Esinevad Viru Folgil laupäeval, 7. augustil kell 13:00 Ingmani Merelaval.

Kontserdile tagab sissepääsu festivali pass, päevapilet või üksikpilet. Üksikpiletit kontserdile on võimalik osta eelmüügist Piletilevist hinnaga 125.-, kohapealt hinnaga 150.-. Täpsem piletiinfo: www.virufolk.ee/piletid

Tuuli, Anu ja Triinu Taul. Neid kolme kaunitari peetakse õdedeks. Tegelikult on õed vaid Anu ja Triinu, koos Tuuliga annavad nad ühise kontserdi esmakordselt tänavusel Viru Folgil.

Foto: Toomas Tuul.

Anu ja Triinu Taul. Foto: Toomas Tuul.

Triinu ja Anu Taul

Kaks õde, Triinu ja Anu Taul, kasvasid üles muusikutest peres. Isa oli torupillimeister, ema laulis ansamblis. Vanaisa muusikaõpetaja ning vanavanaisa meisterdas kandleid. Oli loomulik, et Mulgimaal üles kasvanud õed hakkasid juba põlvepikkustena isa järgi torupilli harjutama ning emalt saadud kuldsel häälel laulma.

Anu Taul alustas torupilli mängimisega juba kaheksa-aastaselt, hiljem tuli sinna juurde laulmine. Kooliealisena oli Anu jaoks muusika kõrval esikohal veel joonistamine ja maalimine. Kuid elu läks ikka oma rada ning pärast gümnaasiumi lõpetamist seadis Anu sammud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia poole. Seal hakkas ta torupilli kõrval ka kitarri vastu huvi tundma.

Kui lapsepõlve aegadel oli laulmine tagaplaanile jäänud, siis ülikooliõpingute ajal tärkas Anul sügavam huvi regilaulu ja arhailise maailmapildi vastu. Anu muusika on palju mõjutusi saanud pärimusmuusikast, kuid tema loomingu hulgast võib leida jazzihõngulisi ja romantilisi bossarütme.

Praeguseks on Anu andnud välja kaks päris oma plaati: “Tähe tüdär” (2003) ja “Engi aig” (2006). Ta on osalenud saates „Kaks takti ette” ning võitnud peapreemia Urmas Alendri mälestuseks pühendatud lauluvõistlusel.

Ka noorem õde Triinu Taul ei pääsenud torupilli- ja laulupisikust, mis sai alguse pereansamblist Tuulepill, kus ta mängis torupilli ja laulis. Triinu läks Tartu Elleri-nimelisse muusikakooli klassikalist laulmist õppima, seejärel viis elu teda õe jälgedes Viljandi Kultuuriakadeemiasse rahvalaulu õppima.

Triinut tunneme eelkõige pärimusmuusika ansamblite Virre, Vinland ja Pantokraator lauljana. Lisaks torupillile mängib ta mitmeid teisi vilepillilisi ning kitarri. Koos Virrega on antud välja kolm kauamängivat. Ta on võitnud „Laulukarusselli” vanema vanuse kategooria.

Lisaks on Anu ja Triinu osalenud 2004. aastal toimunud Eurovisiooni lauluvõistlusel ansambli Neiokõsõ koosseisus.

Vaata youtube’ist:
http://www.youtube.com/watch?v=30cgfftR7bM

Kuula myspace’ist:
http://www.myspace.com/anutaul

http://www.myspace.com/triinutaul1

Intervjuu Anu Tauliga:

Olete õe Triinuga pärit väga musikaalsest perekonnast – isa torupillimeister, vanavanaisa koorijuht... Ilmselt tulid laulmine ja pillimäng väga loomulikult või olete mõnikord ka midagi hoopis muud teha tahtnud? 

Seda jah, et kui sünnid musikaalsesse perekonda, ei kujutagi ette, et elu võiks kuidagi teistmoodi olla. Isa mängis kodus ju vahetpidamata akordioni ning eesti lõõtsa. Võiks öelda, et enamik prantsuse valsse on mulle pähe kulunud ja lõõtsa repertuaar on kah unepealt meeles. Hakkasin ka ise lõõtsaliste vastu huvi tundma ja juba kolmeaastaselt sai üht-teist kääksutatud. Isa andis paar näpunäidet ka ja igal aastal oli kohustuslik ettemäng jõuluvanale. Seitsmeaastaselt hakkasin torupilli puhuma. Tookord mängisin koos vennaga, kes nüüd ise ongi torupillimeister. Esinesime igasugustel folklooripidudel. Teismelisena, eneseotsimise aegu, oli ikka tahtmine midagi hoopis muud teha. Kuidagi piinlik oli teiste omavanuste ees rahvarõivastes laval olla. Pigem oleks tahtnud ikka popstaar olla. Eks ma vaikselt harjutasin selliste staaride järgi nagu Whitney Houston, Tina Turner ja Celine Dion. Nii arendasin oma hääletehnikat, katsetades erinevaid asju. Mainin siinkohal, et päris pisikesena olid minu suurteks lauluõpetajateks plaadi vahendusel Anne Veski ja Jaak Joala. Proovisin ka vene keeles laulda ja oma häält niimoodi ohjata, et see enam-vähem mingiks meloodiaks vormuks. Triinu hakkas varakult Tõrva laulustuudios käima, kust teda erinevatele laulukonkurssidele suunati. Meil oli muusika kõrvalt ka palju muid hobisid, minul näiteks juttude kirjutamine, joonistamine, maalimine. Vahepeal oli ikka tõsine unistus Eesti Kunstiakadeemiasse minna. Triinu suureks huviks on siiani savivoolimine ja fotograafia. Mõlemal on peast läbi käinud mõte näitleja elukutsest. Kui oli aeg, kus tuli päriselt elukutset valida, siis kõhklematult astusime Viljandi Kultuurikolledžisse (nüüd Akadeemia) rahvamuusika erialale. Rännates pereansambliga mööda maailma ja nähes, kui põnev on erinevate rahvaste kultuur, hakkasime hindama ka oma pärimuskultuuri.
 
Olete mõlemad Triinuga mitmetes ansamblites. Mängite erinevaid pille ja laulate. Koos ja eraldi. Mis on see vägi, mis teid kogu aeg muusikat tegema ja õpetama paneb? Teil on kokku nii palju ansambleid, et ega neid vist ühe käe sõrmedel kokku lugeda ei jõua... 

Hingehelin – nii lihtne see ongi. 
Ansambleid on olnud jah mitmeid, kuid hetkel on meie jaoks kõige tähtsam trio – õed Taulid ja Tarmo Noormaa, kes mängib erinevaid lõõtspille. Varsti tuleb punti ka noorem vend Tõnis, kes praegu arendab ennast kitarrimängu alal. Siis saab koosseisu nimeks Õed Taulid ja vend või midagi taolist... 

http://www.anutaul.com/files/mp3/Anu_Taul___Engi_Aig___02___Kuud_kullema.mp3 
 
Mis Sul veel peale muusika tegemise silma särama paneb? 

Hetkel on minu elus kõige tähtsamal kohal pisike tütar Täheli. Kui tema silmad säravad, säravad ka minu silmad ja vastupidi.

Räägid ehk natuke tulevikuplaanidest. Viru Folgil on vist kavas kaasata ka Tuuli Taul õdede Taulide kooslusesse? 

Meid aetakse Tuuliga pidevalt segamini ja Peep Veedla käis välja idee, et miks mitte teha siis ühine kontsert. Saab lõpuks selgeks, kes on kes. Tuleb ka välja, et oleme Tuuliga kaugelt sugulased kusagilt vana-vana-vana-vanaisade kaudu.
 
Suveks on plaanis veel Nava Lava Mulgi Kultuuri Festivali raames toimuvale etendusele muusikat luua. Mulkide laulupeo korraldamiseks olen ka käe andnud. Mulle ei meeldigi väga pikalt plaane ette teha. Praegusel eluetapil elan rohkem hetkes ja oma pere jaoks. Kui lapsed suuremad, saab hakata uusi laule plaadistama jne. Ma ei karda aega kaotada. Hiljem on lihtsalt rohkem öelda ja selleks, et midagi öelda, peab õppima igast elumomendist.

Küsis Tuuli Potik, vastas Anu Taul 

Tuuli Taul

Tuuli Taul. Foto: Toomas Tuul.

Tuuli Taul õpib hetkel Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis pop-jazz laulu. Ta on lõpetanud Pärnu Muusikakooli klassikalise klaveri (1999) ja Pärnu-Jaagupi Muusikakooli klassikalise kitarri (2005) eriala ning õppinud laulmist Toomas Volli, Eva Tauli ja Mare Väljataga juhendamisel.

Jazz on üks pool tema muusikalisest maailmast. Teise poole moodustavad omalooming ning selle jaoks sobivate väljendusviiside otsimine. Ta tunneb suurt huvi kirjanduse ning sellest tulenevalt keele ja muusika seoste vastu.

Tuuli Taul tegeleb heliloominguga ja kirjutab tellimuse korras etteantud meloodiatele laulutekste. Käeharjutuse mõttes või teiste palvel on ta eestindanud ingliskeelseid laulusõnu.

Tuuli Taul on musitseerinud koos Marek Taltsi, Mart Soo, Vladimir Võssotski, Peedu Kassi, Ara Yaralyani, Aleksandra Anstali, Themuri Sulamanidze, Merje Kägu jpt-ga ning astunud üles Mare Väljataga kvinteti asendusliikmena.

Oma myspace’i lehel on kirjutanud Tuuli oma muusika kohta järgmist:

Ma ei ole muusikat kunagi pidanud oma elu möödapääsmatuks osaks. On ka kirjandus ja kirjutamine, on pildid. On klaas veini sügisõhtul, kui akna taga rabistab lakkamatult vihma, ja rummikoogid… On külmad rongivagunid, väikesed linnad ja laupäevahommikused värsked ajalehed mu magamata sõrmede vahel.

Siiski mõistsin ühel ööl, et muusika on neid väheseid asju, mis võib mu mõistuse röövida, mille võimuses on kanda mind maailmast kaugele eemale või olla lavastajaks, luua tegelaskujusid. See oli kergendustunne. Mu jumal, ma olen vist siiski elus. See võib vaatamata kõigele olla õige tee.

Üks väheseid päristundeid muusika suhtes, mille olen sõnastanud, ütleb, et otsin sellest igavikulisust. Igavikulisus on sageli kurb. Kõige sügavamad lood, mida tean, on just igavikulised, neis on midagi, mis kehtib ka siis, kui aega ei ole. Sellepärast ma arvangi, et arusaam igaviku kohtumisest muusikas puudutab kaht inimest sügavamalt kui ükski teine helikeeles ristumine.

Laulda ja luua tahan eelkõige eesti keeles, sest see on mu emakeel. Siin ei olegi muid loogilisi põhjuseid. Ma ei hinda teda ilusa kõla pärast, seda ei saa ma objektiivselt kuulda, hindan teda põhjusel, et see on ainus keel, mida koos oma rahvuskaaslastega peaaegu kõigis selle nüanssides valdan ja mõistan. See on keel, millega olen üles kasvanud, milles väljendanud õnne, üllatust, kiindumust ja kurbust.

Üks intelligentne naine küsis kord eesti muusika kohta: „Kui meie i s e oma muusikat ei tunne, siis kes veel peaks seda tundma?” Nõnda on see ka eesti keelega. Alles siis, kui meil on kirg, armastus ja igatsus, saavad tulla ka passion või mancanza või amour, ljubov. Kirja- ja keelemaailm on võluv kogu oma täiuses, tingimusel, et välismaine ja suurem ei valitse pelgalt sellepärast, et lükkab meid jõuga nurka, varitseb igal sammul. Andri Luup kirjutas kunagi suurepäraselt – „aga sa ju ei love mi”.

Kogu maailma muusika on ilmselt juba ammu kirjutatud ja ometi ei väsi me proovimast. Ehk on veel õhku, mida müüa, veel sõnu, veel viise. Tahan, et sosistaks kõrva, et tungiks vaikselt läbi keha, et jääks oma ilus ja valus kummitama. Aga kuidas kõik tegelikult lõpeb? Päevades ja nädalates on kirgastumist ja ka täielikku eemalolekut... Kunagi oli siiski üks särav öö, mil kirjutasin: vastus on muusikas ja armastuses. Selles pimedas usus ma vahel elangi.

Ja kui triviaalselt kõlavad mõnikord tõelised asjad... 

Vaata youtube’ist:
http://www.youtube.com/watch?v=gafAvJv-oq8

Kuula myspace’ist:
http://www.myspace.com/tuulitaul

Muusikast

Suurem osa muusikast, mida Viru Folgil koos kitarrist Merje Kägu ja kitarristi, vile- ja perkussioonimängija Teet Vellinguga esitame, on meie endi loodud. Selles on folki, jazzi, popilikke noote, tiksumist ja mõtteid naiivsusest tarkuseni. Loodame jõuda kuulajatega ühise naudinguni. Tegelikult ei ole ma viimase pooleteise aasta jooksul uut muusikat kirjutanud ning ei oskagi öelda, millal see soon taas avaneb. Võimalik, et siis, kui senised lood on ükskord saanud plaadile. Võimalik, et mitte kunagi. Igal juhul ei muretse ma sellepärast ette, kuigi vahel näib, et lükkan plaaditegemist lausa meelega edasi, et midagi oleks veel oodata. Mul on ebatavaline ja ketserlik tunne, et elu on liiga pikk.

Sõnast

Sel kevadel ilmus mu luulekogu „Täiuslik ja turvaline”, mis koondab tekstid umbkaudu möödunud talvest (2009) kuni suve hakuni. Oma sõnades olen kindlasti rajum kui oma muusikas. Kui muusikapalas naudin sageli meditatiivsust (nt José Gonzàlez), minimalismi, melanhooliat, siis luules armastan linlikkust, oskust enese ja maailma üle nalja visata, irooniat, mõrkjaskaunist vastuolulist poeetilisust. Ausalt öeldes ei ole ma praegu ka selles kindel, kas luulesoon kunagi veel avaneb. Aga ma ei muretse ka sellepärast ette. „Täiuslik ja turvaline” oli trots teatud osa luuletajate vastu, oli matkimine ja harjutus, samas siiski siiras läbilõige sellest, kes olen – või kes olin. Olen mõelnud, et selle kogu kunstblond punases mantlis maailma värisevatel köitel balansseeriv autor võiks järgmise raamatu ajaks olla sisemiselt rahulikum, loomulikum, puhtam. Ja oskaks seda ebatäiuslikku ja habrast, mis tal on, hoida, tugevamini kui sõnades.

Sõnast ja muusikast

Suuremal või vähemal määral olen oma kaht kaaslast, muusikat ja kirjandust, kogu aeg sidunud – laulutekstides ja muusikat kuulates. Kui heal muusikal on sama head sõnad, viib selline tervik mind tuntavalt oma kehast eemale, teistsugusesse olemisse. Tekst või taust annab muusikale sügavuse. On lugusid, mida kuulates kaon täielikult neisse ära, näiteks Mute Mathi „Chaos”, Johann Johannssoni „Odi et amo”, Piano Magicu „You Can Never Get Lost (When You've Nowhere To Go)”. Üha enam köidab mind spoken word ning teksti ja muusika võrdne kasutamine, hindan väga artiste, kes suudavad ka oma sõnalises esituses olla täpsed, tabavad ja samas humoorikad – näiteks Chalice. Kunagi tahaksin ise luua midagi ursularuckerilikult sensuaalset, kuid samas teravat ja puudutavat.

Minevikust

Eelmisel kuul sai läbi üks neliaastak: lõpetasin Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli pop-jazz laulu eriala. See kool andis mulle palju. Ennekõike inimesed, kellega koos muusikat teha, või oskuse õigeid inimesi ära tunda. Loomulikult loevad mulle ansamblikaaslaste erialased teadmised, kuid kõige tähtsam on, et üheskoos mängivad muusikud hindaksid üksteist inimestena. Koostöö muusikutega, kellega väljaspool prooviruumi loomulikult ja vabalt ei läviks, on projekt. Koostöö muusikutega, kellega on olemas ühtmoodi taju ka muus, on äratundmine.

Olevikust

Mul on hetkel suur rõõm tegeleda väga erinevate muusikastiilidega. Üks põnevamaid kontserdikavasid on Tjörk ehk Tribute to Björk, mis on võimas ja mitmepalgeline kava islandlanna tuldpurskavast muusikast. See on saanud kuulajate väga sooja vastuvõtu. Alati on hea ja kodune esineda koos Jäääärega, kellega laulan ka plaadil „ÖÖ on ÖÖ 2009”. Viru Folgil on mul esimest korda võimalus olla laval folgilikumas võtmes koos Anu ja Triinuga, oma no võib juba peaaegu öelda, et õdedega, kellega mind liialdamata vähemalt paari nädala jooksul kord-kaks sassi aetakse. Tegelikult on mul muide oma armas päris õde ka, aga tema nimi on hoopis Kristina. Muusikast on veel jazz, oma laulud ning luule ja muusika põimingud – kokku saab päris kirju pildi. See on hea, ei hakka igav, avastamis- ja arenguruumi jätkub.

Tulevikust

Sügis tuleb sel aastal kindlasti teisiti, aga kuidas täpselt, see selgub mõne kuu pärast. Võib-olla alustan septembrist õpinguid suures sadamalinnas Rotterdamis. Kuid olen harjunud, et elu pöörab ise endale sobivas suunas ja vahel ka alles viimasel hetkel, seepärast ütlen – võib-olla. Ükskord jõuab kätte ka aeg, kui panen oma lood plaadile, ning siis, vot siis saan teada, kas elu on päriselt ka pikk või ikkagi lühem, kui oskasin arvata.

Tuuli Taul