Inimesele on ikka omane asju teha ja siis nende üle mõtiskleda, neist rääkida ja tähendust otsida. Seekordne Viru Folk teebki mõtlemise ja rääkimise koha pealt otsa lahti ja pakub Kirjanike Maja hoovis kõigile huvilistele võimaluse kaasa mõelda ja sõna sekka öelda. Kuna jutuhoov toimub sellisena esmakordselt, siis on teemaks asjakohane valida küsimus mis on folk ja mis teeb folgist folgi.

Kuigi kolmanda festivalipäeva hommik Käsmu rannal pole just teab mis akadeemiline aeg ja koht, teeme katse folki defineerida ja kirjeldada, nagu teaduses kombeks on. Kas folk on uus või vana või uuestileitud vana ja ehe või hoopis taaskasutuses uue kuue saanud vana asi? Kas päris folki peab ise tegema? Kas seda kirja ka pannakse? Kas folki poest ka saab? Kas folki saab koolis õppida?

Folkmuusika on maakeeli rahvamuusika, kuid pigem rahva muusika, sest folk on tänase muusiku, kuulaja ja festivalikorraldaja jaoks siiski laiem mõiste kui rahvamuusika tavapärases, kitsamas tähenduses. Kas kõik, mis rahvale meeldib ja mida rahvas kuulab ongi folk? Milline rahvas?

Folkmuusika iseloomustamise aluseks on tavapäraselt peetud suulist loomingut ja selle edasiandmist: kui kirja ei pane, siis ongi folk. Keegi ju ei pane pahaks, kui folgimees nooti ei tunne. Suulisusega on aga keerulised lood: esmase suulisuse jätsime regilaulu aega; uut, sekundaarset suulisust aga veel palju uuritud pole, sest tegu on inimkultuuri ajaloos sedavõrd värske nähtusega, et selle sügavamad hoovad on ehk veel ära tundmata ja läbi mõtlemata.

Võib-olla ongi folk nagu Krõll: olemas ta ju on, aga teadusel pole tema kohta just palju öelda. Seal, kus sõnad hätta jäävad, aitab Jaak Johansoni kitarr meid jälle otsa peale.

Viivian Jõemets