Püürhäll tähendab võru keeles karusselli. Nii iseloomustabki meie koosseisu ühest küljest pöörlemine, teisest küljest ootamatused. Oleme bänd, kes ei tee proovi, põhimõtteliselt :) Ega lepi kokku lugusid, mis esitamisele tulevad.

Oluline on just hetkes sündiv - vastavalt enda ja publiku meeleolule. Laval toimub improvisatsioon... Lood on meile ju varasemast teada, kõik muu sünnib kohapeal :)

Laval keerutavad viiulitel, lõõtsal, mandoliinil ja laulukeeltel Marju Varblane (http://www.myspace.com/marjuvarblane ), Kadri G Laube (http://www.myspace.com/kadrilaube ) ja Jaanus Põlder.

http://www.youtube.com/watch?v=vZCbRKkBpws

http://www.myspace.com/pyyrhall

Intervjuu Kadri G Laubega:

Kadri, lõõtspilli mängivad tavaliselt ikka mehed, kuidas Sina enda jaoks
lõõtspilli leidsid?

Aasta oli siis 1997. Õppisin sel ajal muusikakoolis viiulit, kuid tasapisi kasvatas see kool minus vihkamist muusika ja eriti viiuli vastu. Kuid alustatu tuli lõpuni viia ja ema suunas mind 1997. aastal Ülle Jantsoni korraldatud pärimusmuusika laagrisse, kus avastasin, et lõõtspillimängijad on muhedad inimesed ja pill isegi kiskus ennast kätte võtma. Alates sellest ajast ei ole enam lõõtsa käest ära pannud. Kuidagi olen läbi pärimusmuusika jõudnud tagasi ka viiulimänguni ning korraldan tänutäheks minu „päästmise“ eest juba kaheteistkümnendat aastat pärimusmuusika laagreid. 
 
Sul on päris mitu muusikalist kollektiivi, milles aktiivselt mängid. Ehk
tutvustaksid neid.

Kõige „rajum“ kollektiiv on duo koos Marju Varblasega, kuna mõistame teineteist poole noodi pealt, meie muusikamaitse ühtib ja lisaks pillimängule harrastame ka rahva liigutamist. Olgu see siis mängude juhtimine, tantsuõpetus, vanad laulumängud või spordivõistluste korraldamine. Eelmisel aastal võtsime Poola festivalile kaasa ka Jaanus Põlderi ja sündiski kooslus Püürhäll.

Kui Püürhälli ja viiuli-lõõtsa duoga mängime rahvalikku muusikat vanadest labajalaviisidest foksini ja ei keera lugusid tundmatuks uusloominguks, siis folk-rock orkester „Folkräüss“ keskendub rohkem vanade lugude töötlemisele ja uute pärimusmuusikast inspireeritud lugude mängimisele. 

Koos Karl Laanekasega mängime kitarril ja lõõtsal vaiksemat muusikat, repertuaari kuulub lisaks omaloomingule ja eesti muusikale lugusid ka kaugemalt.  
 
Kadri, mida Sa siis teed, kui lõõtspill käes ei ole?

Magan, kasvatan lapsi, suvel niidan muru ja talvel lõikan puid. Sinna vahele peab ka palgalist tööd tegema – Võru Instituudis võru keele õpetusega seonduvaga tegelema ning muusikakoolis pillimängu õpetama.  
 
Millised on Sinu (muusikalised) eeskujud ja millised on tulevikuplaanid?

Raske on muusikalisi eeskujusid välja tuua, häid muusikuid on väga palju. Oma kõige suuremaks lõõtspilliõpetajaks pean Margus Põldseppa, kelle käe all õppisin Viljandi Kultuuriakadeemias. Ei ole palju õpetajaid, kes viitsivad õpilasi mängudele kaasa vedada.

Igaühel on oma muusikaline keel ja arusaam muusikast. Minu jaoks on tähtis, et saan ennast pilli abil väljendada, ennast välja elada, endale mängida. Kindlasti ei taha ma kedagi teadlikult jäljendada ja oma lõõtsamängu stiili kujundamisega ei ole ka teadlikult vaeva näinud, see tuleb ise.

Tore, kui leidub inimesi, kellega leiame ühise keele muusikas ja meeldiv on saada kõnesid „kas saaksite meile mängima tulla?“. Tulevikus tahan jätkata sama rida – mängin enda rõõmuks ja ainult neile, kes seda kuulata tahavad. Mõned aastad tagasi sai ka kõrtsides mängitud, kuid seda aega enam tagasi ei taha. Liiga palju lärmi. Väga raske on leida kära sees enda jaoks mängust mõnu, mille pärast lõõtsa mängima hakkasin. Imetlen muusikuid, kes suudavad kõrtsides õhtust õhtusse „teenindada“. 
 
Räägi natuke Püürhällist ka. Festivalil „Moisekatsi Elohelü 2010” saite Viru Folgi eripreemia, mis on teie edasised plaanid?

Oleme veel väga noor kooslus, palju rääkida ei ole. Muusika räägib enda eest – kasutame erinevaid pille ja repertuaar on vanadest regilauludest ja labajalgadest kuni moodsama tantsumuusikani. Senini on õnnestunud hakkama saada ilma proovideta, Moostes leppisime küll lood enne võistlustulle astumist kokku.

Nädal tagasi alustasime tööd stuudios, et unustatud ja uuesti meelde tuletatud viiulihitid koos mõne üllatusega plaadile panna. Eks paistab, mis edasi saab. Salaja mõtleme mõnda mõtet, avalikult aga on vara midagi välja lubada. Siiski saab midagi ka lubada - me mängime edasi ja meie poognad keerlevad aina kiiremini. 
 
Kohtume Käsmus!

Küsis Tuuli Potik