4. juuni 2010 nr 79
Viru Folgini on jäänud 62 päeva
http://www.virufolk.ee

Juhtkiri

Seda juhtkirja kirjutan juba Käsmu Meremuuseumi tagatoas. Aknast avaneb hurmav vaade Käsmu lahele. Mis minu jaoks oluline – esimest korda Viru Folgi IT tiimi käsutuses 10-megase üleslaadimiskiirusega internet – st, et Käsmust on võimalik edastada korralikku ülekannet. Seda tänu firmale IgorExa, kes selle ühenduse vedas. Kuuri taga valmib viikingilaev, mille vettelaskmise pidustused pühapäeval on tänu internetile nähtavad tervele maailmale. Teisipäevast algavad Kaunid Kontserdid Käsmus. Kel huvi http://kkk.virufolk.ee

Tiit Lepik
tiit@virufolk.ee

Pilt

Viimased päevad kuival maal. Käsmu viikingilaeva pidulik veeskamine juba 6. juunil. Vt http://www.kasmu.ee Fotod: Aarne Vaik

Laulusõnad: Eesti filmimuusika õhtu 15. juunil Käsmus

Leekiv armastus
Ivar Põllu

võin mängida sinuga saunas
võin lebada sinuga teki all
kuulud floorasse või oled faunas
pole tähtis oled tõele nii lähedal

võin kukkuda justnagu kivi
võin diktoriks hakata etvs
palun ütle mis on sinu nimi
mina olen mees

ma ei löö sind sest
ainult mina tean mis sul päriselt haiget teeb
sa ei usu mind kuidas
ma su sisse näen ja see ehk ongi hea või

võin olla päev läbi su kõrval
võin helistada kaubanduskeskusest
võime kõõluda maailmaserval
võime rääkida tühistest asjadest

võin olla su mina ja teine
ma võiks olla su akude laadija
ja võib-olla su hommikueine
või kraadiklaas

2x
ma ei armasta sind sest
ainult mina tean kuidas see haiget teeb
sa ei aimagi mis
minust sinu sisse jääb ja see ehk ongi hea või

Eesti filmimuusika õhtul kannavad lugu ette Margus Vaher ja Maria Listra

Artikkel

Kaunid Kontserdid Käsmus lõpetab Eesti filmimuusika õhtu

Kontsertsarja Kaunid Kontserdid Käsmus lõpetab suurejooneline Eesti filmimuusika õhtu, mis täidab väikese kapteniteküla õdusa muuseumitaguse kõige armastatumate muusikaviisidega.  

Eestlased on ju laulurahvas! Pole olemas ühtki armastatud ja mitmekümneid kordi nähtud Eesti filmi, mil puuduksid meeldejääv muusika ja kaasalauldavad laulujupid. Kes meist ei teaks laulu „Kui mina alles noor veel olin” filmist Kevade, „Kodulaulu” filmist Nukitsamees, „Mässajate laulu” filmist Viimne reliikvia, „Ei meelest läe mul iial” filmist Mehed ei nuta või Sügisballi linastusega taasavastatud „Naeru”. 

Kontsertsarja viimasel õhtul, 15. juunil kuuleme neid armastatud Eesti lauljate ning lauljannade esituses. Laval on Maria Listra, Zetode esilaulik Jalmar Vabarna, näitleja Toomas Krall, hõbehäälne Hanna-Liina Võsa, Margus Vaher, ning saates Eesti otsib superstaari end tuntuks laulnud Kene Vernik, Getter Jaani ning saate võitnud Ott Lepland. Kontserti saadavad ansambel Margus Kappeli juhatusel ja ETV Lastekoor. 

Lauljatar Hanna-Liina Võsa on öelnud eesti filmimuusika kohta nii: „Enamik vanu eesti filme on leidnud erilise koha minu südames, kuna nendega tuleb lapsepõlv meelde, sest siis sai neid rohkem vaadatud. Ja mitte ainult filme, aga ka telelavastusi.” Ta lisas, et võttis seekord laulda natuke tõsisemaid laule. Kontserdil esitab Hanna-Liina teiste seas „Prostituudi laulu” filmist Viimne reliikvia ja „Magusat elu” filmist Ahvatluste tund. 

Kõige rohkem on mul hää meel selle üle, et valik on väga mitmekesine. Peale tuntud filmide, nagu näiteks Nukitsamees, Siin me oleme, Õnneseen ja Karoliina hõbelõng on kavva võetud ka uuemat Eesti filmimuusikat. Näiteks ootan põnevusega Sven Grünbergi „Detsembrikuumust” samanimelisest filmist, imeilusat laulu „Leekiv armastus”, mis lauldi tuntuks filmis Vanad ja kobedad saavad jalad alla ning juba eespool mainitud Jaak Joala poolt tuntuks lauldud Virmaliste hitti „Naer”. 

Ilmselt on nüüd viimane aeg vanad filmirullid kapi põhjast üles otsida ja lemmikumaid laule kordama hakata, sest vähemalt minul küll on kontserdi ajal plaanis laule kaasa laulda ja kogu südamest õhtut nautida.  

Kohtumiseni kontserdil!

Tuuli Potik

Viiuliduo Maarja Nuut ja Karoliina Kreintaal

Viiuliduo sai alguse ühisest armastusest eesti viiulimuusika ning vanade krõbisevate arhiivilintide vastu. „Neid kuulates üllatusime, kui palju on vanu pillimehi omapärase stiili ja lugudega siiani tähelepanuta jäänud ning otsustasime, et on aeg anda oma panus eesti viiulimängutraditsiooni au sisse tõstmisele.” Lisaks unustatud lugude elluäratamisele on Maarja ja Karoliina jaoks oluline ka pillimeeste mängustiili ning -võtete tundmaõppimine.   

„Hetked, kui oled loo võimalikult täpselt originaali jäljendades ära õppinud ning nagu kogemata avastatud väikesed, kuid olulised detailid sind kõnetama hakkavad, on väga erilised. Siis kohtuvad minevik ja olevik.” 

Loomulik, avatud ning liigselt seadmata mäng võiks meie arvates olla see, kuidas need vanad lood jälle inimesteni jõuaks.   
 
Intervjuu Maarja Nuudi ja Karoliina Kreintaaliga

Maarja, hakkasid viiulit mängima kooliminekueas ning tänaseks oled tänu viiulimängule reisinud läbi Euroopa ja Aasia. Mis on viiulis nii erilist?  

Maarja: Tõsi on, et tänu viiulimängule sattusin juba mitmed aastad tagasi osalema mõnes rahvusvahelises projektis. Nagu ikka, koguneb reiside jooksul uusi kontakte ja võimalusi, nii ka minuga. Olen nendest väga palju kogemusi ning inspiratsiooni saanud. Ma ei arva, et viiul üldisemas mõttes nii eriline on, kuid minu jaoks kindlasti. Õigemini on ta kõige omasem vahend, mille kaudu end teostada ning väljendada soovin.

Oled tegelenud väga erinevate viiuliprojektidega ning mänginud erinevates muusikakooslustes. Räägi natuke sellest.  

Maarja: Pärimusmuusikaga intensiivsemalt tegelema ajendas mind Sofia Joons, kellega mitu aastat mängisime koosluses Pööningubarokk, veel osalen projektis Armastuse ja Rõõmu laulud koos Meelika Hainsoo, Mall Ney ja Elo Kaldaga. Tänu Viljandi Kultuuriakadeemiale olen leidnud musitseerimiseks mitmeid mõnusaid kaaslasi (Tõnu Tubli, Arno Tamm, Jalmar Vabarna, Karoliina Kreintaal jne).  
Rahvusvahelistest projektidest on kõige püsivam olnud kaheksast eri maa muusikust koosnev impulsiivne muusikakollektiiv Ethno in Transit. Kohtume peamiselt suviti, et siis koos kontserte ja õpitube anda, reisides teel kohatud muusikutelt midagi uut õppida ning koostööd teha. Mitmed meist on ka seotud rahvusvaheliste pärimusmuusikalaagrite (etnolaagrite) ning muusika- ja kultuuriintegratsiooni projektide korraldamisega. Hetkel pühendun kõige rohkem viiuliduole koos Karoliina Kreintaaliga. Naudin ka alati võimalusi koos mängida muusikutega, kes pärimusmaailmast kaugel ning seeläbi mind muusikale hetkeks teise nurga alt vaatama panevad.

Millist muusikat te Karoliinaga tänavusel Viru Folgil esitate?  

Maarja: Mängime vanu unustatud viiulilugusid siit-sealtpoolt Eestit. Kava koosneb peamiselt tantsurepertuaarist, sekka ka laule ja lugusid. Meil on hea meel, et saame mängida armsas Käsmu kabelis, kus mõnus akustika ning atmosfäär.

Kes on Sinu muusikalised eeskujud?  

Karoliina: Eelkõige köidavad mind hetkel vanade arhiivisalvestuste pealt kuuldud lauljad ja pillimehed. Mida enam neid kuulata, seda eksootilisemaks eesti muusika minu jaoks muutub.  
Maarja: Mul ei ole otseseid muusikalisi eeskujusid, kindlasti olen aga mõjutusi saanud väga erinevatelt artistidelt või bändidelt. Vastavalt tujule, perioodile kuulan muusikat pea igast ajastust ja žanrist, seetõttu tuleks nimekiri väga pikk. Kindlasti on eeskujudeks olnud mu õpetajad – Mare Teearu ning A. Fischer Muusikaakadeemia päevilt, Sofia Joons, tänu kellele ma jõudsin pärimusmuusika juurde ning Saskia Rao-de Haas, kes juhendas mind New Delhis india klassikalise muusika õpingutel. Mida aeg edasi, seda tähtsamaks muutub minu jaoks sõnum ja sisu, mida muusikas väljendada soovitakse. Tänapäeva maailm on ummistunud tühjast kärast. Olla edukas tähendab kiiresti, valjemini ning efektsemalt.  Muusikas on mulle väga tähtis luua mängitavale mõtestatud taust, mismoodi ja miks ma midagi teen (ka siis, kui mängin kiiremini, valjemini ning efektsemalt).

Millega hetkel tegeled ja millised on Sinu muusikalise karjääri tulevikuplaanid? 

Maarja: Hetkel õpin Viljandi Kultuuriakadeemias pärimusmuusikat ning õpetan Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia pärimusmuusika osakonnas viiulit. Lisaks õpetan erinevates pillilaagrites Eestis ning mujal, mõned korrad aastas kohtun ka oma sõpradega üle ilma, et koos musitseerida ja kontserte anda. 
Tulevikuks soovin, et jätkuks inspiratsiooni, aega ja jõudu ennast muusikaliselt edasi arendada ning ellu viia need ideed, mis meeltes mõlguvad. 
Karoliina: Hetkel ongi minu suurimaks väljakutseks viiuliduo Maarja Nuudiga, sest ma olen nelja Viljandi Kultuuriakadeemias õpitud aasta jooksul tükk aega hoogu võtnud, et kellegagi kokku hakata mängima. 
Pean üles tunnistama, et armastan täitsa võrdselt nii viiulimängu, laulmist kui tantsimist.  
Umbes pool aastat tagasi tekkis mul välkidee minna Rootsi rahvaülikooli pärimustantsu õppima. Tänaseks olen selle mõtte mõneks ajaks kõrvale pannud ja mõelnud pisut asisemate asjade peale, nagu seda on kooli lõpetamine. Sealt edasi tahaksin mõnda aega ringi rännata ja õppida mõne muu rahva muusikat ja kultuuri ning sobival ajahetkel teha magistrikraad eesti pärimusmuusikas.

Küsis Tuuli Potik.

Folgi kaks erinevat palet – Haydamaky ja Garmarna

Nagu kõikjal muusikamaailmas, on ka folkmuusikud hakanud pärimusmuusikat miksima teiste stiilidega, et seda mitmekesistada ning huvitavamaks muuta. Tihti lisatakse traditsionaalsele muusikale mõni uuem pill või heli, põnevaks läheb aga asi siis, kui folgiga hakatakse segama uusi muusikasuundi. 

Näiteks meie oma ansambel Paabel ja lauljanna Ingrid Lukas musitseerivad jazzi ja folgi piiril, ansambel Rütmiallikal lisab, nagu nimigi ütleb, pärmusmuusikale tugeva trummibiidi ning Oort viljeleb rock-metal’i ja folgi piiril.  

Kuid tänavusel Viru Folgil saab näha ja kuulda kahte väga erinevat ansamblit – Ukrainast pärit Haydamakyt ja Rootsi muusikutest koosnevat Garmarnat. Minu meelest esindavad mõlemad väga hästi Viru Folki, sest nende muusika nagu festivalgi on folk, kuhu on lisatud midagi enamat. 

Haydamaky muusika on tegelikult väga sarnane meie oma armastatud Svjata Vatrale, ja seda sellepärast, et viimase laulja Ruslan Trochynskyi oli enne Eestisse tulemist Hydamaky tromboonimängija.  

Haydamaky muusika on inspireeritud maailmamuusika eri tahkudest, eriti on aga mõjutusi saadud Ukraina regioonidest ja nende muusikalistest eripäradest. Inspiratsiooni on andnud Rumeenia pärimusmuusika ja folkloor, punk, reggae. See on energiline, kaasakiskuv ning eksootiline. Liikudes muusika erinevate pooluste vahel loob Haydamaky maagilisi jutustusi, mis mõnikord nõrkemiseni tantsitavad, teinekord aga õrnade ja terviklike ballaadidena hingekeeli liigutavad. 

Garmarna on aga minu meelest veelgi mitmetasandilisem ja inspireerivam. See on etnofuturistlik ansambel, kes tuli kokku tänu armastusele Skandinaavia vanamuusika vastu, kuid juba kuus aastat tagasi hakkasid nad oma muusikat täiustama sämplite ja elektriliste rütmidega. Nende muusika alus on küll kohalikud rahvapillid ja Skandinaaviast pärit laulud, rahvusvahelise läbimurde tegid nad aga just tänu muusika miksimisele ning vana ja uue segamisele. 

Nii Haydamaky kui ka Garmarna on mõlemad väga tuntud ansamblid. Nad on omas žanris ainulaadsed ja kordumatud. On hea tõdeda, et folgisõprade poolt nii armastatud ja hinnatud nimed nagu Haydamaky ja Garmarna on taas kord Eestis. 

Tuuli Potik 

Regiöö Tartus Tähe tänaval

Arhailise muusika festival Regiöö 2010 toimus 29.–30. maini Tartus. Seekord toimusid kontserdid Tähe tänaval korporatsioon Rotalia majas. Festivali toimumispaik oli väga hea valik. Võrreldes näiteks eelmise aastaga, mil kontserdid toimusid vabas õhus ning kus kohati oli heli liiga üle võimendatud, oli heli sel aastal sõbralik ka väikelaste kõrvadele.

Festivali avas Margus Põldsepa eestvedamisel loodud ansambel Tuulepuu. See Karksi-Nuia rahvamuusikakapellist „Kunileid” välja kasvanud ansambel läheb iga esinemisega aina professionaalsemaks ning võiks öelda, et tuleb välja igast olukorrast. Näiteks kui juhtus, et terves saalis läks elekter ära, siis võeti üles regilaulud, mis haakusid väga hästi arhailise muusikafestivali teemaga. Igal juhul tundub, et nendel noortel muusikutel on alati mõni positiivne üllatus varuks. Kindlasti tahaks neid kuulda ka järgnevatel Regiöödel.

Aga häid üllatusi oli sel Regiööl varuks teisigi. Näiteks oli põnev Norra tantsude õpituba, mida saatis barokiaegsete pillidega ansambel Grupeto. Publiku haaras kaasa ka enamalt jaolt rannarootslaste laule esitanud Strand…Rand. Kammerlikus saalis laulis Sofia Joons koos ansamblikaaslastega näiteks Riguldi õhtulaulu nii lummavalt, et justkui kandis publiku kaasa meist ammu möödunud aega. Tore üllatus oli ka tema enda loodud Orava valss.

Festivali „kuldne naine”, nagu märkis Tarmo Sõmer ansamblist Triskele, oli Anne Maasik. Ta võttis eeslauljana üles mitmed regilaulud ning kui silmad kinni panin, siis oli ruumis tekkinud sünergia nii võimas, et kandis justkui kogu olemise Tähe tänavalt kuskile kaugesse tõeliselt arhailisse aega.

Regiöös on asju. Ja aega. Ja iga aastaga läheb see festival aina paremaks.

Tiinamai Keskpaik, muusikateadlasest regilaulusõber

Plaadisoovitus

NolensVolens, Hää tulla

http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=28342

ja

Keith Jarrett, Jasmine

http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=28351

Kalender

Sami Kukka Tallinnas

8. juunil Tallinna Vanalinna Muusikamajas toimuval Kokkulaulmisel esineb Jaak Johansoni, Mari Kalkuni ja Pastaca kõrval ka Soome folkmuusik Sami Kukka – teispool lahte kultus-staatust nautiv autorilaulik, kes oma minimalistlikku, Nick Drake'ist mõjutatud muusikat ise „upper & downer folgiks” nimetab.

Algselt vinüülina välja antud ning hiljuti CD-formaati saanud omanimelise debüütalbumi ilmutas Sami Kukka juba 1988. aastal. Teine, elektrilise saatebändiga lindistatud „Vettä Kuusta” nägi ilmavalgust 2002. aastal. Laiem tuntus saabus viis aastat hiljem plaadifirma Helmilevyt alt avaldatud ning Joose Keskitalo ja Arwi Lindi produtseeritud CD-ga „Kuolema tekee tuloaan”, millele mullu järgnes „Menen veteen”.

Õigustatult üheks Soome selle sajandi parimaks tekstikirjutajaks peetav Sami Kukka on nii plaadil kui kontserdil ühtlasi meisterlik atmosfäärilooja, mistõttu pole ka ime, et viimastel aastatel esineb ta üha rohkem ka mujal Euroopas – riikides, kus keelebarjäär tema ürgsoomelike tekstide mõistmist pisut takistab. Eesti muusikahuvilised kohtusid Sami Kukkaga esmakordselt 2006. aasta sügisel, mil selle esinejanime taha varjuv Esa Santonen veel Black River Bluesman & The Cockroach Combo trummide taga istus ning Tartus ja Valgas ka soolokavaga üles astus.

Andres Roots

Lingid:
Sami Kukka MySpace: http://www.myspace.com/samikukka
„Menen Veteen” ametlik video: http://www.youtube.com/watch?v=1fVzexPIyfM

EOY avatud suvepäevad

19.–20. juunil toimuvad Ida-Virumaal Illukal Eesti Ornitoloogiaühingu suvepäevad. Nagu tavaks, leiab suvepäevade kavast linnujuttu, praktilist õpet algajatele ja edasijõudnutele, meelelahutust ja teadmiste proovilepanemist. Mõeldud on ka laste peale. Huvilistele on tellitud suvepäeva buss Tallinnast läbi Rakvere ja Pärnust läbi Viljandi ja Tartu.

Suvepäevadel osalemiseks tuleb registreeruda hiljemalt 13. juuniks.

EOÜ suvepäevad on suurim linnuhuviliste kokkusaamine Eestis.

Suvepäevad on avatud ja oodatud on kõik huvilised. Kohtade arv on siiski piiratud ning täitumisel eelistatakse EOÜ liikmeid.

Programmi, info ja registreerimislehe leiab EOÜ uuel kodulehelt www.eoy.ee.

Riho Kinks
Eesti Ornitoloogiaühing

 

Ühtelaulmine

20. augustil kell 20.00 toimub suur üle-eestiline pidu, mille nimeks on Ühtelaulmine.

Mis on Ühtelaulmine?

See on Eesti Vabariigi taasiseseisvuspäevale pühendatud suur peoüritus, kuhu on oodatud koos laulma kõik eestimaalased.

Ühtelaulmine on ellu kutsutud kodanikualgatusena selle tähtsa päeva rõõmsaks tähistamiseks.

Ühtelaulmine ühendab kaks Eestit laialt tuntuks teinud kaubamärki-

laulmise ja IT (infotehnoloogia).

Kuidas toimub Ühtelaulmine?

Ühes ilusas kohas Eestimaa keskel esitab segakoor meie armastatud dirigentide juhtimisel kaheksa tuntud laulu. See pilt kantakse teleülekande vahendusel üle kogu maa. Samal ajal on üle Eesti kogunenud sadadesse erinevatesse kohtadesse koorid ja lihtsalt lauluhuvilised seltskonnad, kes saavad samuti telepildis ülekantavate dirigentide taktikepi all neid lugusid kaasa laulda. Sajast organisaatorite poolt valitud kohast tehakse omakorda internetiülekanne ja kõik need 100 akent projitseeritakse Tallinnas kesksel väljakul suurel ekraanil.

Nii tekib sellele ekraanile suur Ühtelaulmine, kuhu mahuvad korraga laulma peaaegu kõik lauluhimulised Eesti inimesed!

Kuidas saavad kaasa laulda need, kes tahavad laulda omas kodus?

Ka väiksemates seltskondades teleülekannet vaadates saab samu laule laulda, selle siis üles filmida ja saata või üles laadida Ühtelaulmise kodulehele. Nendest monteeritakse hiljem kokku üks tunnine telesaade, kuhu liidetakse nii 100 kohast tulnud internetipilt kui ka väiksemates seltskondades salvestatud laulmised.

Niimoodi tekib tõeline Ühtelaulmine, kus ühele ekraanile tuuakse digitaalselt kokku kogu Eesti rahva laulurõõm!

Impressum

Väljaandja: MTÜ Viru Folk
http://www.virufolk.ee/kontakt

Viru Folgi nädalakirja on toetanud kirjasõnaga: Contra, Aarne Ruben, Heiki Valk, Mari-Ann Remmel, Hannes Varblane, Margus Kasterpalu, Hendrik Relve, Toomas Raudam, Jaak Allik, Jaak Prozes, Ott Sandrak, Aarne Vaik, Anzori Barkalaja, Aivar Ruukel, August Kilk, Mare Kõiva, Elle-Mari Talivee, Astrid Böning, Jaak Johanson, Urmas Tamm, Jaanika Saar, Priit Pramann, Raul Altmäe Heili Vaus-Tamm, Peeter Laurson, Aarne Valmis, Aivar Tõnso, Kaido Einama, Peep Ilmet, Maian Kärmas, Ain Mäesalu, Mart Jüssi, Art Leete, Katrin Kumpan, Leelo Tungal, Tiit Kändler, Neeme Punder, Kristi Jagodin, Thea Kristal, Jaan Pehk, Taive Särg, Ivar Sild, Peeter Vähi, Kalle Kurg, Madis Veskimeister, Jüri Kaldmaa, Indrek Jääts, Veiko Pesur, Kalle Suuroja, Aune Veersalu, Ave Alavainu, Eino Pedanik, Kutt Kommel, Kadri Kask, Tiit Sibul, Õie Sarv, Mikko Savikko, Rein Maran, Juhani Püttsepp, Risto Järv, Ants Johanson, Andres Roots, Anu Raud, Tiinamai Keskpaik jt.

Toimetajad:
Tiit Lepik tiit@virufolk.ee  51992928
Tuuli Potik tuuli@virufolk.ee  55591032
Keeletoimetaja: Tiiu Kukk