallinna Rock Cafe rokib, ruulib, kotib ja sakib pidevalt. Avastatakse, et Käsu Hans ei ole sündinud Puhjas ja ta tegelik nimi on Käsmu Hans ning tema laulu algne pealkiri on “Oh sa armas Käsmu laht”. 15. juunil tähistatakse Käsmus astroloog Igor Mangi sünnipäeva ning juunis ja augustis sajab tähtede asemel taevast noote. Nendest luuakse Käsmu lahte tuules helisev monument. Kogu Eestis hakkavad inimesed naeratama ning ühistranspordis kohtab pidevalt omaette ümisevaid vanu ja noori. Avaldatakse kunagise Tallinna lõnguse Viru Billi elulooraamat, kust selgub, et ta on lapsepõlves unistanud muusikapidudest Käsmus. Teine lõngus Viru Aabram aga pärandab Käsmu muuseumile oma vinüülplaadikogu, mille vana ärimees on kokku köitnud sümboolse rohelise paelaga. Viru Folgi korraldajad keelduvad ärilisest ettepanekust hakata valima Viru Folgi missi ning tootma festivali särke, märke ja värke. Sellest tuleb suur pahandus. Korraldajaid süüdistatakse kapitalismi kukutamise, ülemaailmse muusikaterrori kehtestamise ja maavärina tekitamise katses. Vaik kõrvaldatakse ametist, asendajat ei leita. 1.–5. augustil tähistatakse jälle Igor Mangi sünnipäeva. Valitsus on taas kukkunud ja küsib temalt nõu. Aga Mang ei vasta, sest viibib parajasti oma sünnipäevapeol Suure Vankri tähtkujus koordinaatidel: RA 13h 35m 23.85s DE +60° 14’02. Keerukaim aeg on siiski 6.–7. august, kui üheaegselt tähistatakse Eesti vastuvõtmist N. Liitu ja EV Ülemnõukogu otsust Tartu rahulepingu legitiimsusest. Aga Viru Folk paneb õnneks pillid hüüdma ja asi keerab hoopis eesti looduskaitse 100. juubeli tähistamiseks. Aset leiab mõnus kontsert kaunis keskkonnas. Eesti polka baasil sünnib uudistants eesti folka. Muusikarevolutsioon on toimunud. Mang on tagasi. Ta on käinud hoopis Soomes kuulamas folgipunti “Pohjannaula”.

Mikko Fritze:
Mõtteavaldus ja tervitus kõigile kultuuri armastavatele inimestele.

2011. aastal saab Tallinnast järjekorras juba 43. Euroopa kultuuripealinn. See on Eesti ajaloo suurim kultuurisündmus. Nii sobitub kultuuripealinna tiitel rahvusvahelise tähelepanu pingerida silmas pidades uhkelt olümpiamängude järele ja üle-euroopalise teleshow, Eurovisiooni lauluvõistluse ette – mõlemaga on Tallinnal lähiajaloos ka kokkupuuteid olnud, võõrustades 1980. aastal Pirita purjespordikeskuses Moskva olümpiamängude purjeregatti ning 2002. aastal Eurovisiooni lauluvõistlust.
Teisalt annab kultuuripealinnaks olemine hea võimaluse ka linnaelanikel ja eestimaalastel endil oma pealinna lugu – minevikku ja tänapäeva – paremini tundma õppida.
Nii pole juhus, et Tallinn avab kultuuripealinna aastal lisaks programmile kõigile külalistele ja oma rahvale külje, mida aastasadu justkui iseenesestmõistetavaks on peetud, ent mis viimase sajandiga teenimatult tähelepanuta on jäänud: linn avab end taas merele.
Juba paar aastat enne Euroopa kultuuripealinnaks saamist taaselustati SA Tallinn 2011 eestvedamisel linna südames asuvaid sadamaalasid hõlmavad merepäevad, mis aasta-aastalt laienedes ja enda alla järk-järgult aina uusi, seni avastamata lahesoppe võttes on juba nüüd meelitanud rannapromenaadile kümneid tuhandeid inimesi. 2011. aastal saab Tallinna merepäevadest noorte laulu- ja tantsupeo kõrval aasta üks tippsündmusi.
Et kultuuripealinna aasta köidab kokku nii uhiuued kultuuriprojektid kui ka senised Tallinna väärikamad kultuuripeod, siis kohtab merd ja mereäärsete alade kasutuselevõttu 2011. aasta ligi paarisajast kultuuriprogrammi kuuluvast üritusest ja ettevõtmisest palju.
Üks ekstravagantsemaid teatritruppe NO99 püstitab Tallinna ka midagi maailmas ainulaadset, 9000 põhupakist rajatava Põhuteatri. Muusikasõbrad on oodatud nii mere ääres kõrguva laulukaare all toimuvale maailma omanäolisemale laulu- ja tantsupeole, Pirita kloostri varemeis peetavale Birgitta festivalile kui ka kaasaegset Eesti muusikat kogu maailmale uhkusega esitlevale peonädalale Tallinn Music Week ja Eesti ühe nimekama helilooja Erkki-Sven Tüüri kultuuripealinnale pühendatud uudisteose maailma esmaettekandele. Kultuuripealinna spordiprogramm on esinduslik, sest aastaks 2011 saab Sügisjooksust Tallinna maraton, mis kulgeb piki Tallinna poolesaja kilomeetri pikkust rannariba, toimuvad võistluskunstide maailmameistrivõistlused ja maailma ekstreemsporditippe siia meelitav Simpel Session.
Filmisõpradel tasub pilk Tallinnale heita juba 2010. aasta detsembris, mil austusavaldusena kultuuripealinna aadressil toimub siin Euroopa Filmiakadeemia iga-aastane auhinnagala ning mis lisaks rahvusvahelisele telepildile toob lahti rulluvale punasele vaibale Euroopa filmitööstuse tipud. 2011. aastal liigub kino linnaruumi – läbi aasta linastub Tallinna kõige eriilmelisemas paigas sadakond filmi –, toimub dokfilmifestival DocPoint, tummfilmide ühishelindamine ja palju, väga palju muud.
Ükski Euroopast lugupidav kultuuripealinn ei jäta tähelepanuta ka teisi, sama väärikat vankrit vedavat kultuuripealinna. Nii ka Tallinn, kes on käed ja meeled ristanud 2011. aasta teise Euroopa kultuuripealinna Turuga, mida meist lahutab vaid 177 kilomeetrit lainetavat Läänemerd. Ühistegevuse üks paremaid näiteid on suurprojekt „Bordering Memories”. See on projekt Läänemere kallastel elavate eestlaste, soomlaste ja venelaste omavahelistest suhetest.
Ehkki Euroopa kultuuripealinna tiitli kandmiseni on veel aasta jagu aega, tuleb nüüd lõpetada poliitiline mäng ja suunata jõud kultuuripealinna edukaks läbiviimiseks!

Kaido Einama:
Mis ootab meid arvutimaailmas aastal 2010?

2010 on nagu iga teinegi aasta tehnoloogias taas murranguline. Murduvad vanad tehnoloogiad, murravad peale uued.
Seekord aga üritatakse kõigutada ka sajandeid püsinud majandusharusid. Üks neist on trükitööstus, mis niigi majanduskriisiga kõvasti kannatada saanud. Amazon teatas, et detsembris müüsid nad rohkem e-raamatuid kui paberraamatuid. 2010. aastal ennustataksegi võidukäiku e-raamatutele – need on e-paberiga seadmed, millelt saab trükiseid lugeda. Näiteks Amazoni enda seade Kindle on üks populaarsemaid. E-paber on tehnoloogia, mis lubab mustvalget pilti kuvada paberile sarnase kontrastsusega ja pildi hoidmiseks ei pea energiat kulutama (tehnoloogiliselt on e-paber nagu mikroskoopiliste pingpongipallide kast, milles pallid pööratakse tumeda või heleda poolega ülespoole ja nii pilt tekibki). Sarnase tehnoloogiaga on ka teiste tootjate e-raamatuid, kuid 2010 toob veel läbimurde värviliste e-raamatutega. Need tulevad hea ekraaniga mobiilidesse (nt iPhone jt) ning näiteks minisülerite tootegrupi looja Asus toob sel aastal välja ka värvilise e-paberiga kaantena kokkukäiva e-raamatu, mida hea kaasa võtta ja kuhu saab paigutada riiulite kaupa raamatuid.
Aga uudiseid on veel. 2010. aastal saame me vabaneda alailma kõige ebamugavamal hetkel üles ütlevatest krõbisevatest kõvaketastest. Neid asendavad SSD-kettad ehk USB mälupulga laadsed välkmälukettad, mis ei pöörle ja tarbivad vähem energiat. Samas on nad ikka veel kallimad kui „vanad” pöörlevate magnetketastega kõvakettad ja väiksema mahuga ka.
Mahuprobleemi lahendavad sel aastal pilveteenused. Pilveks nimetatakse veebiteenust, kus kasutaja valib teenuse parameetrid ja teenusepakkuja tagab need üle interneti ressursse kokku otsides. Näiteks Google Docs on hea asendus MS Office’ile – saad oma dokumente hoida kuskil kauges serveris ja redigeerida neid veebipõhise teksti- või tabeliredaktoriga üle interneti. Arvutis peab olema vaid brauser, kõik muud asjad (tarkvara ja dokumendid) kolivad kuhugi serveritesse, mis asuvad üle maailma ja jagavad kõvakettaruumi ning arvutusvõimsust nii, nagu kasutajad vajavad.
2010. aastal hakkavad ka aeglased USB 2.0 ühendused välja vahetuma USB 3.0 vastu. See tähendab, et kui ühendame oma arvutiga mõne välise (uue USB 3.0) kõvaketta, siis töötab see sama kiiresti kui sisemine kõvaketas. Või kui laadime video mõnest videokaamerast üle USB kaabli, siis käib see hetkega, mitte kümme minutit.
2010. aastal peaks Eestis jõudma kiire internet ka linnast välja. Neljanda põlvkonna mobiilsidet ehk LTE-d veel oodata ei maksa, kuid nii Elisa kui Tele2 kasutavad Soomes leiutatud ja UMTS900ks kutsutud võrku, mis toob kiire mobiilinterneti ehk 3G ka maale. Kaablist saab Elioni ja Starmani võrgus teoreetiliselt küll 100 megabitti sekundis, kuid praktikas ei pruugi ka sel aastal veel see nii ilus olla ja kallis on ka.

Kaido Einama, Arvutimaailma peatoimetaja
www.am.ee

Anneli Kivisaar:
Vihula valla kõige olulisemaks sündmuseks käesoleval aastal on kahtlemata Võsu esmamainimise 500. aastapäeva tähistamine juubelinädalaga 12.–18. juuli. Tahame teha nii, et terve nädal oleks täis sõna-, laulu-, foto- ja lihtsalt kunsti. Selle aja sisse mahuvad  ka järjekordsed, seekord juba 18. Võsu muusikapäevad 16.–18. juuli 2010. Täpsem info saab kindlasti üleval olema Vihula valla koduleheküljel www.vihula.ee .
Ülevallalist, võiks isegi öelda, et ülemaailmset tähtsust omab kindlasti Karepa kodukandipäev 17. juulil, peakorraldajaks Karepa Selts.
Vergiranna Seltsi eestvedamisel tähistatakse 10. juulil Vergis kalurite päeva. Selleks ajaks peaks valmis olema ka raamat Vergi kalurite kunagisest eluolust, kus muu hulgas õpetatakse vanu kalurite poolt kasutatud töövõtteid. Ehk saab nii mõndagi raamatust loetut ise kohapeal katsetada.
Juuni lõpus viib Lahemaa Tervisekool Võsul läbi järjekordsed massaažipäevad. Täpsem info selle kohta, mis, kus ja millal toimub, on üleval www.lahemaatervisekool.ee .
Vihula vald võib uhkust tunda, et meil on kolm nii eriilmelist ja hästikorrastatud mõisa, kus aastaringselt midagi toimub. Eriti tegusad on aga suved.
Juulis avab öösiti oma uksed Sagadi mõisa öömuuseum, augustis on sealsamas Sagadis puupäevad ja septembris seenenäitus, kontserdid, näitused ja palju muud. Info mõisa kodulehelt www.sagadi.ee .
Vihula mõisa suursugune majutus on aidanud paljudel inimestel leida tee linnast maale ja välismaalt Maarjamaale. Kultuurinälga siin maal kindlasti tundma ei pea, selle eest hoolitseb mõis ise, pakkudes oma külastajatele ja ka kõigile teistele huvilistele väga meeleolukaid kontserte, seda mitte ainult suvel, vaid aastaringselt. Täpsemalt jälgi Vihula mõisa kodulehekülge www.vihulamanor.com .
Palmse mõisa tegemised aitavad meid ajas tagasi minna 18. sajandisse. Mõis pakub erinevaid programme aastaringselt, tegemist jätkub nii suurtele kui väikestele. Lisaks kontserdid, etendused, näitused. Koduleht www.palmse.ee .
Ametlik suvelõpetaja on 28. august, siis põlevad randades tuhanded muinastuled.
Sügise suurim sündmus on oktoobris, kui Võhma Seltsimaja tähistab oma 100. sünnipäeva. Pidu saab kindlasti olema uhke ja võhmakad ootavad kõiki oma sõpru, nii lähedalt kui kaugelt! Lähem info www.vohmaseltsimaja.ee .
Kogu Vihula valla kultuurielu hingeks on kohalikud seltsid, kes suvel küll natuke puhkavad, see-eest on toimekad sügisest kevadeni: tantsivad, laulavad, näitlevad, kokkavad, teevad käsitööd, hooldavad suusa- ja matkaradu jms.
Ilma iseenda tahtmiseta ja käte külgepanemiseta ei sünni siin ilmas mitte midagi, ühest korralikust külapeost rääkimata! Sest kui tantsimisest, laulmisest, kokkamisest jms aega üle jääb, peetakse ikka pidusid kah! Lähemat infot nende kohta saad jällegi valla kodulehelt www.vihula.ee .

Anneli Kivisaar,
Vihula valla kultuurinõunik

Rakveres jagati kultuuriauhindu

Eile, 7. jaanuari õhtupoolikul jagas Eesti Kultuurkapitali Lääne-Virumaa ekspertgrupp Rakvere Muusikakoolis välja 2009. aasta kultuuripreemiad.

Käsmus korraldatud muusikafestivali ja kontsertide eest pälvis Lääne-Virumaa Kultuuripärli tiitli MTÜ Viru Folk. Eesti Kultuurkapitali juhataja Raul Altmäe poolt üle antava preemia võtsid vastu festivali peakorraldaja Peep Veedla ja kontsertide peakorraldaja Villu Veedla. Taustal esireas Lääne-Viru maavanem Einar Vallbaum ning Kultuurkapitali Lääne-Virumaa ekspertgrupi esimees Kuno Rooba.

Oma tänukõnes kiitis Peep Veedla oma tublisid tiimikaaslasi ning tõenäoliselt maailma parimat festivalipaika Käsmut, kutsudes ühtlasi kolmandast festivalist osa saama kõiki saalisviibijaid.

Seekordse Loomingu preemia pälvis Toomas Suuman, näidendi „Saksad sõitsid saaniga” autor, eelkõige Lääne-Virumaa jaoks olulise kirjandus-, kultuuri- ja ühiskondliku elu tegelase Jakob Liivi tegevuse väärtustamise ja kajastamise eest. „Me ei tööta ju tunnustuse nimel, aga pagana hea tunne on siiski seda vastu võtta,” lausus Suuman oma tänukõnes.

Pühendumise preemia kuulus perekond Rätsepale Haljalast. Tänu perekonna pühendumisele poegade Priidu ja Kristjani motokrossiharrastusele, on poistest saanud juba Euroopa juunioride meistrid.

Järjepidevuse preemiaga tunnustati Rakvere Reaalgümnaasiumi õpetajat Kai Eeki, kes on juba 15 aastat juhendanud sealset teatriringi. „Tegelikult kuulub pool sellest preemiast minu abikaasale”, tunnustas värskelt tunnustatu oma teistpoolt.

Ka Rakvere Muusikakooli sekretär-juhiabile Rita Metsale anti preemia pühendumise eest. Temal oli oluline roll sellesama toreda maja – tseremoonia toimumiskoha – renoveerimisel.

Fotod Toomas Tuul, jutt Peep Veedla.

Uuel aastal saab Viru Folgi esinejatele kaasa elada ka Rock Cafe’s.

Aasta 2010 toob folgisõpradele kaasa häid uudiseid. Kui suvistel festivalidel Käsmus mõni esineja nägemata-kuulmata jäi või meeldis niipalju, et tahaks teda ikka ja jälle uuesti kuulata-vaadata, võib selleks nüüdsest avaneda võimalus ka talveperioodil Rock Cafe’s. Kord igas kuus toimub seal nüüd üks Viru Folgi kontsert. Nii jaanuarist maini ja loodetavasti jätkub sügisel.
Miks Rock Cafe’s? Tegelikult liikus mõte selles suunas, et võiks Tallinnas järjepidevalt folgikontserte korraldada, juba esimese festivaliaasta sügisel. Toona jäi mõte teostumata, ju siis polnud veel küps. Nüüd, ligi poolteist aastat hiljem, realiseerus see tõenäoliselt eelkõige seetõttu, et sai küpseks. Ehk, nagu ütlevad meie jaanuarikuised esinejad – folk rokib!

Viru Folk Rock Cafe’s:
28.01 Nikns Suns ja Pohjannaula (FIN)
18.02 vennad Johansonid ja õed Taulid
18.03 Aapo Ilves ja Bullfrog Brown
08.04 Klapp ja Skrömta (SWE)
13.05 esinejad selguvad peatselt

Peep Veedla

Tuulepuu

http://www.myspace.com/tuulepuu

Foto Halliki Pihlap

Ansambel Tuulepuu alustas 2007. aasta oktoobris, kasvades välja Karksi-Nuia Muusikakoolis tegutsenud heal tasemel rahvamuusikakapellist Kunileid, mis tegutseb siiani. Margus Põldsepa juhtimisel unustati noodilood ja edaspidi keskenduti musitseerimisele kõrvakuulmise järgi. Esialgu oli ansamblis viis liiget, kuid kevadel suundus üks neist, Karol Pulk, parimatele jahimaadele, ehk siis Tartusse Elleri kooli tarkust taga nõudma. Peale Karoli lahkumist hakkas ansambliga liituma üha uusi noori muusikuid, ja et mitte muutuda orkestriks, tuli sellele piir panna. Lõpuks jäigi alles kaheksa liiget: Kärt, Kaido, Kaari, Siret, Katri, Klaid, Birgit ning loomulikult ansambli juht ja eestvedaja Margus. Hakati usinalt proove tegema ja repertuaari laiendama ning juba varsti sai ka lavalaudadele astutud.

Suurematest esinemistest võib ära märkida kindlasti esinemised 2009. aasta Viljandi Folgil, Tartus Regiööl ja ka Väätsal, kus ansambel Tuulepuu võitis “Regilaul uues kuues” ürituse raames mitmeid preemiaid. Arvatavasti kõige tähtsam ja suurejoonelisem esinemine oli Soomes Oulainenis, kus toimus Põhjamaade noorte muusikute kokkusaamine (“Meeting of Nordic young musicians 2009“).

2010. aastaks on juba planeeritud mõni väiksem kontsert ja maiuspalaks kindlasti Viru Folgil osalemine.

Ansamblil Tuulepuu on 2009. aasta detsembris valminud esimene plaat, mis kannab nime “Laia taevaliua sinal”.

Tuulepuus musitseerivad:
Margus Põldsepp  
Kärt Leppik  
Katri Mets  
Kaido Kadaja  
Klaid Melnikov  
Kaari Talvet  
Siret Suigusaar  
Birgit Viru   

Kuula ansamblit Tuulepuu ka: http://www.myspace.com/tuulepuu

Kärt, kuidas Sina ansamblisse Tuulepuu sattusid ning mis on Sinu seos rahvamuusikaga? 

Sattusin Tuulepuusse omal tahtel. Kuna ma olen alati armastanud laulmist ja kartsin, et pärast Karksi-Nuia Muusikakooli lõpetamist kaob mul muusikategemise isu ära, siis käisin paar korda kodukandis selle ansambliga kaasa, n-ö uurisin maad, et kuidas seal oleks kohaneda jne. Kaks-kolm esinemist vaatasin, mida nad teevad ja uurisin sõprade käest, kuna ansamblis olid mu väga head sõbrad juba, et millal neil järgmine proov on. Võtsin kätte ja läksin Marguse jutule. Ütlesin, et sooviksin liituda ja nii Margus saigi mind laulma. Koos sai pandud ansamblile nimi Tuulepuu ja praegu on see üks osa minu elust.  
Mis on minu seos rahvamuusikaga? Arvatavasti on see mul geenides, sest mulle on juba väiksest saati olnud hingelähedane mu vanaisa, keda ma kahjuks ei mäleta, aga ema on mulle alati rääkinud, et ta oli suurepärane lõõtsamees ja vapustav tenor. Ma usun, et mu muusikavaist ja selle armastus ongi just temalt saadud ja tahaksin seda edasi kanda. Vähemalt niipaljugi saan ma teha tema heaks, sest tean, et ta armastas rahvamuusikat ja seda armastan minagi.  
 
Teil tuli hiljuti välja esikplaat nimega „Laia taevaliua sinal”. Palun rääkige sellest natuke.

Jah, tuli tõesti välja meie esikplaat "Laia taevaliua sinal". Ühtlasi on see ka minu täielik debüütplaat, mida eales salvestanud ja mille kallal vaeva näinud. Meie plaadiga on selline naljakas lugu, et ma olin alati unistanud täpselt sellisest esikplaadist ja et ma laulaksin seal ja läkski unistus täide! „Laia taevaliua sinal” on armastuse ja hoolitsusega tehtud plaat, sealt lausa õhkab seda. Ma usun, et see plaat sobib nii vanematele kui ka noortele, ehk siis igale maitsele. Need lood jäävad kummitama ja igas loos on omad meloodianüansid, mis tähelepanelikult kuulates jäävad kauaks meelde. 
 
Praegu on etnoansambleid/muusikuid Eestis, kulunud väljendit kasutades, nagu seeni pärast vihma. Mis on ansamblil Tuulepuu sellist, mis Teie arvates seda teistest eraldab, esile tõstab?
 
Me oleme veel noored! (Muidugi meie juhendaja Margus on ka veel täitsa noor poiss!) Meil on terve elu ees. Me tahame ja me jõuame seda teha. Meid eraldab see, kui hingelähedane on rahvamuusika ja selle tegemine ning esitamine meile. Paljud ansamblid tulevad kokku, tahavad tervet maailma vallutada ja lõpuks ei saa mitte midagi. Meie sõuame tasakesi edasi ja muidugi tõstab meid esile ka see, et me teame, mida publikule pakkuda ja kuidas tähtsamad nüansid välja tuua. Kõige peamine pluss on see, et meie ansamblis kõik tunnevad, et muusika ei ole mitte ainult mingi teema oma elus, mida sa järsku läbi elad, vaid see ongi sinu elu. Me elame selles ja ei tahaks küll rahvamuusikast loobuda. See teeb meist selle, kes me oleme. Muusika on kõik emotsioonid, sündmused ja hetked ühes. Pole paremat eneseväljendamise vormi! See on meie kõige suurem pluss. 
 
Kes ja kuidas valib välja Tuulepuu repertuaari? Kelle nägu on Tuulepuu? 

Repertuaari valib välja meie ansambli juhendaja Margus Põldsepp. Tal on juba aastatepikkune kogemus ja me usaldame teda, sest Margusel on väga hea maitse ja ta teab, mida meile meeldiks esitada ja publikul kuulata. Muidugi need lood, mis ta välja valib, arranžeerime me kõik koos. 
Tuulepuu on eelkõige Marguse nägu, sest temast sai see alguse, kuid eks Tuulepuu ole ka meie kõigi nägu. Me kõik anname midagi, mis selle eriliseks muudab ja Tuulepuu on tõeline armastusega tehtud ansambel.

Küsis Tuuli Potik, vastas Kärt Leppik

Tankast ja haikust

Lühiduses on omalaadne võlu – kas või lühikeses talvepäevas, kui päike ainult korraks välja tuleb ja siis juba hämarusse taandub. Päevast jääb isemoodi intensiivne ja lumehelbeline mälestus, igast tajutud muljest omamoodi: lume krudisemisest saapa all, lumekoormais puudest, lumevallidest tee servas, saapasse tikkuvast külmast, külmanäpistusest põsel. Kui need kõik niisama kontsentreeritult luulevormi valada, võiks ehk välja tulla tanka või haiku. Kui väga püüda.
Need kaks eespoolmainitud miniatuurset luulevormi võlgneme Jaapanile. Luulevormi lühiduses peituv võlu ongi iseloomulik ida mõtteviisile: olulised on detailid ja mulje. Idalik tõdemus räägib inimese ja looduse ühtsusest, sellest, et inimene ja loodus on lahutamatud nagu vaim ja keha.  
Neist kahest luulevormist vanem, tanka, on klassikaline jaapani luulevorm, mis koosneb 31 silbist. (Jaapani kultuuris võib see olla esitatud ühe pika reana, ent meile tuntum on vorm, kus viis rida jagunevad silpideks skeemiga 5-7-5-7-7).  Tanka tähendab jaapani keeles ´lühikest luuletust`ja tuli kasutusele 7. sajandil, kui seda hakati eristama pikkadest luuletustest. Siis muutus tanka jaapani klassikalise lüürika põhivormiks. Tankast tekkis 15. sajandil omakorda lühivariandina haiku, mis kujunes iseseisvaks žanriks sajand hiljem.
Uku Masing, kes on tõlkinud jaapani tankasid eesti keelde, on kirjutanud aastal 1942: „tanka peab andma inimesele võimaluse kujutada väga paljusid asju, see on nagu nõiasõna, mis avab inimesele nägemiseks ja kuulmiseks päratud võimalused, sunnib inimest looma endale maailma“.
Tanka on koostatud nii, et esimeses reas on nn padisõna, et aga jaapani padi on tükk puud, siis võiks öelda ehk tugisõna, mis iseendast sisaldab endas kogu laulu, sest selles sõnas on antud kõik, mis edasises kirjeldatud. Sageli on see vana ja ebamäärase tähendusega sõna, mis peab andma inimesele kauge ja pühaliku tunde. Järgmised kaks rida laiendavad ja seletavad seda sõna ning seal peab esinema vähemalt üks taoline sõna, mida saab kasutada mitmes tähenduses – üks suhtes sellega, mis eelneb, teine järgnevaga.
Selline jaapani luule ei jutusta ega õpeta, vaid viib teatavas mõttes transsi ja kogeda tulekski seda ehk rohkem mulje kui tõlgendusena.

Haiku, ka haikai, hukku, on jaapani päritoluga miniatuurne luulevorm, mis koosneb 17 silbist – tõlgetes paigutatakse need harilikult kolme ritta, nii tekib kolm värssi (silpide arv värssides vastavalt 5+7+5). Algselt koomilist või iroonilist žanrit muutis ja viis täiusele jaapani suurim haikumeister, budistlik rändmunk Matsuo Bashō (1644–1694). Haikut iseloomustab lakoonilisus ja assotsiatiivsus. Algselt oli kohustuslik viidata mõnele aastaajale – (näiteks kirsiõied viitasid kevadele, kägu suvele, krüsanteemid sügisele ja härmatis talvele). Tänapäeval ei ole see enam kohustuslik, ehkki on osa idalikust elutunnetusest ja kunsti mõistmisest.
Haiku mõistmiseks peaks olema rahulikus ja kujutlevas meeleolus ning hoiduma oma mõtete pealesurumisest. Haiku kaks esimest rida on omavahel seoses, kolmas annab mõttele kas mõne erilise pöörde või täiendab maalitud pilti luuletajale olulise osaga. Haiku võib olla õpetlik.
Haikut iseloomustavad ka süžee puudumine ja fantaasiarikkus. Neis hoidutakse võrdlustest, metafooridest ja epiteetidest. Haikude kirjutamine, lugemine, meenutamine, ilukirjutamine, esitamine jne on jaapani traditsioonide ja kommetega tugevasti seotud.
Euroopa huvi Jaapani kirjanduse vastu ärkas 20. sajandi algul, mil prantsuse, inglise jt kirjanikud avastasid enda jaoks haiku väljendusrikka lühiduse.  
Eesti esimesed haikud kirjutas Johannes Barbarus 1930. aastal. Populaarsuse võitis žanr 1960. aastate luulepõlvkonna hulgas: Mats Traadi, Enn Vetemaa, Andres Ehini, Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Viivi Luige jt loomingus.
Tänapäeval on haiku endiselt väga populaarne – seda mitte ainult luuletajate hulgas, vaid vormina, mida võib viljeleda soovi korral igaüks, ja omalaadse juhuluulena minu meelest võiks seda rohkemgi olla, kas või sünnipäevakaartidel või jõulusõnumikes. Interneti näitel on populaarsed näiteks haikumängud, kus kirjutatakse esimene rida ja järgmine mängija jätkab luuletust. Tundub, et vorm on nüüd vabam ja jaapanipärastest eeskujudest veidi kaugenenud.
Mõned inspireerivad näited lisaks:

Tanka

Pikkpikal ööl, oh
nagu vaskse faasani
laiali saba
laiajalalisel mäel,
kuidas magada üksi? 
Kakinomoto no Hitomaro

Nagu tuvil 
on meie elu 
siin ajalehes. 
Muudkui mune 
ja kaaguta.  
Hans Heidemann, Eesti Ekspress

Haiku

Mihklikuupäike,
hapu nagu jõhvikas,
irvitab soo peal.
(Paul-Eerik Rummo)

Hall varblaseklutt 
ei mõelnudki lahkuda 
paljaks jäänud oksalt. 
Ly Seppel

The old bicycle 
leaning against the lamp post 
Will it fall over? 
 
When I write haiku 
I always seem to have one 
syllable left over 

* Beavis and Butthead:
That was cool huh huh 
When we killed that frog huh huh 
It won't croak again 

Lumehelbed on  
minu ümber piiranud.  
Üks lendas silma. 

Mul on nüüd kopp ees,  
sain täna füüsikas ühe  
ja ema teel on siia. 

Elle-Mari Talivee

Kultuuripealinna sündmustesari „52 ideed” alustab vaimude ringmänguga vanalinnas

Sihtasutus Tallinn 2011 valis eelmise aasta lõpus toimunud ideekonkursi „52 ideed ja üllatust“ esimeseks ettevõtmiseks Jüri Reinbergi täna õhtul algava animatsioonidesarja „Vaimude ringmäng“. Kultuuripealinna avapeoni jääb veel 52 sündmusterohket nädalat.

7. jaanuari õhtuks paigaldati Tallinna vanalinna videoprojektorid, mis näitavad majade seintele animeeritud kummituslugusid. „3D-graafikas tegelased jutustavad maja ustel, akendel või kuju tagant ilmudes oma loo ning viitavad seejärel järgmisele paigale, järgmisele projektsioonile,“ kirjeldab oma sündmust, projekti „52 nädalat veel“ Jüri Reinberg. Ringmäng algab õhtul kell 19 Von Krahli teatri (Rataskaevu 10) eest ja lõpeb Loewenschede tornis (Kooli 7). Videoringkäik kestab pimedal ajal vähemalt selle nädala lõpuni.

Avasündmusega samaaegselt avaneb kõigi 52 projekti järkjärguliseks tutvustamiseks, aga ühtlasi ka kõikideks ettepanekuteks, kommentaarideks ning osalejate videote ja fotode jaoks loodud veebileht www.52.ee. Nagu täna hommikulgi, nii tutvustab sündmustesarja ametlik meediapartner ETV igal nädalal uusi sündmusi „Terevisioonis“, kutsudes nii kõiki eestimaalasi ettevõtmistes osalema.

2009. aasta lõpus toimunud SA Tallinn 2011 ideekonkursile „52 ideed ja üllatust“, mis aitab linlasi kaasates lugeda kultuuripealinna aastani jäänud nädalaid, laekus ühtekokku 187 stipendiumitaotlust, millest jäi sõelale sadakond projekti. Neid on varuks juhuks, kui mõne sündmuse korraldaja peaks aasta jooksul ettevõtmisest loobuma. Lisaks saatis paarkümmend inimest oma mõtted e-posti teel, ent polnud huvitatud ise idee elluviimisest. Aktiivne arutelu Tallinna tänavapildi elavdamise üle käis ka konkursi kampaanialehel Facebookis (http://www.facebook.com/pages/52-ideed/161765349123). „Võib julgelt öelda, et konkurss õnnestus – tekkis elav kodanikualgatus oma kodulinna kultuursemaks ja eriilmelisemaks muutmise nimel,“ ütles sihtasutusepoolne projekti eestvedaja Kaarel Kuurmaa.

Praegu on paigas aasta esimese kolme kuu programm, ettevõtmised viiakse ellu erinevates linnaosades. Oma järge ootavad leivategu Raeapteegis, Tallinna ja kultuuripealinnade teemaline mälumäng Kultuurikilb 2010, eriefektidega täidetud kunstikabiin, tervisekäitumist õpetav sotsiaalteater, omavalitsusjuhtidele kingitavate nõelapatjade meisterdamine, eesti kirjandusklassika lavastamine vene keeles, lugemisaastale pühendatud avalikud lugemistunnid bussipeatustes ja palju muud.

Euroopa kultuuripealinna aastani Tallinnas on jäänud 52 nädalat.

Jüri Reinberg
50 10 723
e-post: jyri@revolver.ee

Andri Maimets
SA Tallinn 2011
56 2011 17, 641 2113
e-post: andri.maimets@tallinn2011.ee
Pärnu mnt 8/Väike-Karja 9, 10148 Tallinn
www.tallinn2011.ee
www.52.ee

Mäetaguste erinumber rahvatantsust ja -lauludest

Alates 1996. aastast annab Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristikaosakond välja teadusajakirja Mäetagused, mis avaldab akadeemilisi originaaluurimusi folkloristikast, võrdlevast usundiuurimisest, kultuuriantropoloogiast ja nendega seotud valdkondadest.

Et ajakirja ilmub aastas kolm numbrit, tuleb omaette saavutuseks pidada möödunud aastat, mil ilmus rahvatantse ja -muusikat käsitlev erinumber.

Ungarlane Peter Pomozi pakub huvitava analüüsi eesti kaerajaanidest, analüüsides vist küll kõigile eestlastele tuntud rahvatantsu motiivivara ja tuure, kõrvutades neid teiste kontratantsudega. Autor leiab, et teatud tantsudel ja tantsutüüpidel on suhteliselt kindel ja kaardistatav morfoloogia (tantsumotiivid) ja süntaks (struktuuri suuremad üksused, tuurid ja tuuride osad) ning rakendab selle teooria tantsu-uurimisse.

Kihnus on säilinud hulk pärimustantse, mis on käibel tänini, neid tantsitakse traditsioonilistes perekonna- ja kalendrikommetes, seltskonnatantsudena ja organiseeritud esinemistel. Ingrid Rüütel tutvustabki Kihnu pärimustantse, nende minevikku ja tänapäeva. Ajakirja veebiversiooni on ta lisanud ka ohtralt videonäiteid.

Sille Kapper vaatleb artiklis „Kuidas uurida eesti rahvatantsu tänapäeval?” Euroopa ja Ameerika tunnustatud tantsu-uurijate nüüdisteooriaid ning mõne olulisema meetodi senist rakendamist eesti rahvatantsu-uurimises, osutades ka tulevaste teadustööde vajalikele suundadele.

Iivi Zajedova, Eha Rüütel, Angela Arraste ja Kalev Järvela ühisartikkel räägib peamiselt Saksamaal elavate pagulaste mälestustele toetudes rahvatantsu harrastusest pagulaseestlaste hulgas ja sellest, kuidas aitas rahvatants võõrsil kaasa eestluse säilitamisele.

Muusikavallast väärib esiletõstmist Tiit Laugu artikkel, mis käsitleb afro-ameerika päritolu džässmuusika jõudmisest Eestisse ning siin 20. sajandi esimesel poolel tegutsenud tantsuorkestritest, kelle muusikale autor on leidnud omapärase määratluse: kas rahvamuusika sugemetega džäss või džässisugemetega rahvamuusika.

Helen Kõmmus tutvustab samas numbris Hiiumaal elavat võrukesest pärimusekandja Laine Mägi regilaule ja analüüsib tema enesemääratlust.

Vahetult enne uut aastat ilmus aga trükist juba Mäetaguste 43. number, kus on juttu pärimuslikust ajaloost, pärimuse kogumisest ning suulise ajaloo allikate ja arhiividokumentide dialoogist. Kui jätta kõrvale artiklite teoreetiline käsitlusviis, siis kindlasti võib huvi pakkuda võimalus võrrelda oma lähiajaloo kogemust naabritega. Nimelt käsitlevad lätlaste Irena Saleniece ja Maruta Pranka artiklid eestlastelegi valusate mälestuste aega – küüditamisi.

Eelretsenseeritav ajakiri Mäetagused on veebis loetav aadressil http://www.folklore.ee/tagused/ .

Plaadisoovitus

Juhan Viiding, Eluaeg olen tahtnud õue,

http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=27368

ja
Rachel Unthank, The Bairns

http://www.amazon.co.uk/Bairns-Rachel-Unthank-Winterset/dp/B000T5MFBI/ref=pd_ts_m_h__11?ie=UTF8&s=music

Raamatusoovitus

Mihály Hoppál, Etnosemiootika

Kas pole huvitav sõna – etnosemiootika? Sõnaraamatust te seda ei leia, küll on aga ungari professor Mihály Hoppál selle pealkirja all kokku kirjutanud terve raamatu, mille eri artiklid käsitlevad märgisüsteeme rahvakultuuris.

Kuri silm, etnilise identiteedi seosed usundiga, pulmatavade sümbolkeel, erilised hauamärgid, traditsiooni sõnumid, aja ja ruumi mõõde annavad võimaluse tajuda ungari kultuuri tekstuuri ja saada osa selle eripärast.

Et semiootilistes analüüsides on käsitletud eraldi ungari pulmakombestikku ja hauatähiseid, pakub raamat huvitavat võrdlusainest ka eesti tavadega.

Raamatu autor Mihály Hoppál, ungari folklorist ja etnoloog, on eestlastele tuntud ka Aasia ja polaarpiirkonna põlisrahvaste šamanismi uurijana. Tema raamatu on välja andnud EKM Teaduskirjastus (sarjas SATOR), tõlkinud Eda Pomozi.

Kuulamissoovitus

Tref

Belgia folgiansambli Tref peamiseks instrumendiks on nupp-akordion (hollandi ja flaami keeles trekzak), mida mängivad Wim Claeys ja Dider Laloy, löökpillidel teeb kaasa Frederic Malempre.

Ansambli muusika on kaasaegne flaami folk, mis kogunud mõjutusi üle kogu Euroopa, tumedatest põhjamaistest panoraamidest kuni Vahemere temperamendile omaste eredate pintslitõmmeteni.

Ansambli Tref kontserdi salvestas Belgia Raadio 3. augustil 2008. Folgialbum Trefi kontserdiga on Klassikaraadio eetris pühapäeval, 17. jaanuaril kell 20 ja kordusena laupäeval, 23. jaanuaril kell 13.05. Saade on järelkuulatav internetis.

Liina Vainumetsa

Filippo Gambetta kontsert

Filippo Gambetta on 1981. aastal sündinud itaalia melodeoni (nupp-akordioni) mängija ja helilooja, kelle muusika esindab kaasaegset rahvamuusikat, mis ühendab endas palju erinevaid mõjusid.

Filippo põhiline kooslus on trio koos kitarrist Claudio de Angeli ja kontrabassist Riccardo Barberaga. Kvartetis liitub nendega Michel Balatti iiri puitflöödil.

Folgialbum Filippo Gambetta kvarteti kontserdiga on Klassikaraadio eetris pühepäeval, 10. jaanuaril kell 20 ja kordusena laupäeval, 16. jaanuaril kell 13.05. Saade on järelkuulatav internetis.

Impressum

Väljaandja: MTÜ Viru Folk
http://www.virufolk.ee/kontakt

Viru Folgi nädalakirja on toetanud kirjasõnaga: Contra, Aarne Ruben, Heiki Valk, Mari-Ann Remmel, Hannes Varblane, Margus Kasterpalu, Hendrik Relve, Toomas Raudam, Jaak Allik, Jaak Prozes, Ott Sandrak, Aarne Vaik, Anzori Barkalaja, Aivar Ruukel, August Kilk, Mare Kõiva, Elle-Mari Talivee, Astrid Böning, Jaak Johanson, Urmas Tamm, Jaanika Saar, Priit Pramann, Raul Altmäe Heili Vaus-Tamm, Peeter Laurson, Aarne Valmis, Aivar Tõnso, Kaido Einama, Peep Ilmet, Maian Kärmas, Ain Mäesalu, Mart Jüssi, Art Leete, Katrin Kumpan, Leelo Tungal, Tiit Kändler, Neeme Punder, Kristi Jagodin, Thea Kristal, Jaan Pehk, Taive Särg, Ivar Sild, Peeter Vähi, Kalle Kurg, Madis Veskimeister, Jüri Kaldmaa, Indrek Jääts, Veiko Pesur, Kalle Suuroja, Aune Veersalu, Ave Alavainu, Eino Pedanik, Kutt Kommel, Kadri Kask, Tiit Sibul, Õie Sarv, Mikko Savikko, Rein Maran, Juhani Püttsepp, jt.

Toimetajad:
Tiit Lepik tiit@virufolk.ee  51992928
Tuuli Potik tuuli@virufolk.ee  55591032
Keeletoimetaja: Tiiu Kukk

Viru Folgi fotomeeskond: Toomas Tuul, Heiko Kruusi, Kristjan Sulõnd, Kaia Kaskla, Kauri Lemberg