30. juuli 2010 nr 86
Viru Folgini on jäänud 6 päeva
http://www.virufolk.ee

Juhtkiri

Kolmanda Viru Folgini on jäänud juba vähem kui nädal. Nädalakirjal saab jälle üks ring täis. Selle aastakäigu suuremaks saavutuseks on vahest Folgi esinejate intervjueerimine. Tuuli, kes sellega tegeles, ütles, et osa tuli küll väga raskelt. Aga nüüd on see materjal olemas. Vahest on sellest kasu ka laiemalt.

Mina ei tea, kuidas teistel korraldajatel – mina olen küll omadega jännis – totaalses ajapuuduses. Kõik asjad tegemata. Aga üks pikk nädal ju veel ees...

Selles nädalakirjas siis Kalev Lepikult intervjuu Aarne Vaiguga, laekumata-leidmata laulusõnade asemel tekst Toomas Raudamilt, Tuuli tutvustab Rütmiallikailt, Keskkonnaprogrammist jutuke siitkandi nahkhiirtest. Tiit Kändleri teadus.ee nurk sai seekord eriti sisukas.

Küsisime Käsmu külavanemalt Aarne Vaigult, kas suured rahvahulgad festivali ajal teda ka segavad, kuidas on küla inimesed Viru Folgi vastu võtnud ja kuidas üldse tuli idee selline üritus korraldada:

Tiit Lepik
tiit@virufolk.ee

Pilt

Möödunud nädalavahetusel külastas Viru Folgi tiim Viljandi festivali. Mitmed toredad hetked jäid Toomas Tuule fotokaamerasse tallele, vahendame need ka nädalakirja lugejatele.

Tekst: Toomas Raudam

Juhe seinast välja!

Kui Käsmus oleks kõik korras, kui kõik teeääred siin oleksid pügatud, kui kõik plangud oleksid värvitud, kui kõiki teid kataks asfalt, kui Prunni kõrtsis ei lendaks kärbsed (ja kui sealt ei saaks õlut ka siis, kui taskus ei juhtu raha olema), kui Vaigu muuseumis oleks mõnigi viit, mis selgitaks, mis asjad need sellised on, mida rahvale näidatakse ja kui ta ise ei räägiks lakkamatult lugusid à la üks mees jäänud heinakuhja alla ja kui tema käest küsiti, mida ta tundis, olevat too öelnud, et ei midagi, isegi vitt ei tulnud meelde, nii valus oli, siis mulle Käsmu nii ei meeldiks ja ma siin iga suvi ei käiks. Mis ma siia ikka tulen, kui pole Lepiku räpast hipi-kuurialust siinsamas muuseumi ja ühispeldiku taga, kust kostab Led Zeppelini sügavmõttelist oigamist ja kui Tiit sind ei tervitaks: „Tere, alkohoolik!“ Muuseas, pole teada, et tal oleks ühtki sõpra, kes seda poleks või keda ta nii ei hüüaks. Ja seda kõike külavanema vaikival nõusolekul kui mitte soosival suhtumisel.

Kui kõik see kaoks, siis valitseks siin kindlasti varsti steriilne haiglapalat. Mul on tunne, et see aeg on tulemas. Miks ma nii arvan? Kõigepealt: autode vool on peatänaval päevasel ajal võrdne mõne Tallinna tänavaga, võimatu, et nende hulgas pole kedagi, kellele nimetatud ja veel nimetamata puudused silma ei torka ja kes siia, jumal tänatud, enam ei tule. Kuid kes võivad oma euroametnikest sõpradele meie peale kituda. Neid, kellele meeldib Käsmus see, et siin ei saa isegi peksa, vaid selleks peab külastamata Võsut, ei saa olla rohkem kui need kaks taani kirjanikku, kes paar aastat tagasi Käsmu kirjanike puhkekodu väisasid ja nendega juhtunu külalisraamatusse kirja panid.

Kuid on üks teinegi tõbi, mis Käsmut seestpoolt juba ammu sööb ja millega on raske kui mitte võimatu võidelda, kuna tegu on sisemise harimatusega ehk vaibakloppija mentaliteediga. Isegi Lasnamäel ei kohta midagi sellist – vaibakloppijatest on saanud autoomanikud, kelle autod öösiti üürgavad. Selle tõve nimi on Lainela, vana pioneerilaager, kus nüüd asub nimeliselt puhkekodu, mille lärmakad atraktsioonid kostavad üle kogu Käsmu. Eelmisel aastal võisin kirjanike loomemaja õuest, mis asub Lainelast paarisaja meetri kaugusel, kaasa teha kogu ristsõnalahendamise protsessi  („Saar Vahemeres, neli tähte, lennuvõimetu lind, ei ole pingviin…“). Raske on ette kujutada suuremat totrust, kui ristsõnade lahendamine läbi mikrofoni, ometi seda tehti visalt terve päev läbi. Kuidas nii puhatakse, on mul raske ette kujutada ja miks sellega kogu Käsmu üle külvatakse? Sel aastal tuli mul isegi seeni korjata, kõrvus meloodiad mingilt rahvaste spartakiaadilt, kus ma küll isegi kujutluses olla ei tahtnud, kuid milleks mind sunniti. Teiselt poolt lahte ründab Käsmut Võsu diskotümps, kuid see pole midagi võrreldes Lainela vaikusemõrvadega. Seda, et see tõbi on nakkav, näitab seegi, et kasvanud on ka nende tüüpide arv, kes oma muusikalist maitset läbi lahtise akna tutvustavad. Kellel jätkuks julgust juhe seinast välja tõmmata?

Toomas Raudam

Artikkel

Rütmiallikal

Torupill, vikat, reha ja rütmimasinad
http://www.jazzkaar.ee/artist.php?l=est&id=597

Kogenud tegijad aitavad Viljandi muusikaõppuritel käima panna suurejoonelise rütmietenduse.
Rütmiallikal algallikas on Viljandi linnas ja idee sai alguse hansapäevade avamiselt. Bändi eesmärk on kasutada eesti rahvamuusikat ja rahvalaulu, jazz-improvisatsiooni ja DJ-d. Kõik see kokku ongi Rütmiallikal.

Kevadisel Jazzkaarel kohtuvad Rütmiallikal live-video, visuaali ja valgusega. Hulk torupillimängijaid, lauljaid ja bändiliikmeid asustavad Vene kultuurikeskuse vastselt renoveeritud stalinistliku suure saali ja pakuvad audio-visuaalset kogemust.

Kui keegi tahab teada raami, kuhu Rütmiallikal võiks painduda ja paigutuda, siis ruumiliselt ette kujutades võiks see olla niisugune: lounge kõlavormis eesti torupillimuusika asetsemas nu-bop’i kohal (New Yorgi kole ja kiire jazz), mille all asub süütu ja puhas eesti neidude laul ja mida raamivad kinni oma jõhkrate biitidega Julm ja Ruben.
Saalis silmitseb teid sirp ja vasar, aga võtke seda kui vikatit ja reha.

Kuuse polka
Vanaima mäng
Labajalavalss
Eesti asi, nüüd ja praegu

Koosseis:
Tanel Ruben – löökpillid, luubid
Cätlin Jaago – torupill, flööt
Siim Aimla – saksofonid, flööt
P.Julm – DJ, efektid, luubid
Eva-Lotta Vunder – vokaal
Kerli Kivilaan – vokaal
Triin Norman – vokaal
Maarja Soomre – vokaal
Ulvi Võsa – torupill
Katariin Raska – torupill
Mari Tammar – torupill
Kulno Malva – torupill
Lauri Kadalipp – torupill
Gerti Paavel – torupill
Erki Kannus – visuaalid

Intervjuu

Tanel, oled muusik, helilooja ja õpetaja. Milline amet Sulle neist endale kõige rohkem meeldib, või ei saa neid järjekorda seada?
Järjekorra seab reaalne vajadus ja olukord. Muidugi meeldib mulle üle kõige pilli mängida ja muusikat luua, aga fakt on see, et seda pole vaja kogu aeg teha. Siis tulevad muud ametid ja kohustused, mis täidavad ülejäänud aja.

Sinu kodulehel on kirjas 17 muusikaprojekti, lisaks teatrietendused ja filmimuusika. Mis Sind ansamblit Rütmiallikal tegema ajendas?
Rütmiallikal sai alguse Viljandi vanamuusikapäevadelt. Algselt oli mõeldud see rohkem ühekordseks projektiks, aga aja jooksul on seda ansamblit mitmeid kordi taas kokku kutsutud ja muusika on pidevalt edasi arenenud. Minule on see hea võimalus sulatada folki, elektro poppi jazziga. Lisame veel impulsiivset teadmatust, ilusat mitmehäälset laulu ja vahel ka visuaale. Nii lai just Rütmiallikal ongi. Kuna see ansambel on koosseisult väga suur Eesti mõistes, siis on ka selge, et väga tihti me ei esine.

Ansamblis Rütmiallikal on nii palju erinevaid muusikuid. Kuidas teie lood sünnivad? Kas nii suure seltskonnaga on raske üksmeel saavutada?
Muusika, mida mängime, on puhtalt eesti oma folkloor. Me ei kirjuta ühtegi lugu sellele projektile. Me kasutame olemasolevat rahvamuusikat. ”Seaded ja improvisatsioonid täna ja praegu, kaugete aegade eesti meloodiatel” on võtmesõna mõistmaks selle ansambli püüdlusi ja eesmärke.

Mida Sa siis teed kui muusikat ei loo, mängi või õpeta?
Üks mida kindlasti teen: tegelen administratiivsete kohustustega, koostan Eesti Jazzliidu klubikontsertide programmi aastaringselt (üle 100 kontserdi aastas) pluss Jazzliidu juhatuse esimehe kohustused. Ja töötamise kõrvalt pean leidma aega perele ja hobidele.

Käsmus esineb ansambel Rütmiallikal esmakordselt. Mida ütleksid selle koosluse kohta neile, kel teid veel näha ei ole õnnestunud?
Rütmiallikal paneb helisema igihaljad eesti rahvalaulud ja pillilood, kasutades selleks tänapäevast kõlakeelt, mis põimub ootamatute improvisatsioonide ja rütmidega.

Küsis Tuuli Potik, vastas Tanel Ruben

Nahkhiired ja Viru Folk

Foto: Arne Ader

Nahkhiired ehk käsitiivalised on ainsad lendavad imetajad. Mõned teised imetajad, näiteks lendoravad, suudavad küll mõnda aega õhus liuelda, kuid mitte oma lendu täiel määral kontrollida. Enamik nahkhiirtest, umbes 70%, toituvad putukatest ning suurem osa ülejäänud 30% on taimtoidulised, toitudes puuviljadest, nektarist või õietolmust.
Maailmas on teada üle 1100 nahkhiireliigi, see moodustab umbes 20% kõigist imetajatest. Käsitiivaliste liigiline mitmekesisus on kõige suurem ekvaatori lähistel ning langeb poolustele lähenedes. Euroopas on nahkhiiri teada viiekümne liigi ringis.

Eestist on leitud 12 liiki nahkhiiri, kes kõik toituvad putukatest. Meil elavad käsitiivalised on suhteliselt väikesed loomad, nende kehakaal jääb vahemikku 3–40 g ning tiibade siruulatus 15–40 cm. Nad on öise eluviisiga loomad, kes veedavad oma päevad puuõõnsustes, majade voodri vahel või katuse all, kirikutornides, puuriitades ning mujal. Õhtu saabudes lendavad nahkhiired peidupaigast välja, et pimeduse varjus putukaid küttida.

Pimedas putukate leidmiseks ei kasuta nahkhiired oma silmi, vaid ultrahelikajalokatsiooni. Lihtsalt öeldes, nad häälitsevad ning kuulavad oma helide tagasipõrkavaid kajasid, et aru saada, mis ümbruses toimub. Igal nahkhiireliigil on omamoodi helid, mille alusel on võimalik liik kindlaks teha.

Reede õhtul (6. august) on kõigil festivali külalistel võimalik osa saada sellest nahkhiirte helideküllasest maailmast. Öisel ekskursioonil, mis algab kell 23.00 Käsmu Meremuuseumi eest, viivad nahkhiireuurijad huvilised jalutuskäigule Käsmu poolsaarel. Selle käigus otsitakse nahkhiiri ning räägitakse juttu nende salapärasest maailmast. Lisaks on kaasas spetsiaalsed aparaadid – nahkhiiredetektorid, mis teevad kuuldavaks inimkõrvale muidu varjatuks jääva nahkhiirte helidemaailma. Tule ja kasuta võimalust kuulmaks kuulmatuid helisid!

Rauno Kalda

 

teadus.ee suvekool: vastused energilistele küsimustele

„Kes tahab palju teada, sellele vähemalt suu peale ei lööda.” (Vana Käsmu sõna)

Kes tahab tippteadlaste suust kuulda vastuseid järgnevatele küsimustele, see tulgu teadus.ee suvekooli Käsmu.

Kust võtab Maa oma energia?
Kas suurim põrguti vallandab Maal põrgu?
Kui palju säästmine ikka säästab?
Kuidas aidata baktereid meie kõhus?
Kustkohast energia ikkagi tuleb?
Kas gaasitoru suurendab Läänemere energiat?
Mis kell avatakse esimene Eesti tuumajaam?
Kas energia jääb meile jalgu?
Miks muusikat ja kunsti ei tehta puhtast energiast?
Mida kõigest sellest arvasid vanad roomlased?

Lisaks: õppereis pimeenergia pildistamiseks; laste energiatöötuba; muinastulede öö jm.

Suvekool „Energiliselt energiast” toimub 27.–29. augustil Käsmu Meremuuseumi ja Käsmu rahvamaja põlistel aladel. Meie käsitleme energiat erinevate teaduste ja kunstide vaatepaigast, et nõnda looduse toimimisele lähemale jõuda. Püüame leida energia kohta looduses, ühiskonnas, inimese endagi sees, aga ka mõelda Eesti energiatuleviku üle.
Meie energilisi toetajaid: sedapuhku Eesti Energia, Haridus- ja Teadusministeerium, teaduse populariseerimise programm TeaMe, ilm.ee.

Vt lähemalt registreerimisest www.teadus.ee logo „Suvekool” alt.
teadus.ee

Raamat muusikast meie kõrva taga ja elektroni rütmidest

Tiit Kändler

Kõlakoda kõrva taga

Kuidas muusika loob teadust ja teadus teeb muusikat

Kujundanud Andres Tali

Tammerraamat 2010

168 lk, hind poes ca 150 kr

Ei hakka siin veiderdama, ütlen kohe välja, et kirjutasin oma äsja ilmunud raamatu tutvustuse ise. Lõppude lõpuks pole see nii haruldane midagi, ainult et tavaliselt seda ei öelda.

See raamat põhineb läbi aastate Sirbis avaldatud esseedel, millele mind meelitas tollane muusikatoimetaja Igor Garšnek. Kui nii, siis püüdsin neis esseedes kirjutada mitte ainult sellest, kuidas teaduse ja tehnika edenemine edendas ka muusikakeelt, vaid kuidas muusikal oli omajagu vastumõju teadusele. Kirjeldan sedagi, kuidas helid tekivad, liiguvad, kuidas neid vastu võetakse – ja mitte ainult inimese, vaid ka lindude, kasside ja kelle näitel veel.

Püüdsin ka kujutada oma seoseid muusikaga, nii hästi kui minu sõnad seda suudavad edasi anda.

Muusika võib tahtjale õpetada kaootilise maailma käitumist; seda, kuidas kaosest ikka ja jälle kord luuakse. Muusika on parim insener, mis on inspireerinud tuhandeid katedraale, kontserdisaale ja kõlakodasid.

Minu kunagine hea algkooli klassijuhataja Miralda Kikerpuu, Kustas Kikerpuu ema, tegi mulle selgeks, et kes ka oma arust viisi pidada ei oska, saab rütmiga kindlasti hakkama.

Noh, nii et kui see raamat pole ka viisikas, siis rütmikas ehk ikka.

Kui küsida elektronilt, mis rütmi see mängib, siis võib see teile kosta, et ülespidi spinniga.

Tiit Kändler

Kuuskemaa küsimused sõeluvad lollid tarkadest

Kas teie teate, kes on Tallinna kõige ustavam ja truum austaja? Või kus paiknevad viimased amatsoonide kujutised Tallinnas? Või kellega on seotud nahakaupmees Pontuse legend? Või millised on ja kus paiknevad Tallinnas viimased säilinud ainult mustpeade poolt kasutatud jooginõud? Või mida sümboliseerib Kanuti gildi vastas oleva hoone katust kaunistava vanahärra büst?
Kui ei tea, siis tehke Tallinnast ja parem veel Eestist vehkat. Sest linnapea nõunik Jüri Kuuskemaa on asunud ründama Tallinna tutvustavaid üliõpilastest giide. Nemad nimelt ei tutvusta turistidele kõige olulisemaid fakte Tallinna kultuurimälestiste kohta. Ja toodud küsimused on Kuuskemaa arvates kaheksa kõige olulisema seas.
Teadagi, igaüks läheb lolliks omal ja imetlusväärsel moel, nii ka linnaajaloolased. Oleks ikka jube küll, kui turistide ajusid säherduse nõmedusega piinataks. Tavaliselt giidid nii teevadki, niipalju kui mul on välismaadel olnud õnnetust neid kuulata.
On vahva, kui iidse Tallinna kohta räägitaks inimese keeles, et milline oli selle koht Euroopas, et kuidas inimesed seal elasid, ja millest nad oma maju ehitasid ja mida sõid ja nii edasi.
Oleks huvitav teada, kas linnapea nõunik on Savisaarele suutnud pähe tuupida vastuseid oma kaheksale olulisele küsimusele. Kui ei, siis andkem au linnapeale.
Lugeja aga võtku teadmiseks, et Tallinna kõige ustavam ja truum austaja ei ole mitte Savisaar või Kuuskemaa, vaid hoopis keegi frantsiskaani preester Johann von Hilten. Ja et Kanuti gildi vanahärra büst sümboliseerib inimlikku uudishimu. Vastuseid teistele küsimustele saate Tallinna linna kantseleist.

Tiit Kändler

Päikeses võib olla tumeainet

Kosmoloogid pajatavad meile, et kui ka kõik, mida me näeme, on tõsi, siis näeme me vaid 20 protsenti tõest. Ülejäänud 80 protsenti jääb meie eest varjatuks, on tumetõsi, mis kehastub tumeaines. Kus see tumeaine pesitseb, seda pole veel teada saadud. Kuid nüüd selgub, et väga hästi võib see pesitseda ka Päikese sees. Londoni Ülikooli teadlane Royal Holloway igatahes arvab, et tumeaine konutab Päikese südames ja jahutab meie valgustajat. Tumeaine moodustab meie galaktika ümber halo, nii nagu õpetas teadusmaailmale Jaan Einasto juba … aasta eest. Päike aga liigub läbi tumeaine tuule, spekuleerib Holloway. Mõned tumeaine osakesed võivad kokku põrgata Päikese aatomitega ja sattuda gravitatsiooni lõksu. Nõnda moodustub tumeaine kogukond. Arvutimudel näitas, et selle tulemusena alaneb Päikese tuuma temperatuur. Tumeaine osakesed võivad neelata tuuma soojust ja edastada seda pinnale. See temperatuuri muutus mõjutab tuumareaktsioonide käigus tekkivate neutriinode arvu. Nõnda siis saab neutriinosid registreerides ehk teada ka tumeaine kohta.
Tore on, kuid neutriinosid on üliraske kinni püüda. Neid lendab küll läbi inimese keha igas sekundis 6000 miljardit tükki, kuid meie õnneks neutriinod mateeriaga peaaegu et üldse ei suhtle.
Tumeaine alased katsed plaanitakse korraldada ka Suurel Hadronite Kollaideril.
Allikas: Londoni Ülikool

 

Teadus mõõdab iseennast ebateaduslikult

Tiit Kändler

Sirbi suvepuhkuse-eelses numbris kirjutab Tõnu Viik teadusega kaasnevatest mõõtmisprobleemidest. Jutt on pikk ja asjalik, kuid pole kohatu teemale selgust lisada.
Iga teadlane teab, et teadustegevust saab küll plaanida, kuid tõeliselt uut loovat teadusmõtet mitte. Niisamuti on selge, et teadust ei saa mõõta. Ja teisalt on ka selge, et mõõta tuleb. Sest kuidas sa ikka siis selgeks teed, kellele anda raha, kellele mitte.
Küsimus on ju tegelikult sama, mille esitas Kozma Prutkov: kuidas emmata embamatut? Kuidas hinnata hindamatut?
Selge on seegi, et ega kellelegi ei meeldi, et teda hinnatakse. Isegi sportlasele mitte – kui ta ei ole just tipus.
Nii ongi, et maamuna peal on olemas lugematu arv igasugu erilaadseid teadlase töö hindamise süsteeme. Olukord on umbes säherdune nagu keskaegses Euroopas, kus igal vürstriigikesel oli oma mõõdusüsteem. Kuid need mõõdusüsteemid siiski loksusid kuidagi paika, mis sest, et lõpuks Prantsuse revolutsiooni raames langenud peade hinnaga. Lõpuks mõõdeti ka maakera vööümbermõõt ja lõigati sellest välja üks kindel pisike tükike ja pisteti see ühte Pariisi keldrisse kui meetri etalon.
Mis aga on ühe teadlase etalon? Nõukogude ajal, mil raha tuli riigilt, otsustas selle ära ülemus. Kui ülemus juhtus olema kompetentne, siis oli ka otsus selline ja asi ants.
Siis hakati üle lugema publikatsioone ehk siis avaldatud artiklite arvu. Selge see, et kui ühele seenele liita kaks kalossi, siis saame kolm artiklit.

Kordumatu ajalugu

Nii see siiski edasi minna ei saanud, isegi mitte kapitalismi viljastavates tingimustes, ja 1950. aastatel hakkas lingvist Eugene Garfield teaduskirjandust perfokaartide abil indekseerima. 1960. aastal asutas ta Philadelphias teadusinfo instituudi Institute for Scientific Information ISI ja samal aastal hakkas publitseerima ajakirja Science Citation Index. See oli katse süstemaatiliselt kokku korjata arve, mis näitaksid, kui palju üht või teist artiklit on tsiteeritud.
Mõjufaktor on just Garfieldi leiutis aastast 1963. Ent sellel on vähe pistmist üksiku teadlasega, vaid näitab ajakirja populaarsust.
Garfieldi Science Citation Index käis 1970. aastatel ka ENSV Teaduste Akadeemia raamatukogus ja sellest oli suur abi, et üles leida ühe või teise valdkonna olulisemad tööd. Iseasi, kas neid just alati lugeda sai. Kuid enamjaolt isegi sai. Minu jutt käib teadusest angloameerika mõttes, st loodusteadustest meie mõttes.
Kogu selle teadusmeetrika tohuvapohu juures on mu meelest oluline üks lihtne asi: ei saa lugeda arvudest välja seda, mida seal kõige parema tahtmise juures olemas ei ole.
Veel kord, artikli mõjufaktor pole leiutatud individuaalsete teadlaste hindamiseks. See on leiutatud ajakirja hindamiseks. Ja toimib ka selles võtmes.
Parem lugu on h-indeksi nimelise hindamissüsteemiga, mille leiutas 2005. aastal California Ülikooli füüsik Jorge Hirsch. Tema määratluse kohaselt on teadlasel, kes on avaldanud näiteks 50 artiklit, millest igaühte on tsiteeritud vähemalt 50 korda, h-indeks 50. 
h-indeksiga on selline kummaline lugu, et see ei vanane ja kestab läbi aegade nagu kalossinumber. Mitte midagi ei unustata, mitte kedagi ei unustata.
Kuid erinevalt kalossinumbrist on h-indeks piiratud. Mida näiteks teha juhul, kui artiklil on mitmeid autoreid. Kui neid on sadu, nagu DNA järjestamise artiklitel või võib-olla koguni tuhandeid nagu Suure Hadronite Kollaideri puhul?
Pole siis mingi ime, et teaduse meetrika alaste artiklite arv ise on viimase 20 aastaga kasvanud üle kümne korra, ületades möödunud aastal tuhande künnise. Kuidas hinnata neid artikleid? Küsimus tuleb küllap suunata parun Münchhauseni twitteriarvele.

Abistav mõõtmine

Mida siis teha? Pole midagi lihtsamat, kui tekitada arv. Kuid inimene võiks ikkagi mõista, et arve ei kasva puu all kui seeni. Need on inimese enda kasvatatud. Administraatorite kohus on mõista, mida üks või teine meetrika, mõõtmissüsteem, nende pakutud arv võib neile pajatada.
Pole kahtlust, et meetrika muutub üha keerulisemaks. Mäng peab olema aus ja teadlased peavad teadma, milliste kriteeriumide kohaselt nende tööd mõõdetakse.
Kuid – stopp! Kas siis teadusmeetrika on vaid halb? Muidugi mitte. Sellest on palju abi. Ja abi nii teadlasele endale kui veel enam tema kolleegidele. Kuid mitte selleks, et üht või teist teadlast arvustada. Vaid näiteks, kui molekulaarbioloogile tuleb äkki pähe, et vaadata, mida uut ja huvitavat toimub majandusteaduses või kosmoloogias või minupärast sporditeaduses, siis saab ta kasutada teiste inimeste tööd ja üles leida artiklid, mis ühe või teise hindamissüsteemi järgi on mõjukamad.
Teaduse mõõtmine võib üsnagi asjalikul moel hinnata teadusasutust tervikuna, võrreldes teiste omalaadsetega. Ning aidata paigutada ka Eestis tehtava teaduse globaalsesse konteksti. Mida see omal kombel ongi teinud.
Nõnda aitab teaduse mõõtmine ka populariseerijat. Aitab otsida. Ja taustsüsteemi panna.
Kas pole kummaline, et ajal, mil meie koolides üha enam keelatakse panna hindeid, kus isegi luuletus kassist, kes andis sugeda neile, kes lugeda ei mõistnud, on kantud keelatud kirjanduse nimekirja, satuvad needsamad ülehoolitsetud lapsed hindamise kuulirahe alla, kui nad vaid püüdlevad kõrgemate vaimsete väärtuste poole.
Kirjanike raamatud sätitakse edetabelitesse, pianistid ja viiuldajad topitakse konkursifrakkidesse, kunstnikke hinnatakse bi- tri- ja kvadronnaalidest osavõtu järgi. Teadlaste töö riputatakse arvude redelile.
Mõnes mõttes on teaduse mõõtmine nagu pianistide konkurss. „Võhmal pianistide või muude esikohta püüdlevate virtuooside võidujooksul on sama palju ühist kunstiga kui hobuste võiduajamistel,” kirjutas poola kirjanik, emigrant Argentinas Witold Gombrowicz.
Paradoks peitub selles, et teadus on selline inimtegevuse ala, kus tulemused on korratavad, kontrollitavad ja ennustatavad. Teaduse hindamine seda kindlasti ei ole. Nõnda siis mõõdab teadus iseennast tõeliselt ebateaduslikult.
Ungari Teaduste Akadeemia väljaande Scientometrics asutaja ja peatoimetaja Tibor Braun annab sellise näpunäite: „On parem viis hinnata artikli tähtsust või üksiku teadlase olulisust: lugege seda.”

 

Plaadisoovitus

Elletuse, Laul jookseb ehenna

http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=28522

ja

Brad Mehldau, Highway Rider

http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=28513

Kalender

Riho Sibul, Bonzo ja Alari “Päss“ Piispea – Lahked laulud

Esku kabelis 8. augustil kell 20.00

Sel korral kohtuvad ühel laval Riho Sibul, Rakvere trubaduur Bonzo ja Tartu
multiinstrumentalist Alari “Päss” Piispea.
Need kolm karismaatilist ja ühise vereringega muusikut liidavad oma meeled ja anded, et esitada publikule nii mõnigi armastusväärne ja lahke laul. Suuremalt jaolt esitusele tulevatest lauludest on muusikute enda sulest ja üsna värsked, samas ei peeta paljuks meenutada ka oma varasemat loomingut. Nagu ka eelmise suve kontsertidel „Ei saa mitte vaiki olla”, võetakse selgi aastal kaasa palju erinevaid instrumente.

Sissepääs 150.-

Viru Folgi käepaelaga 100.-

Impressum

Väljaandja: MTÜ Viru Folk
http://www.virufolk.ee/kontakt

Viru Folgi nädalakirja on toetanud kirjasõnaga: Contra, Aarne Ruben, Heiki Valk, Mari-Ann Remmel, Hannes Varblane, Margus Kasterpalu, Hendrik Relve, Toomas Raudam, Jaak Allik, Jaak Prozes, Ott Sandrak, Aarne Vaik, Anzori Barkalaja, Aivar Ruukel, August Kilk, Mare Kõiva, Elle-Mari Talivee, Astrid Böning, Jaak Johanson, Urmas Tamm, Jaanika Saar, Priit Pramann, Raul Altmäe Heili Vaus-Tamm, Peeter Laurson, Aarne Valmis, Aivar Tõnso, Kaido Einama, Peep Ilmet, Maian Kärmas, Ain Mäesalu, Mart Jüssi, Art Leete, Katrin Kumpan, Leelo Tungal, Tiit Kändler, Neeme Punder, Kristi Jagodin, Thea Kristal, Jaan Pehk, Taive Särg, Ivar Sild, Peeter Vähi, Kalle Kurg, Madis Veskimeister, Jüri Kaldmaa, Indrek Jääts, Veiko Pesur, Kalle Suuroja, Aune Veersalu, Ave Alavainu, Eino Pedanik, Kutt Kommel, Kadri Kask, Tiit Sibul, Õie Sarv, Mikko Savikko, Rein Maran, Juhani Püttsepp, Risto Järv, Ants Johanson, Andres Roots, Anu Raud, Tiinamai Keskpaik jt.

Toimetajad:
Tiit Lepik tiit@virufolk.ee  51992928
Tuuli Potik tuuli@virufolk.ee  55591032
Keeletoimetaja: Tiiu Kukk