13. august 2010 nr 87
Uue Viru Folgini on jäänud palju päevi
http://www.virufolk.ee

Juhtkiri

Kuidagi tühi tunne on. Viru Folk 2010 on ajalugu. Aga ilus ajalugu. Loodus seadis omad reeglid. Järgmise Viru Folgi esimene esineja on juba paigas – Haydamaky, kes alustab oma esinemist 3. loost – sealt, kus pooleli jäi.
Sellesse numbrisse koondasingi muljeid folgilt. Aga elu läheb edasi. Ees on ootamas palju päevi järgmise suveni. Nende täiteks otsustasime koos Juku-Kallega ja Urmas Varmiga asutada Folgiklubi.

Muljeid Viru Folgilt:

Tiit Lepik
tiit@virufolk.ee

Muljeid Viru Folgilt 2010, Video

Ain Mäesalu on arheoloog, käsmukas, Aarne Vaigu naabrimees. Tema tehtud suur pauk vanaaegsest püssist jäi seekord küll Viru Folgi lõpetanud tormiiili varju, aga tähelepanuväärne on tema esinemine ikka.

Siit siis intervjuu Ainiga:

Tervet Ain Mäesalu loengut teemal „Üliharuldane 12.–13. sajandi pasun Otepää linnuselt“ saab vaadata siit:

Muljeid Viru Folgilt 2010, Pilt

Käsmu folgipeo kordamineku heaks töötas lisaks sajapealisele vabatahtlike armeele mitmekümnepealine korraldustiim, kellest mõned ettevaatamatumad jäid fototiimi liikmetele vahele:

Majutuspealik Elo ja vabatahtlike boss Agni on „ingmanimehega” kokku trehvanud...

Piletimüügipealik Villu liikus ringi laetud relvaga. Tõsi küll, vaid klambripüstoliga.

Keskkonnaprogrammi juhil Erikul tuli nii mõnigi kord näpuga näidata, et Käsmu ikka puhas püsiks.

Jalgrattad olid staffi seas populaarsed, peasüüdlast Peepu eskordivad ülelahe-tiimiliikmed Ele ja Ville.

Vinterdamise eestvedaja Ylle on kätte saanud ja lavale vedanud külavanem Vaigu, kelle näoilme loodetavasti pärast pildistamist siiski leebus...

Folgipidu sai hoolega salvestatud, järjekordset ohvrit piinavad parasjagu operaator Joosep Matjus ja assistent Diana.

Muljeid Viru Folgilt 2010, Tekst

Andrei Hvostov, selle suve käsmukas:

Paar üldisemat tähelepanekut Viru Folgist. On suur vahe, kas osaleda selles mujalt saabunud n-ö turistina või sumiseda melus nagu kohalik elanik. Eelmisel aastal olin ma folgil kui üks tavaline tallinlane, kes sattus pooljuhuslikult, aga ometi õigel ajal Käsmu. Imelisel moel sain Kirjanike Liidu maja terrassil istudes kuulda rõõmusõnumit sealses aiamajakeses mingil arusaamatul moel vabaks jäänud toast.

Vaba pinna haaramise järel sattusin sündmuste epitsentrisse. Kirjanike maja asub nimelt Käsmu kõige elavamal ristmikul – meremuuseumi ning rahvamaja ühendava tee mõttelises keskpunktis. Võisin päevad läbi aiamajakeses lesides osaleda folgil, sest folk tuli ise tuppa. Vinteri laval toimuvat võis isegi aknast vaadata.

Seekord olin ma folgil (pool)kohaliku inimesena. Mul on Käsmus oma maja. Maja, mis asub küla mandripoolses otsas ehk siis selle kõige rahulikumas servas. Võisin maja õues seista ja kõrvu kikitada, aga folgist ei kuulnud kõssugi. Vaid mööda voorivad autod ning jalakäijad andsid märku, et külas nagu toimuks miski.

Viljandi folgi kohta olen kuulnud mõnedelt viljandlastelt arvamust, et see on pidu külalistele, ent katsumus kohalikele. Mingil määral kehtib see ka Käsmu elanike ja Viru Folgi suhtes. Peojärgsel esmaspäeval inimtühjaks muutunud küla peal lonkides ja riita laotud pinke, kokkupandud päevavarje, populaarsuse kaotanud välipeldikuid, tühjendatud või alles tühjendamist ootavaid prügikotte, siin-seal vonklevaid juhtmeid ja muud äraviimist ootavat infrastruktuurilist kila-kola vaadates tuli kergendustunne hinge – jumal tänatud, taas rahu ning vaikus!

Eelmisel aastal olin ma täisvereline folkar, kes ahmis valimatult kõike pakutavat. Seekord olin pigem distantsilt vaatleja. Vist isegi veidi pirtsakas kultuuritarbija, kes eelistas suurtele lavadele ja rahvahulkadele „väikevorme” elik pisemale kuulajaskonnale mõeldud üritusi. Loenguid ja filme siis.

KÄFF ehk Käsmu Filmi- ja Fotoprogramm on nagu peenike kullasoon, mis jookseb läbi folgi suure kehami. 

Tummfilm „Kire lained”, live klaverimuusika saatel, see oli raju värk. 1930. aastal valminud põnevus- ja armastusfilm piiritusevedajate ohtlikust, ent huvitavast elust. Filmilinal tegutsenud „heade” ja „pahade” – viimaste tõupuhtaks esindajaks oli näitleja, kes liigutuste, miimika ja olemusega meenutas väga Marko Matveret (pahade arhetüüp?) – omavahelise arveteklaarimise käigus ei lastud kordagi käiku revolvreid ega püsse. Uskumatu, aga eelmise sajandi 30-ndatel aastatel võis teha põnevusfilmi, kus kangelane tungib, kui mitte just elu, siis vähemalt valgendatud särgiesisega riskides, pättide koopasse, et päästa jõugupealiku käppade vahelt oma kallimat ning selle asemel, et hakata päästeaktsiooni käigus purustama rusikahoopidega lõualuid ja tulistama ajusid välja, valib hoopis kavalama taktika – uugutab bandiidid alkoholi liigtarbima. Ehk joodab nad laua alla. Pardon, piirituselaeva tekile sirakile.

Telekast poleks ma seda filmi ilmselt lõpuni vaadanud. Rahvamajas, klaverimuusika saadetuna, muutus see film Sündmuseks.

Ja tekitas igasugu mõtteid. Võib-olla tuleks Eesti randades tegutsenud uljaste piiritusevedajate ja nende „kuningate” romantiseerimisele lõpp teha. Kujutage ette, et paari inimpõlve möödudes hakatakse tegema filme, oopereid ja lugulaulusid Soome vahel sõeluvatest eesti amfetamiinitootjatest. Absurd!

Nojah, Rummu Jüri oli ka lihtsalt üks hobusevaras. Aga mingil põhjusel on vingete röövlite olemasolu täisväärtusliku rahvustunde tekkimise eelduseks. Selle fenomeni üle võiks mõni antropoloog kunagi tulevikus toimuval Viru Folgil arutelda. Kuulaks sinna juurde röövlilaulusid ja vaataks röövlifilme. Mõtleks elu püsiväärtuste üle. Mis ei ole mammona jahtimine.

Teine suurepärane üritus, millest ei saa vaiki olla, on meremuuseumi õues toimunud Ain Mäesalu loeng. Mäesalul – ülikoolipäevil tuntud hüüdnimega Põder, on mitmeid kirgesid. Keskaegne relvastus on üks nendest. Veneetsia klaas, mida leitud üpris rohkelt hansalinnast Tartust, on teine. Viru Folgil tema loengut kuulates hakkasin kahtlustama, et teda väga-väga huvitavate asjade hulka on lisandunud nüüd ka keskaegsed muusikariistad.

Ain rääkis Otepäält leitud pronkspasunast sihukese elaaniga, mis võis professionaalsete ajaloolaste hulka mitte kuuluval publikul tekitada mulje, nagu oleks just Otepäält leitud pasunaga antud Ümera jõel ristiväge peksnud eesti malevale pealetungimärguanne. Pronksist pasuna pealispinnalt leitud kasetohu jäänuste põhjal võiks oletada, et tegemist oli kristlastelt saadud pilliga, mis kasetohtu mässides n-ö eestindati. Nii et sisult kristlik, pindselt rahvuslik… Tuttav vormel, eks ole.

Pasunat ei saanud arheoloog huvilistele vaatamiseks kaasa võtta, sest sellist haruldust ei lubata muuseumikogudest välja viia. Küll aga võlus ta loengu lõpus välja ühe teise pronkseseme – Otepäält leitud Eesti, ja võib-olla üldse Baltimaade, vanima püssi. Erinevalt eelmise sajandi 50-ndatel leitud pasunast on selle püssi päevavalgele toojaks Mäesalu ise. Püssist on tehtud täiesti tipp-topp töötav pronkskoopia. Põder võttis püssilaadimise tarvikud välja ja tegi näitlikult selgeks, milline oli 14. sajandi alguses püssi täistoppimise protseduur. Aega läks, aga tulemus oli seda väärt! Kõmakas sai muljetavaldav.

Võib-olla seal oligi palju kära ja vähe villa – Ain tunnistas ausalt üles, et 14. sajandi alguse paarikümne sentimeetri pikkused pronkstorud heitsid kuuli vaid mõnekümne meetri kaugusele – aga algselt oligi asja mõte pigem vaenlase ehmatamine. Püssi- või kahurimees oli tegelane, kel võime piksekõminat tekitada ning välgunooli paisata. Mida kinnitas ka Otepää püssi kõmaka järel juhtunu. Üle muuseumiplatsi tormas mees, kes karjus meeleheitliku häälega „Ronaldo, Ronaldo, Ronaldo!”, ja nagu hiljem selle misanstseeni selgituseks kuulsin, oli tegemist Ronaldo-nimelise peni jälitamisega – vaene loom pani ootamatust kõuekärgatusest ehmununa tuhatnelja plehku.

Pühapäeva õhtul tegid kõu ja pikne pealaval esinenud Haydamaky kontserdile kiire lõpu. Ma ei kahtle, et see oli Ain „Põder” Mäesalu korraldatud keskaegse nõiduse tulemus.

Tiit Kändler, teadus.ee:

Kes on Virumaa? Eks ikka Käsmu.

Mul palus Tiit Lepik kirjutada muljeid. Noh, eks ma siis kirjutan. Kuid mitte muusikast, vaid sündmusest. Muusikast lugege mu raamatust „Kõlakoda kõrva taga”.

Olin seal Viru Folgil vaid 1 päev, laupa. Kui hakkasin ära minema, juhtus sihuke lugu. Seal Vaigu muuseumi ees müüs üks kaunis naine üldkasutatud raamatuid. Ma ei tea miks, aga küsisin talt. Et kas tal on seda Loomingu Raamatukogu igiammu ilmunud raamatut, Karel Čapeki „Aedniku aasta”, mis mul kunagi oli kaduma läinud? Noh, ja juhtus nõnda, et suisa mu kõrval seisab üks kaunis naine, kel on just sama raamat peos ja muudkui ostab. Uskumatu lugu. Ent mulle pajatab kaunis müüjanna, et tal on teine veel. Nii oligi. Selline värk on võimalik ainult Käsmus.

Nii nagu seegi, et kui lähed kabelisse Viljandi kitarritriot kuulama, siis tajud, et olemegi üks, mis siis, et vanus eri. Või misseal kabelist, platsil sama lugu. Kas on kusagil mujal maailmas see võimalus, et lapsed suplevad meres ja samas kuulavad laulu? Kes teab, andku teada.

Ei suuda teile öelda muud, kes te Käsmus olite – ma armastan teid. See lause on ju ühe eesti mehe suust jama, aga kehtib ikka. 

Sügava tänuga.

Tiit Kändler

Ametlik teadaanne

Viru Folk tõi Käsmu palju rõõmsaid inimesi

Äsja lõppenud Viru Folk (06.08–08.08.2010) tõi väikesesse Käsmu kaptenitekülla palju rõõmsaid inimesi ja eredaid emotsioone. Kokku külastas muusikafestivali kolmel päeval üle 12 000 inimese ning jättis paljude südameisse kustumatu jälje.

Viru Folk 2010 koduleht: http://www.virufolk.ee/node/1688

Kolme päeva jooksul sai kuulata pea katkematult hääd folkmuusikat; vaadata mõnusas Käsmu rahvamajas vanu filme, mis rääkisid põhiliselt rannarahvastest; kuulata huvitavaid loenguid; teha mitmeid loodusmatku; osta ehedat Eesti käsitööd ning maitsta külalislahkete käsmukate ahjudes küpsetatud suitsukala, tomati ja ürtidega maitsestatud koduleiba ning kohvi kõrvale oli maiasmokkadele valmistatud hõrke marjakooke.

Esimest korda toimunud „vinterdamise” ehk helilooja Ülo Vinteri loomingu interpreteerimise esitajale sobivas vormis võitis ansambel Kruuv Tallinnast. Viru Folgi eripreemia läks aga koosseisule nimega Luha 9. Ansambel Kruuv oli võidu üle väga rõõmus. Küsimusele, miks võeti osa vinterdamisest, vastas ansambli laulja Allan Kasuk, et Vinter oli nende jaoks väga põnev väljakutse. Ansamblit Kruuv saab kindlasti ka näha järgmise aasta Viru Folgil.

Ansambli Kruuv esitatud lugu „Kas vana arm ka roostetab” saab kuulata www.virufolk.ee/Vinter-Kruuv-Vana_arm_ei_roosteta.mp3 .

Ansambel Kruuv. Foto: Viru Folk

Festivali grand finale'ks võib aga kindlasti pidada pühapäevast äikesetormi, mis katkestas pealaval esinenud Ukraina ansambli Haydamaky kontserdi. Kuigi seekord jäi folkijatel bänd nägemata, lubasid Haydamaky poisid järgmisel aastal tagasi tulla ning alustada kava kolmandast laulust – sealt kus tänavu pooleli jäi!

Tänavamuusikud, Ukerdajad Rakverest. Foto: Viru Folk

Öökino. Foto: Viru Folk

Aleksei Turovski loeng Käsmu Meremuuseumi trepil. Foto: Viru Folk

Pressikeskuses toimusid kohtumised esinejatega. Sellel pildil Triinu, Tuuli ja Anu Taul. Foto: Viru Folk

Alati publiku lemmikud – Zetod. Foto: Viru Folk

Veteranfolkarid – ansambel Kukerpillid. Foto: Viru Folk

Viru Folgi foto- ja videomaterjal ning artistide kohta leitav info koos intervjuudega on vabakasutamiseks ajakirjanduslikel eesmärkidel.

Lisamaterjale tänavusest festivalist leiad pressi pildipangast http://press.virufolk.ee  või Viru Folgi pressi FTP-st ftp://www.itrotid.ee  kasutaja press ja parool press. NB! „Viru Folk 2010” kaustas ripuvad ka helifailid pressikeskuses toimunud kohtumistest muusikutega!

Viru Folk – mõnus muusika kaunis keskkonnas!

Pressiesindaja:
Tuuli Potik
55591032
tuuli@virufolk.ee
www.virufolk.ee/press

NB! Viru Folgi tegemisi ei pea ootama järgmise suveni!

Kuna Kaunitel Kontsertidel Käsmus toimunud Jaak Joala 60 juubelikontsert osutus nii publiku kui esinejate seas väga populaarseks ja loeti igati kordaläinuks, tuleb kava veel kord esitusele 12. oktoobril Tartus Vanemuise Kontserdimajas.

Piletid on juba müügil Piletilevi müügipunktides üle Eesti. Täpsem info kontserdi kohta: www.beritkontsert.ee/joala

Seniks aga võib kuulata Märt Avandi esituses laulu nimega „Davai, poigrajem v ljubov”, mida laulev supernäitleja esitas 9. juunil Käsmus:

Folgiklubi

Viru Folk, ajaleht KesKus ja Woodstock kutsuvad Folgiklubisse.

Avalöök 22. septembril 2010, Tatari 6 Tallinn, uksed avatakse kell 16.00

Laulavad ja pilli mängivad Jaak Tuksam ja Jaak Johanson, juttu vestma on kutsutud Aleksei Turovski ning Tiit Kändler.

Sissepääs prii.

Mis on Folgiklubi?

Minugi rahakoti vahel on kulunud Leibkonna kaart. Mis oli rohkem küll meene. See lubas väikese hinnaalanduse Kloostri Aidas Tallinnas Vene tänaval. Uksed olid seal kõigile valla. Kloostri aidast on saanud tavaline restoran, aga seltskond karvaseid ja sulelisi käib mööda linna ja hädaldab, et pole kohta, kus koos käia. Folgiklubiga tahamegi luua sügistalvisteks kolmapäevaõhtuteks kooskäimiskoha.

Plaadisoovitus

Veljo Tormis, Eesti ballaadid,

http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=28571

ja

Pete Molinari, A Train Bound For Glory,

http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=28588

Impressum

Väljaandja: MTÜ Viru Folk
http://www.virufolk.ee/kontakt

Viru Folgi nädalakirja on toetanud kirjasõnaga: Contra, Aarne Ruben, Heiki Valk, Mari-Ann Remmel, Hannes Varblane, Margus Kasterpalu, Hendrik Relve, Toomas Raudam, Jaak Allik, Jaak Prozes, Ott Sandrak, Aarne Vaik, Anzori Barkalaja, Aivar Ruukel, August Kilk, Mare Kõiva, Elle-Mari Talivee, Astrid Böning, Jaak Johanson, Urmas Tamm, Jaanika Saar, Priit Pramann, Raul Altmäe Heili Vaus-Tamm, Peeter Laurson, Aarne Valmis, Aivar Tõnso, Kaido Einama, Peep Ilmet, Maian Kärmas, Ain Mäesalu, Mart Jüssi, Art Leete, Katrin Kumpan, Leelo Tungal, Tiit Kändler, Neeme Punder, Kristi Jagodin, Thea Kristal, Jaan Pehk, Taive Särg, Ivar Sild, Peeter Vähi, Kalle Kurg, Madis Veskimeister, Jüri Kaldmaa, Indrek Jääts, Veiko Pesur, Kalle Suuroja, Aune Veersalu, Ave Alavainu, Eino Pedanik, Kutt Kommel, Kadri Kask, Tiit Sibul, Õie Sarv, Mikko Savikko, Rein Maran, Juhani Püttsepp, Risto Järv, Ants Johanson, Andres Roots, Anu Raud, Tiinamai Keskpaik jt.

Toimetajad:
Tiit Lepik tiit@virufolk.ee  51992928
Tuuli Potik tuuli@virufolk.ee  55591032
Keeletoimetaja: Tiiu Kukk