Olete õe Triinuga pärit väga musikaalsest perekonnast – isa torupillimeister, vanavanaisa koorijuht... Ilmselt tulid laulmine ja pillimäng väga loomulikult või olete mõnikord ka midagi hoopis muud teha tahtnud? 

Seda jah, et kui sünnid musikaalsesse perekonda, ei kujutagi ette, et elu võiks kuidagi teistmoodi olla. Isa mängis kodus ju vahetpidamata akordioni ning eesti lõõtsa. Võiks öelda, et enamik prantsuse valsse on mulle pähe kulunud ja lõõtsa repertuaar on kah unepealt meeles. Hakkasin ka ise lõõtsaliste vastu huvi tundma ja juba kolmeaastaselt sai üht-teist kääksutatud. Isa andis paar näpunäidet ka ja igal aastal oli kohustuslik ettemäng jõuluvanale. Seitsmeaastaselt hakkasin torupilli puhuma. Tookord mängisin koos vennaga, kes nüüd ise ongi torupillimeister. Esinesime igasugustel folklooripidudel. Teismelisena, eneseotsimise aegu, oli ikka tahtmine midagi hoopis muud teha. Kuidagi piinlik oli teiste omavanuste ees rahvarõivastes laval olla. Pigem oleks tahtnud ikka popstaar olla. Eks ma vaikselt harjutasin selliste staaride järgi nagu Whitney Houston, Tina Turner ja Celine Dion. Nii arendasin oma hääletehnikat, katsetades erinevaid asju. Mainin siinkohal, et päris pisikesena olid minu suurteks lauluõpetajateks plaadi vahendusel Anne Veski ja Jaak Joala. Proovisin ka vene keeles laulda ja oma häält niimoodi ohjata, et see enam-vähem mingiks meloodiaks vormuks. Triinu hakkas varakult Tõrva laulustuudios käima, kust teda erinevatele laulukonkurssidele suunati. Meil oli muusika kõrvalt ka palju muid hobisid, minul näiteks juttude kirjutamine, joonistamine, maalimine. Vahepeal oli ikka tõsine unistus Eesti Kunstiakadeemiasse minna. Triinu suureks huviks on siiani savivoolimine ja fotograafia. Mõlemal on peast läbi käinud mõte näitleja elukutsest. Kui oli aeg, kus tuli päriselt elukutset valida, siis kõhklematult astusime Viljandi Kultuurikolledžisse (nüüd Akadeemia) rahvamuusika erialale. Rännates pereansambliga mööda maailma ja nähes, kui põnev on erinevate rahvaste kultuur, hakkasime hindama ka oma pärimuskultuuri.
 
Olete mõlemad Triinuga mitmetes ansamblites. Mängite erinevaid pille ja laulate. Koos ja eraldi. Mis on see vägi, mis teid kogu aeg muusikat tegema ja õpetama paneb? Teil on kokku nii palju ansambleid, et ega neid vist ühe käe sõrmedel kokku lugeda ei jõua... 

Hingehelin – nii lihtne see ongi. 
Ansambleid on olnud jah mitmeid, kuid hetkel on meie jaoks kõige tähtsam trio – õed Taulid ja Tarmo Noormaa, kes mängib erinevaid lõõtspille. Varsti tuleb punti ka noorem vend Tõnis, kes praegu arendab ennast kitarrimängu alal. Siis saab koosseisu nimeks Õed Taulid ja vend või midagi taolist... 

http://www.anutaul.com/files/mp3/Anu_Taul___Engi_Aig___02___Kuud_kullema.mp3 
 
Mis Sul veel peale muusika tegemise silma särama paneb? 

Hetkel on minu elus kõige tähtsamal kohal pisike tütar Täheli. Kui tema silmad säravad, säravad ka minu silmad ja vastupidi.

Räägid ehk natuke tulevikuplaanidest. Viru Folgil on vist kavas kaasata ka Tuuli Taul õdede Taulide kooslusesse? 

Meid aetakse Tuuliga pidevalt segamini ja Peep Veedla käis välja idee, et miks mitte teha siis ühine kontsert. Saab lõpuks selgeks, kes on kes. Tuleb ka välja, et oleme Tuuliga kaugelt sugulased kusagilt vana-vana-vana-vanaisade kaudu.
 
Suveks on plaanis veel Nava Lava Mulgi Kultuuri Festivali raames toimuvale etendusele muusikat luua. Mulkide laulupeo korraldamiseks olen ka käe andnud. Mulle ei meeldigi väga pikalt plaane ette teha. Praegusel eluetapil elan rohkem hetkes ja oma pere jaoks. Kui lapsed suuremad, saab hakata uusi laule plaadistama jne. Ma ei karda aega kaotada. Hiljem on lihtsalt rohkem öelda ja selleks, et midagi öelda, peab õppima igast elumomendist.

Küsis Tuuli Potik, vastas Anu Taul