Helilooja Ülo Vinter oli tuntud muheda naljamehena. Nüüdsest on Viru Folgi nädalakirjas rubriik „Vinteri vimkad” , kus vahendame lugusid, mida on rääkinud Vinteri kaasaegsed ja mida rääkis ta ise. 

Esimese loo jutustas meile kunagine Telefilmi režissöör Irene Lään, kes töötas üle kahekümne aasta Ülo Vinteriga samas toas.  

„Olin tulihingeline noor režissöör, kui Moskva filmiinstituudi lõpetanuna Telefilmis tööle hakkasin. Ma tahtsin teha asju ikka omamoodi, ausalt ja otsekoheselt. Vinteriga oli meil hea klapp, sest meie mõttemaailmad olid sarnased. Vinter oli väga hea kolleeg, väga toetav. Võin isegi öelda, et mitu minu filmi päästis ta komisjoni ees ära: nõukogude ajal ju pidi film enne eetrisse minekut alati sisulise kontrolli läbima. Mina, tuline ja kirglik nagu ma olin, tahtsin ikka ausalt näidata, kuidas elu käib. Ja eks siis oli ütlemist ka ühe või teise asja kohta. Vinter, kes ka kuulas, ütles ikka alati: „Aga muusika oli väga hea!” Ja oligi kõigil suu kinni ja film läks eetrisse. 

Kord kutsuti Vinter Moskvasse, ei mäletagi, mis asjus; aga midagi halba see ei olnud. Vinter puikles hirmsasti vastu ja viimaks vist vingerdas ennast minekust ära ka. Mulle ütles ta: „Moskvasse lähen ainult kahe tunnimehe vahel.”  

Irene Lään on üks Eesti Sõjamuuseumi asutajatest. Särtsakas proua on seal tänaseni tegev museoloogi ja giidina. Lisaks on tal käsil dokumentaalfilmi tegemine ja plaanis kirjutada raamat oma värvikast elust. Irene ütleb, et osa tema omapärasest huumorisoonest on kindlasti pärit aastatest, mil ta töötas koos Ülo Vinteriga.   

Lood kogunud ja vahendanud Ylle Rajasaar.