16. juuli 2010 nr 84
Viru Folgini on jäänud 20 päeva
http://www.virufolk.ee

Juhtkiri

Termomeeter näitas sel nädalal temperatuure üle 30 kraadi. Elu Eestimaal seisab. Merevesi on nagu supp. Ka vees vedelemisest pole suurt abi … Suur suvi on käes. Linnafolkloor räägib tornaadodest, puudu veel jutud maavärinatest, vulkaanidest jms. Sihukese palavusega ikka mõtled lollusi. Tunned rõõmu tänasest päevast, kõrvus kummitamas Juhan Liivi luuletus „Mis rüüstanud on sõja kaja”.

Viikingilaev Aimar lasti vette 6. juunil Käsmu meremuuseumis. Ilusate ilmade korral saavad huvilised ka folgi ajal Aimariga sõitu teha:

Tiit Lepik
tiit@virufolk.ee

Pilt

Kuumalaine. Palavus tapab… Foto: Toomas Tuul

Luuletus: Juhan Liiv

 

Mis rüüstanud on sõja kaja

Mis rüüstanud on sõja kaja,
kurb näha rahu silmale:
nii kurb ja vaene koduraja,
hool harigu ta õitsele.

Siin väsimata olgu julgus,
uus maa on raske harida;
vast kergem rahvast vabastada
kui teda hoida vabana.

Ja nõnda terve elu läbi
ta kihlatud on temaga.
Ja kaob üksnes kallis elu –
ta teod jäävad elama.

Artikkel

Tuuli Taul

Tuuli Taul. Foto: Toomas Tuul.

Tuuli Taul õpib hetkel Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis pop-jazz laulu. Ta on lõpetanud Pärnu Muusikakooli klassikalise klaveri (1999) ja Pärnu-Jaagupi Muusikakooli klassikalise kitarri (2005) eriala ning õppinud laulmist Toomas Volli, Eva Tauli ja Mare Väljataga juhendamisel.

Jazz on üks pool tema muusikalisest maailmast. Teise poole moodustavad omalooming ning selle jaoks sobivate väljendusviiside otsimine. Ta tunneb suurt huvi kirjanduse ning sellest tulenevalt keele ja muusika seoste vastu.

Tuuli Taul tegeleb heliloominguga ja kirjutab tellimuse korras etteantud meloodiatele laulutekste. Käeharjutuse mõttes või teiste palvel on ta eestindanud ingliskeelseid laulusõnu.

Tuuli Taul on musitseerinud koos Marek Taltsi, Mart Soo, Vladimir Võssotski, Peedu Kassi, Ara Yaralyani, Aleksandra Anstali, Themuri Sulamanidze, Merje Kägu jpt-ga ning astunud üles Mare Väljataga kvinteti asendusliikmena.

Oma myspace’i lehel on kirjutanud Tuuli oma muusika kohta järgmist:

Ma ei ole muusikat kunagi pidanud oma elu möödapääsmatuks osaks. On ka kirjandus ja kirjutamine, on pildid. On klaas veini sügisõhtul, kui akna taga rabistab lakkamatult vihma, ja rummikoogid… On külmad rongivagunid, väikesed linnad ja laupäevahommikused värsked ajalehed mu magamata sõrmede vahel.

Siiski mõistsin ühel ööl, et muusika on neid väheseid asju, mis võib mu mõistuse röövida, mille võimuses on kanda mind maailmast kaugele eemale või olla lavastajaks, luua tegelaskujusid. See oli kergendustunne. Mu jumal, ma olen vist siiski elus. See võib vaatamata kõigele olla õige tee.

Üks väheseid päristundeid muusika suhtes, mille olen sõnastanud, ütleb, et otsin sellest igavikulisust. Igavikulisus on sageli kurb. Kõige sügavamad lood, mida tean, on just igavikulised, neis on midagi, mis kehtib ka siis, kui aega ei ole. Sellepärast ma arvangi, et arusaam igaviku kohtumisest muusikas puudutab kaht inimest sügavamalt kui ükski teine helikeeles ristumine.

Laulda ja luua tahan eelkõige eesti keeles, sest see on mu emakeel. Siin ei olegi muid loogilisi põhjuseid. Ma ei hinda teda ilusa kõla pärast, seda ei saa ma objektiivselt kuulda, hindan teda põhjusel, et see on ainus keel, mida koos oma rahvuskaaslastega peaaegu kõigis selle nüanssides valdan ja mõistan. See on keel, millega olen üles kasvanud, milles väljendanud õnne, üllatust, kiindumust ja kurbust.

Üks intelligentne naine küsis kord eesti muusika kohta: „Kui meie i s e oma muusikat ei tunne, siis kes veel peaks seda tundma?” Nõnda on see ka eesti keelega. Alles siis, kui meil on kirg, armastus ja igatsus, saavad tulla ka passion või mancanza või amour, ljubov. Kirja- ja keelemaailm on võluv kogu oma täiuses, tingimusel, et välismaine ja suurem ei valitse pelgalt sellepärast, et lükkab meid jõuga nurka, varitseb igal sammul. Andri Luup kirjutas kunagi suurepäraselt – „aga sa ju ei love mi”.

Kogu maailma muusika on ilmselt juba ammu kirjutatud ja ometi ei väsi me proovimast. Ehk on veel õhku, mida müüa, veel sõnu, veel viise. Tahan, et sosistaks kõrva, et tungiks vaikselt läbi keha, et jääks oma ilus ja valus kummitama. Aga kuidas kõik tegelikult lõpeb? Päevades ja nädalates on kirgastumist ja ka täielikku eemalolekut... Kunagi oli siiski üks särav öö, mil kirjutasin: vastus on muusikas ja armastuses. Selles pimedas usus ma vahel elangi.

Ja kui triviaalselt kõlavad mõnikord tõelised asjad... 

Vaata youtube’ist:
http://www.youtube.com/watch?v=gafAvJv-oq8

Kuula myspace’ist:
http://www.myspace.com/tuulitaul

Muusikast

Suurem osa muusikast, mida Viru Folgil koos kitarrist Merje Kägu ja kitarristi, vile- ja perkussioonimängija Teet Vellinguga esitame, on meie endi loodud. Selles on folki, jazzi, popilikke noote, tiksumist ja mõtteid naiivsusest tarkuseni. Loodame jõuda kuulajatega ühise naudinguni. Tegelikult ei ole ma viimase pooleteise aasta jooksul uut muusikat kirjutanud ning ei oskagi öelda, millal see soon taas avaneb. Võimalik, et siis, kui senised lood on ükskord saanud plaadile. Võimalik, et mitte kunagi. Igal juhul ei muretse ma sellepärast ette, kuigi vahel näib, et lükkan plaaditegemist lausa meelega edasi, et midagi oleks veel oodata. Mul on ebatavaline ja ketserlik tunne, et elu on liiga pikk.

Sõnast

Sel kevadel ilmus mu luulekogu „Täiuslik ja turvaline”, mis koondab tekstid umbkaudu möödunud talvest (2009) kuni suve hakuni. Oma sõnades olen kindlasti rajum kui oma muusikas. Kui muusikapalas naudin sageli meditatiivsust (nt José Gonzàlez), minimalismi, melanhooliat, siis luules armastan linlikkust, oskust enese ja maailma üle nalja visata, irooniat, mõrkjaskaunist vastuolulist poeetilisust. Ausalt öeldes ei ole ma praegu ka selles kindel, kas luulesoon kunagi veel avaneb. Aga ma ei muretse ka sellepärast ette. „Täiuslik ja turvaline” oli trots teatud osa luuletajate vastu, oli matkimine ja harjutus, samas siiski siiras läbilõige sellest, kes olen – või kes olin. Olen mõelnud, et selle kogu kunstblond punases mantlis maailma värisevatel köitel balansseeriv autor võiks järgmise raamatu ajaks olla sisemiselt rahulikum, loomulikum, puhtam. Ja oskaks seda ebatäiuslikku ja habrast, mis tal on, hoida, tugevamini kui sõnades.

Sõnast ja muusikast

Suuremal või vähemal määral olen oma kaht kaaslast, muusikat ja kirjandust, kogu aeg sidunud – laulutekstides ja muusikat kuulates. Kui heal muusikal on sama head sõnad, viib selline tervik mind tuntavalt oma kehast eemale, teistsugusesse olemisse. Tekst või taust annab muusikale sügavuse. On lugusid, mida kuulates kaon täielikult neisse ära, näiteks Mute Mathi „Chaos”, Johann Johannssoni „Odi et amo”, Piano Magicu „You Can Never Get Lost (When You've Nowhere To Go)”. Üha enam köidab mind spoken word ning teksti ja muusika võrdne kasutamine, hindan väga artiste, kes suudavad ka oma sõnalises esituses olla täpsed, tabavad ja samas humoorikad – näiteks Chalice. Kunagi tahaksin ise luua midagi ursularuckerilikult sensuaalset, kuid samas teravat ja puudutavat.

Minevikust

Eelmisel kuul sai läbi üks neliaastak: lõpetasin Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli pop-jazz laulu eriala. See kool andis mulle palju. Ennekõike inimesed, kellega koos muusikat teha, või oskuse õigeid inimesi ära tunda. Loomulikult loevad mulle ansamblikaaslaste erialased teadmised, kuid kõige tähtsam on, et üheskoos mängivad muusikud hindaksid üksteist inimestena. Koostöö muusikutega, kellega väljaspool prooviruumi loomulikult ja vabalt ei läviks, on projekt. Koostöö muusikutega, kellega on olemas ühtmoodi taju ka muus, on äratundmine.

Olevikust

Mul on hetkel suur rõõm tegeleda väga erinevate muusikastiilidega. Üks põnevamaid kontserdikavasid on Tjörk ehk Tribute to Björk, mis on võimas ja mitmepalgeline kava islandlanna tuldpurskavast muusikast. See on saanud kuulajate väga sooja vastuvõtu. Alati on hea ja kodune esineda koos Jäääärega, kellega laulan ka plaadil „ÖÖ on ÖÖ 2009”. Viru Folgil on mul esimest korda võimalus olla laval folgilikumas võtmes koos Anu ja Triinuga, oma no võib juba peaaegu öelda, et õdedega, kellega mind liialdamata vähemalt paari nädala jooksul kord-kaks sassi aetakse. Tegelikult on mul muide oma armas päris õde ka, aga tema nimi on hoopis Kristina. Muusikast on veel jazz, oma laulud ning luule ja muusika põimingud – kokku saab päris kirju pildi. See on hea, ei hakka igav, avastamis- ja arenguruumi jätkub.

Tulevikust

Sügis tuleb sel aastal kindlasti teisiti, aga kuidas täpselt, see selgub mõne kuu pärast. Võib-olla alustan septembrist õpinguid suures sadamalinnas Rotterdamis. Kuid olen harjunud, et elu pöörab ise endale sobivas suunas ja vahel ka alles viimasel hetkel, seepärast ütlen – võib-olla. Ükskord jõuab kätte ka aeg, kui panen oma lood plaadile, ning siis, vot siis saan teada, kas elu on päriselt ka pikk või ikkagi lühem, kui oskasin arvata.

Tuuli Taul

 

Viru Folgi seekordsest jutuhoovist

Inimesele on ikka omane asju teha ja siis nende üle mõtiskleda, neist rääkida ja tähendust otsida. Seekordne Viru Folk teebki mõtlemise ja rääkimise koha pealt otsa lahti ja pakub Kirjanike Maja hoovis kõigile huvilistele võimaluse kaasa mõelda ja sõna sekka öelda. Kuna jutuhoov toimub sellisena esmakordselt, siis on teemaks asjakohane valida küsimus mis on folk ja mis teeb folgist folgi.

Kuigi kolmanda festivalipäeva hommik Käsmu rannal pole just teab mis akadeemiline aeg ja koht, teeme katse folki defineerida ja kirjeldada, nagu teaduses kombeks on. Kas folk on uus või vana või uuestileitud vana ja ehe või hoopis taaskasutuses uue kuue saanud vana asi? Kas päris folki peab ise tegema? Kas seda kirja ka pannakse? Kas folki poest ka saab? Kas folki saab koolis õppida?

Folkmuusika on maakeeli rahvamuusika, kuid pigem rahva muusika, sest folk on tänase muusiku, kuulaja ja festivalikorraldaja jaoks siiski laiem mõiste kui rahvamuusika tavapärases, kitsamas tähenduses. Kas kõik, mis rahvale meeldib ja mida rahvas kuulab ongi folk? Milline rahvas?

Folkmuusika iseloomustamise aluseks on tavapäraselt peetud suulist loomingut ja selle edasiandmist: kui kirja ei pane, siis ongi folk. Keegi ju ei pane pahaks, kui folgimees nooti ei tunne. Suulisusega on aga keerulised lood: esmase suulisuse jätsime regilaulu aega; uut, sekundaarset suulisust aga veel palju uuritud pole, sest tegu on inimkultuuri ajaloos sedavõrd värske nähtusega, et selle sügavamad hoovad on ehk veel ära tundmata ja läbi mõtlemata.

Võib-olla ongi folk nagu Krõll: olemas ta ju on, aga teadusel pole tema kohta just palju öelda. Seal, kus sõnad hätta jäävad, aitab Jaak Johansoni kitarr meid jälle otsa peale.

Viivian Jõemets

KÄFF keskendub rannarahva tegemistele – salapiiritus ja armusuhted

Kolmas Käsmu filmi- ja fotoprogramm ehk KÄFF koputab rannarahva uksele, viib vaatajad kaema mereäärsete külade inimesi, nende argitoimetusi, pidupäevi ning suhteid naabritega, seda nii dokumentalistide kui seiklusfilmi kangelaste pilgu läbi.

Festivaliprogrammi dokumenteerivasse osasse oleme valinud hulgaliselt Käsmu inimesi portreteerivaid fotosid, filmilooja Konstantin Märska filmipala “Hõimupäev Mahus” (1937) taas tutvustab Põhja-Eesti ja Lõuna-Somme rannarahva tänaseks üle sajandi kestnud ühiseid laadapäevi Virumaa rannal. Samast perioodist pärinev, koostöös juhtivte etnoloogidega valminud Eesti Kultuurfilmi üheosaline dokumentaalfilm “Liivi rannalt” (1940) põikab sootuks liivlaste juurde ning näitab kaunilt ja poetiseerivalt rannarahva elu Kura säärel.

KÄFFi seekordne peaesineja on „Kire lained” – tummfilm, mille võtted toimusid 1930. aasta suvel Põhja-Eestis, peamiselt Võsu ja Käsmu kandis. „Kire lained” on tüüpiline seiklusfilm, Eesti tolleaegsete olude aktuaalsel teemal – salapiirituse vedamisest, mille kõrval on muidugi fookuses ka tulised armusuhted.

Sellel perioodil katsetasid mitmed väikestuudiod mängufilmiga äri teha, koostöös teiste riikide stuudiotega valmis aga vaid paar-kolm filmilugu. Üks sellistest ongi saksa-eesti ühisfilm „Kire lained“, mis ühtedel andmetel sai ekraaniküpseks 1930. aastal, teiste allikate järgi 1931. aastal.

Filmi lavastajaks oli Moskva Kunstiteatri endine näitleja Vladimir Gaidarov, kes oli 1920. aastal Saksamaale elama asunud ning oli mänginud paljudes Saksa filmides salongikangelase rollides. Gaidarov on ka filmi „Kire lained” meespeaosa täitja. Naispeaosaliseks on Saksa teisejärguline filmitäht Ita Rina. Sakslased mängivad filmis ka mitmeid kõrvalosi, ent salapiiritusevedaja Bratti rolli teeb Hugo Laur, episoodilistes osades teeb kaasa Ants Eskola ja teisi eesti näitlejaid. Film on mustvalge, vahekirjadega ja originaalis tumm.

Käsmu festivalil mängivad filmile muusikatausta muusikud Indrek Kruusimaa ja Endel Lepik. Filmi juhatab sisse ajaloolane Olav Kruus.

KÄFFil toimub ka nostalgiline pooltund multifilmide austajatele. Nõukogude perioodil kõigile armsaks saanud multikad on pärit Järva-Jaani kinomuuseumi kogudest, filme näitab Tallinki maja hoovi välikinos 50aastase tööstaažiga kinomehaanik Vello Kolnes vanadel aparaatidel.

KÄFFi fotoprogrammi pildivalik keskendub Käsmu inimestele – erinevatest linnadest saadetud vanade fotopostkaartide kangelaste põnevaid lugusid  pajatab rahvale Aarne Vaik Käsmu meremuuseumist.

Kogu festivali  pildistab üles kogemustega Viru folgi fototiim. Meeleolukaid pilte käesolevast ning ka eelmistest festivalidest saavad külastajad vaadata kohapeal suurel ekraanil ning fotonäitusel Epsoni metsalava juures. Festivalialal on kõikidele fotohuvilistele avatud  Epsoni fototelk.

KÄFF kutsub!

Reede, 6. august
Kell 19 Tummfilm „Kire lained”. Filmi helindavad muusikud Indrek Kruusimaa ja Endel Lepik, filmi juhatab sisse ajaloolane Olav Kruus. Käsmu Rahvamaja

Kell 23.30 Nostalgia pooltund vanade multikatega. Tallinki maja hoov.

Pühapäev, 8 august
Kell 12 Rannarahvas vanadel fotodel ja filmides „Hõimupäevad Mahus” ja „Liivi rannalt”. Fotosid kommenteerib Aarne Vaik Käsmu meremuuseumist, filmid juhatab sisse ajaloolane Olav Kruus. Käsmu Rahvamaja.

Kalender

Vanamõisa käsitöölaat koos suvelõpupeoga

Saue vald Vanamõisa küla 21.08.2010 kell 12.00–19.00

PÕNEVAD TEGEVUSED JA ATRAKTSIOONID KOGU PERELE

21. augustil 2010 algusega kell 12.00 toimub Vanamõisa külas Saue vallale traditsiooniks saanud suvelõpupidu koos külade päeva ja Vanamõisa käsitöölaadaga.
Seekord toimub sündmus juba kaheksandat korda ning arvestades järjepidevust on populaarsus ja külastajate arv aastatega kasvanud. 2009. a osales üritusel ligi 12 000 inimest.

Lisaks suurele käsitöölaadale ning mitmekülgsele kultuuriprogrammile pakume põnevaid tegevusi ja atraktsioone kogu perele.

Laste alal on batuudid, pallimeri ja muud põnevat. Miniloomaaias saab taas tutvuda nii koduloomade kui ka eksootilisemate loomadega. Uus ja huvitav saab sellel aastal olema AHHAA Teaduskeskuse Teadusteatri programm, mis on sobiv igale vanusele. Etenduse käigus räägitakse teadusteemadel ja tehakse huvitavaid katseid. Teadusteatri etteasteid eristabki päris teatrist eelkõige see, et meelelahutusele lisaks pakutakse publikule ka uusi teadmisi. Keemikud teevad katseid, kus ained kokkusegamisel värvi muudavad või ainuüksi hellast puudutusest plahvatavad või näiteks kahe vedeliku piirpinnalt hakkab eralduma nailon. Uus ja huvitav saab olema kaikavõistlus poomil, kus nõrgem võistleja lõpetab kahjuks oma võistluse basseinis. Julgetele on mõeldud dünaamiline ülesõit – zipline ehk ahviraudtee. Rullikuga kinnitatakse sõitja kaldtrossi külge ja teda vuhistatakse suurel kiirusel maaga peaaegu paralleelselt. Stardiplatvorm on umbes 5 m kõrgusel ning lõpp-punkt maapinna lähedal. Tutvuda saab Saue valla külade väljapanekutega. Pikaajaline koostöö on meil olnud Põhja-Eesti Päästekeskusega, kes ka sellel aastal osaleb demonstratsioonesinemisega. Üle mitme aasta on taas väljas Keskkonnatelk, kus pakutakse põnevat ja õpetlikku tegevust erinevatele sihtgruppidele: mänge, näidendeid, meisterdamisvõimalusi taas- ja uuskasutusmaterjalidest, võimalusi teadmiste proovile panekuks viktoriinides ja kuulata ettekandeid. Vanadele asjadele väärtuste andja Brünella-Leirella-Võluvill pakub käelist tegevust ning juhendab noori ise midagi põnevat tegema. Kohapeal valminud uute tegelastega, esemetega viiakse läbi näitemäng, kus kaasategijateks on noored ja nende vanemad ise. Greenstep abiga saab teha riidekotile oma esimese maalingu ning anda enda kotile uus ja kordumatu nägu. Ei puudu ka ökodisainijad, kes oma ökoideedega on lausa ehituse ning kunstivaldkonna hõivanud. Ökokratt Uko poolt viiakse läbi uuskasutuse koolitus viktoriiniga. Samuel Golomb tutvustab oma vanavarakogu ja kutsub kõiki kaasa võtma põnevaid esemeid ning neid ostma, müüma ja vahetama. Keskkonnatelgis on kohal raudvara – puukujude meistrid, kellel näidata kunsti, mida igaüks järgi ei tee ning fantaasiagi ei luba. Lisaks pakuvad vaatamislusti vigurvõistlused ehitusmasinate ja ekskavaatoritega, skyjump ja ülipopulaarne BENJI JUMP, mis on taas supersoodsa hinnaga. Õhtut ehib kuum tulevärk RUF ilututulestikult.

Saue valla külade päevi koos suvelõpupeoga korraldatakse juba 2003. aastast ning talendikamat küla valitakse 2010. aastal kolmandat korda.
Ürituse korraldamisega soodustatakse külade omavahelist suhtlemist, mis ärgitab külaelu aktiviseerimist ning annab võimaluse oma küla tutvustamiseks.

2010. aasta talendikama küla võistlustulle kaasatakse Harku, Saku ja Kiili valla külad, et soodustada nelja valla külade koostööd, suhtlemist ja enesetutvustamist.

Talendivõistlus koosneb järgmistest võistlusaladest: kokkamine, dünaamiline ülesõit ehk zipline, meeskonnavõistlus, üllatusvõistlus ja vaba voor. Võistkonnas on kokku 6 inimest. Osa saavad võtta Saue, Harku, Saku ja Kiili valla külade võistkonnad. Kokku maksimaalselt 20 võistkonda.

Võistkondadel palun teatada võistkonna kapten, tema kontaktid, võistkonna liikmete nimed ja vaba vooru lühitutvustus hiljemalt 13. augustiks 2010.

Info ja registreerimine:
tel 5108057 e-post: helemall@jogisoo.ee  (Hele-Mall Kink) 
tel 5010494 e-post: kristel@acglogistics.ee (Kristel Kuimet)

Impressum

Väljaandja: MTÜ Viru Folk
http://www.virufolk.ee/kontakt

Viru Folgi nädalakirja on toetanud kirjasõnaga: Contra, Aarne Ruben, Heiki Valk, Mari-Ann Remmel, Hannes Varblane, Margus Kasterpalu, Hendrik Relve, Toomas Raudam, Jaak Allik, Jaak Prozes, Ott Sandrak, Aarne Vaik, Anzori Barkalaja, Aivar Ruukel, August Kilk, Mare Kõiva, Elle-Mari Talivee, Astrid Böning, Jaak Johanson, Urmas Tamm, Jaanika Saar, Priit Pramann, Raul Altmäe Heili Vaus-Tamm, Peeter Laurson, Aarne Valmis, Aivar Tõnso, Kaido Einama, Peep Ilmet, Maian Kärmas, Ain Mäesalu, Mart Jüssi, Art Leete, Katrin Kumpan, Leelo Tungal, Tiit Kändler, Neeme Punder, Kristi Jagodin, Thea Kristal, Jaan Pehk, Taive Särg, Ivar Sild, Peeter Vähi, Kalle Kurg, Madis Veskimeister, Jüri Kaldmaa, Indrek Jääts, Veiko Pesur, Kalle Suuroja, Aune Veersalu, Ave Alavainu, Eino Pedanik, Kutt Kommel, Kadri Kask, Tiit Sibul, Õie Sarv, Mikko Savikko, Rein Maran, Juhani Püttsepp, Risto Järv, Ants Johanson, Andres Roots, Anu Raud, Tiinamai Keskpaik jt.

Toimetajad:
Tiit Lepik tiit@virufolk.ee  51992928
Tuuli Potik tuuli@virufolk.ee  55591032
Keeletoimetaja: Tiiu Kukk