17. aprill 2009 nr 27
Viru Folgini on jäänud 111 päeva
http://www.virufolk.ee

Juhtkiri

Vahest selle nädala huvitavamaid uudiseid on Freedom House’i internetivabaduse uuring. Tulemused toome ära koostöös ajakirjaga Arvutimaailm. Võib küsida, kas sellise uudise koht on folgikirjas. Minu arust puudutab see teema meid kõiki – nii et on.

Väike kevadine vihje folkmuusikamaailmast – imelise häälega Inglise folklauljatar Kate Rusby:

http://en.wikipedia.org/wiki/Kate_Rusby

Nädalakirja toimetus ootab väljaande kohta ideid, ettepanekuid ja ka nurinaid kas minu meiliaadressil tiit@virufolk.ee või telefonil 51992928.

Tiit Lepik
tiit@virufolk.ee

Pilt

Lihavõttepühade ajal toimunud kevadisel linnuvaatlusel oli oma tiimiga väljas ka Viru Folk. Pildil jälgivad Porkuni järve kaldal kuuekümnepealise käbilinnusalga tegemisi Andrus ja Johanna Lehtmets, Peep Veedla, Heiko, Helen ja Mihkel Kruusi, Erik Sikk, Merle Kuris ja Tiit Lepik. Kaameraga jäädvustab vaatlusi keskkonnasaate „Tasakaal” tarbeks Viru Folgilgi operaatoritööd teinud Arvo Vilu.

Foto: Malle Kolnes

Laulusõnad Kirtana Rasalt

Тихо

(Kui te ei näe slaavi tähti korrektselt, vaadake www.virufolk.ee...)

1. Тихо, тихо, тишина, тишина вокруг и внутри,
Тихо, тихо, тишина, тишина вокруг и внутри,
Тихо, тихо, тишина, тишина в моей комнате,
Тихо, тихо, тишина, тишина в моей душе,
Тихо, тихо, тишина, тишина как ночью в лесу,
Тихо, тихо, тишина, только видишь красоту,
Тихо, тихо, тишина, только видишь луну.

2. Тихо, тихо, тишина, тишина вокруг и внутри,
Тихо, тихо, тишина, тишина вокруг и внутри,
Тихо, тихо, тишина, тишина в моей комнате,
Тихо, тихо, тишина, тишина в моей душе,
Тихо, тихо, тишина, тишина как ночью в лесу,
Тихо, тихо, тишина, только видишь красоту,
Тихо, тихо, тишина, только видишь луну,
Тихо, тихо, тишина, только видишь луну,
Тихо, тихо, тишина, только видишь луну.
Тихо, тихо, тишина,
Тихо, тихо, тишина,
Тихо, тихо, тишина,
Тихо, тихо, тишина,
Тихо, тихо,
Тихо, тихо.

Kirtana Rasa repertuaaris on peale eestikeelsete laulude ka vene- ja näiteks prantsuskeelseid lugusid. Omavahel suhtleme nii eesti kui vene keeles ja kontserte oleme samuti teinud edukalt nii eesti kui vene publikule. Meie eesmärk ei ole mitte keskenduda erinevustele, vaid leida see, mis kõiki inimesi ühtemoodi puudutab, olenemata rahvusest või muudest erinevustest.

”Tiho” räägib, nagu pealkirigi vihjab, vaikusest:) Vaikusest meie sees ja me ümber. Jalutad südaöösel metsas, kuulad vaikust, kuu valab üle metsa oma rahulikku valgust. Sellises seisundis hakkad kuulma ning suudad tähele panna seisundeid ja tundeid iseendas, mida igapäevases mõtete taustamüras ei näe ega kuule. Hakkad nägema loomulikkuse ilu, saad rahuneda, hingata. Nagu ka armastatud loodusemees Fred Jüssi räägib: vaikust võiks käsitleda kui loodusvara. Linnas elades nõustun temaga aina rohkem ja rohkem. Sellest ka meie laul.

Teksti autorid on Kadi Uibo ja Alex Kardaš

Artikkel

Kirtana Rasa 

Kirtana Rasa esineb Viru Folgil reedel, 7. augustil kell 22.00 rahvamajas 

Kodulehekülg: www.kirtanarasa.tk
Myspace: www.myspace.com/kirtanarasa
Kontakt: kadi.uibo@gmail.com
Plaadifirma: www.ulmeplaadid.ee

 

Kirtana Rasa. Foto Riina Varol.

Kaushalya (vokaal, harmoonium, viiul, basskitarr, bambuskitarr, kannel) 
Kadi Uibo (vokaal, harmoonium, džembe jt löökpillid, kalimba) 
Alex Kardaš (džembe, tabla jt löökpillid, basskitarr)  

Kirtana Rasa 

…on Kaushalya, Kadi Uibo ja Alex Kardaš, kes koos kulgenud ja muusikat teinud üle kuue aasta. Muusikas segunevad lõunamaine soojus, idamaine filosoofia ja põhjamaine kargus, selgus. Kirtana Rasa loomingus avaneb aus ja siiras suhe loodusega, erinevad maailmarännakud. Meeldetuletus iseendast ja ümbritsevast imelisest maailmast. Helides väljendub toonide kooskõlaline küpsus, hingeline värskus ja ehedus. Tugev inspiratsioon india klassikalisest muusikast. Kaasatud nii Eesti, India, Aafrika kui ka Indoneesia instrumendid.  

Ilmunud plaat „Põhjataeva tuled” 

Kadi Uibo. Foto Riina Varol.

Kadi, kas te ise ikka tajute, kui ilus teie poolt tehtav muusika tegelikult on? 

Kui pärast kontserti või meie plaadi kuulamist tuleb keegi siiralt oma elamustest rääkima ja selle inimese silmadest ja kogu olemusest on näha, et tegu pole mitte viisakusega, siis teeb see südame soojaks küll. Selline tunne on, et meil vahel õnnestub olla kanaliks millelegi ilusale, õrnale, võimsale. Kui me ühel päeval jõuame sinnamaale, et oskame oma probleemid täielikult muusikategemise protsessist välja võtta, alles siis muutub me muusika tõeliselt ilusaks. Aga jaa – vahel ma istun ja kuulan kuidas Kaushalya mängib viiulit või laulab, ja külmavärinad jooksevad üle mu selja. Temas on mingi selline eriline ... miski...
 
Minul igatahes tuli pärast Kirtana Rasa kontserdile sattumist tunnistada, et mul on uus lemmik eesti muusikas. 

Väga tore kuulda :) Aitäh Sulle! 
 
Kui palju teil teadaolevalt poolehoidjaid on ja kui sageli kontserte annate? 

Praeguse seisuga meid eriti laialdaselt ei teata. Pole ka spetsiaalseid jõupingutusi teinud selleks, et oma muusikat biidipõhiseks-raadiosõbralikuks muuta. Aga mõned inimesed on meid sellest hoolimata kuidagi siiski avastanud ning meil on olnud väga mõnusaid, mitte liiga suure publikuhulgaga kontserte Raplamaa erinevates paikades, Saaremaal, Pärnus, Tartus jm. Ja muidugi ka Tallinnas – meie kodulinnas. Kuigi meie repertuaar on täielikult eesti-, vene-  ja nüüd ka prantsuskeelne originaallooming, on meid üllataval kombel nimetatud näiteks „india muusika ansambliks, millesarnaseid on Eestis sadu”. Viljandi Folgi tiim näiteks peab meid oma festivalile sobimatuks, liigitades meid „krišnaiitide indiapärase muusika bändiks”. Aga need inimesed pole kunagi meie plaati ega kontserti kuulnud, pigem hindavad meid oma eelarvamusele toetudes. Eks vist meie eksootiline pillivalik maksab meile sel moel kätte. Eestlased on alati olnud ettevaatlikud ja kahtlustavad kõige suhtes millel veidigi võõrapärane maik juures. Aafrika trummid, india harmoonium ... koduse turvalise jaurami asemel kahtlased rütmipillid, mis pärit kuskilt idamaadest... Seda enam armastame ja hindame oma fänne, inimesi, kes on julged ja avatud ning kellele saame läbi oma muusika kinkida midagi tõelist iseendast, midagi põhjamaiselt karget, koduselt sooja ning sinna juurde vürtsiks midagi tulist, päikeselist.
 
Kas Kirtana Rasa liikmeid võib kohata ka mõnedes teistes muusikakollektiivides? 

Alexander on näiteks mänginud trumme erinevates metal-bändides, viimati grupis OffSeason, kus ka Kaushalya vokalistina kaasa lõi. Mina jagan end hetkel kahe bändi, Kirtana Rasa ja Cloudspeak’i vahel.
 
Ega vist Kirtana Rasa liikmete soontes ei voola vaid eesti veri? 

Jah, meil on nii: kaks eesti neiut ja Alex, kes oma tulise temperamendiga meid tasakaalustab. Tema juured ulatuvad kusagile Musta mere äärde. Kuigi sündinud oleme kõik kolm Eestis. Veri meie soontes on erinev, mõistame tihti asju erinevalt ning vaidleme tuliselt ja palju. Aga hinged ja südamed on sellest erinevusest vabad.
 
Viru Folgile te vist mullu ei sattunud, aga kas Käsmu on tuttav paik? 

Meil on väga hea meel, et sel aastal kutsuti meid Viru Folgile. Kuigi eelmisel aastal sinna ei kuulaja ega esinejana kahjuks ei jõudnud, oli kostus mitmetest allikatest festivali kohta kiidusõnu. Kõige mõnusam on suve veeta Eesti metsades ja mereäärtes, kõikides nendes juba avastatud ja veel avastamata maagiliselt ilusates paikades. Eriti tore on, kui seda saab ühendada muusikategemisega. Olen oma suvistel rännakutel Käsmu sattunud varemgi, lihtsalt niisama seal ringi luusinud. Seekord võtame pillid kaasa ja tuleme eriti rõõmsate nägudega.
 
Mida tahaksid veel öelda nädalakirja lugejatele, potentsiaalsetele kontserdikülastajatele? 
 
Kaushalya soovib öelda:  
Tulge meid kuulama, mängige koos meiega! Avage end ja sellega aitate minul ennast avada. 
Alex ütleb: 
Inimesed, tehke omavahel koostööd! Armastage loomi – ärge tapke neid! Ja sööge Eestis kasvatatud toitu! :) 
Mina, Kadi, ootan Viru Folki väga, hea meel on, et saame sellises ilusas kohas mõnusate inimeste seltsis õhtu veeta. Iga kontsert on meie jaoks eriline, meie jaoks muusika on midagi maagilist, mitte mingil juhul rutiin. Tulge kuulake ja lõbutsege, Kirtana Rasa kontsert on koht, kus viibides saab end täielikult lõdvaks lasta ja lihtsalt olla ja puhata ja nautida.  

Küsis Peep Veedla, vastas Kadi Uibo

Loodusfotod Linnahallis

Usun, see oli hea mõte, et viime aastas kord, nüüd juba viiendat aastat, aasta parimad loodusfotod Linnahalli. Maja ju väärib. Ilusad paekivist seinad, suur saal, mis sest, et veidi räämas. Loodusfotod, hea muusika, soe atmosfäär ning kõik huvilised mahuvad ära.

Sel aastal saabus meie võistlusele Looduse Aasta Foto 2009 rohkem kui 12 000 tööd. Juba piltide saatjaid, keda me Linnahalli ootame, oli üle 1400. Lisaks ka nende sõbrad, sugulased ning kõik loodusesõbrad, kellel on pühapäeval, 19. aprillil vaba aega.

Algul kartsin, kuidas rekordsaagi puhul žürii oma tööga hakkama saab. Kuna me ei korralda seda võistlust esimest korda ning n-ö raudvara oli raudne, siis oldi ranged ja parimate piltide leidmiseks kulutati vaid kolm pikka päeva. Avalikustan hullumeelse töö tegijad: žürii esimees Rein Maran, filmimehed Peep Puks ja Tõnu Talpsep, kunstnikud Tiit Pääsuke, Sirje Tooma ja Tõnis Kipper ning loodusfotograafid Tiit Leito ja Assar Jõepera. Kindlasti jäi neil midagi kripeldama ning garanteeritud on etteheited autoritelt, kuid korraldajana olen tulemusega rahul. Häid ja väga häid pilte oli rohkem kui tuhat, tunnustust said vaid 100. Linnahalli suurelt ekraanilt saame näha 600–700.

Olen varasematel aastatel pildikavasid toetanud muusikute valikul ajanud taseme nii kõrgeks, et olin kimbatuses: kas õnnestub kedagi leida, kes mind ennast ka vaimustaks? Kord laulis pildikava saatel Eivor ning hiljem heideti mulle ette, et teda kuulates ununes piltide vaatamine. Omamoodi täiusliku komplekti koos parimate loodusfotodega lõid eri aastatel Sven Grünberg, Rein Rannap, Robert Jürjendali kitarristide orkester, Villu Veski ja paljud teised meie parimad muusikud. Varem olid päeva juhtidena magnetiks Marko Matvere ja Jaan Tätte, tänavu on teist korda Rohke Debelakk ja Aleksei Turovski. Usun järjepidevusse. Ka praegune muusikute valik on ühtpidi värske ja uus, kuid kindla peale minek. Katrin Mandel, kellega koos olen esitanud improvisatsioonilist muusikali „Keit ja Vaik”, Peeter Rebane, Raul Vaigla, Kristjan Priks, Jaak Sooäär ja Tuule Kann, on kõik suurepärased muusikud, keda usaldan. Ainuke, keda ma ei tunne, on Kristjan, aga mul meenub üks loodusfoto üritus varasematest Estonia kontserdisaali aegadest, kus löökpille mängis ameeriklane Brian Melvin. Seekord loodan ma Kristjani peale.

Minu jutt sai enesekeskne, aga ettevõtmine toimub ju sõprade ja toetajate abiga. Ei hakka kõiki neid ette lugema. Kogu seda meie näituste ja Linnahalli pildiprogrammi värki juhivad Heiko Kruusi ja Toomas Tuul.

Loo lõpetuseks oluline informatsioon:

19. aprillil pääseb Linnahalli alates kell 12.00.
Näha saab uut fototehnikat ning mitmeid loodusfoto näitusi.
Suur piltide vaatamine koos hea muusikaga algab Suurelt lavalt kell 14.00.

Pileti hind on taskukohane: täiskasvanutele 50, pensionäridele, tudengitele ja õpilastele 30 krooni, väikestele lastele ning meie fotovõistlusel osalenutele on loodusfoto päev tasuta.

Kuldne plaat

Kolmapäeval, 15. aprillil toimus Tallinnas Meriton Grand Hotel’is auhinnagala „Kuldne Plaat 2009”, kus tunnustati Eesti edukamaid muusikailma tegijaid.
Aasta popmuusika auhinda „Kuldne Plaat” antakse välja Eesti Autorite Ühingu, Eesti Esitajate Liidu ja NCB Eesti faktiliste andmete alusel. Esimene „Kuldne Plaat” auhinnagala toimus 1998. aastal.
Seekord anti välja kuldsed plaadid kümnes põhikategoorias ning lisaks neli eriauhinda. Viimaste seas ka Viru Folgi eriauhind folkmuusika populariseerimise eest.

Auhinnagala avalood laulis-mängis Viru Folgi esineja ning populariseerija Tiia Paist Lääne-Virumaa pealinnast.

„Selle auhinna pälvib folgikollektiiv, kes on kandadele astunud kõigile popmuusikutele, saavutades sellega enneolematu folgi populaarsuse kuulajate hulgas. Ja loomulikult on need Zetod!” lausus Peep Veedla Viru Folgi auhinda tutvustades.

Jalmar Vabarna eestlaulmisel lasid Zetod ainsate auhinnasaajatena laulu lahti ning avaldasid tänu lustakatele folkmuusikutele kohaselt regilaulu vormis.

Ka torti oodates kajas restoran Zetode laulust, selle kohale saabudes haarasid noad aga hoopis rahvamuusikavaimustuses Meie Mehe liikmed, lubades edaspidi hakata folgibändiks.

Pärnus minnakse oma muusika juurteni

24.–25. aprillini toimuvad suvituslinnas Pärnu pärimusmuusika päevad, mis on kahe Viljandist kodulinna naasnu (allakirjutanu ja Pärnumaa Rahvakultuuri Keskseltsi projektijuhi Kati Põldotsa) algatus taaskäivitada siinkandis hea ja maitsekas rahvamuusika festival. Nädala lõpus toimuva ettevõtmise sisse mahuvad akustilised kontserdid Pärnu Kunstide Majas; õpitoad nii oskajatele kui muidu uudistajatele, festivaliklubid ülipopulaarsete ansamblite Zetod ja Kukerpillid eestvedamisel ja mõnda muudki.

Pärimusmuusika päevade avaakordi annab Võru juurtega muusik Mari Kalkun koos sõprade Triin Normanni ja Tanel Kadalipuga. Mari looming on inspireeritud võrukeelsetest luuletustest, pärimustest ning reisimistest. „Tarmo Noormaa (Viljandi pärimusmuusika festivali programmijuht) ütles kunagi, et kui ta räägib ’võro kiilt’, siis tal lendab nagu katus pealt ära. Mu meelest on see hea võrdlus – murdekeelega saab lendama minna küll”, arvab Mari oma kodukandi keele võlust. „Raimond Kolk, Rihhard Iher, Enn Tuuling – nende võru poeetide luules olen leidnud salapära ja looduslähedust, mis tänapäeva maailmas haruldasena mõjub.” Kontsert toimub 24. aprillil kell 18 Pärnu Kunstide Majas.

Kell 21 algab Kuursaalis festivaliklubi pärimuslike seltskonnatantsude õppimisega, saatjateks oma linna pillimehed. Tantsuklubis õpitut saab aga edasi praktiseerida aasta etno/folkartistiks pärjatud ansambli Zetod saatel. Zetode nime taha on pugenud seto verega mehehakatised, kelle missiooniks on seto rahvalaulutraditsiooni edasikandmine ja arendamine. Roki, popi, pungi ja metali folgiga sidumine rahuldab kõigi bändiliikmete soove. Nüüdseks juba viie tegutsemisaasta sisse on jäänud üle 100 esinemise lavalaudadel nii Eestis kui Lätis, Poolas ja Venemaal. Üllitatud on kaks albumit: 2005. aastal „Lätsi vällä kaema” ning 2008. aastal „Lätsi tarrõ tagasi”. „Ausalt, oleme täiesti normaalne bänd!” julgustavad Lõuna-Eesti noormehed endid kuulama tulema.

Ansambli puhkehetkedel on tavapärasest erilisem ka plaadimasinast tulev. DJ Harl:etno (Harlet Orasmaa) etnorütmid toetavad igati pärimusmuusika päevade raames toimuvat.

Festivali teine päev, 25. aprill, algab aga õpitubadega Kunstide majas. Kell 10–14 on võimalus osaleda lõõtspilli (Kadri Giannakaina Laube), väike- ja rahvakandle (Aime Reier), akordioni (Kulno Malva), kitarri (Jalmar Vabarna) ja viiuli (Johanna-Adele Jüssi) õpitubades. Pillitubadesse on oodatud nii oskajad kui muidu uudistajad. Neile, kes pillimängus ennast tugevana ei tunne, soovitavad korraldajad kiigata väikekandle või perepärimuse õpitubadesse. „Inimene on just nii tugev, elujõuline ja edukas, kui tugev ja elujõuline on tema perekond,” avab viimatinimetatu telgitagused tema juhendaja Ene-Lukka Jegikjan. „Kõneleme perepärimusest, selle seostest identiteedi kujunemisega, laulame tähtpäevade/pühade laule, jutustame pärimuslugusid. Sellesse tuppa on väga oodatud emad-isad koos lastega.” Õpitubadesse on vajalik eelnevalt registreeruda meiliaadressil ylle@jantson.ee. Võimalusel võtta kaasa oma pill.

Kell 15 tutvustavad ja räägivad erinevatest rahvapillidest TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid Jalmar Vabarna, Kulno Malva ja Johanna-Adele Jüssi. Demonstreeritakse ka pillitubades õpitut. Nii õpitoad kui loengkontsert on kõigile tasuta.

Laupäev Kunstide majas jätkub aga kell 18 taas võimendamata kontserdiga. Rahvamuusika ja -pillide ehedus jõuab kuulajate südametesse hoopis sügavamale ilma tehnilisi vahendeid kasutamata. Ansambel „Virre” esituses kuuleb maitsvaks laagerdunud instrumentaalset eesti pärimusmuusikat. „Värskendav ja üllatusterohke kogemus, millest võib saada harjumus,” jagavad pillimehed näpunäiteid oma muusika mõistmiseks. „Ettearvamatud meeleolud ja ootamatud kurvid. Pärast tarvitamist loksutab.”

Õhtu jätkub taas kell 21 tantsutoaga Kuursaalis. Pärast tantsusammude sättimist tuntud tantsuõpetaja Paul Bobkovi juhendamisel saab „sussi sahistada” vanakooli meistrite Kukerpillide saatel vaheldumisi DJ Daysleeperiga (Martin Oja). Kunstiülikooli üliõpilaste moodustatud folkansambli esimene avalik esinemine oli 1. aprillil 1972. aastal Eesti Reklaamfilmi telesaates. Sellest ajast on esinetud Eesti ja muu maailma lavadel nii üksi kui eesti tuntud lauljate ja tantsurühmadega, esitatud rahvalaule, kantrimuusikat (eriti bluegrass- ja Cajun-stiili), rockabilly’t ja omaloomingut, võidetud auhindu festivalidel, uuritud läbi rahvamuusika arhiivid ja lindistatud laulikute laule kõikjal Eestis. Salvestatud on mitusada laulu ja pillilugu, välja antud 8 LP plaati ja CD-d, osa neist topeltalbumid, palju kassette ja ühisplaate teiste artistidega.

Kõigest lähemalt www.praks.ee.

Ülle Jantson
Pärnu pärimusmuusika päevade programmijuht
516 3133 / ylle@jantson.ee

Soomaa viies aastaaeg

Jõgedega on soomaalaste elu alati olnud tihedamalt seotud kui soodega. Jõgi on olnud kuni viimase ajani peamiseks ühendusteeks muu maailmaga. Veel mõnikümmend aastat tagasi ehitati jõeäärsete majade näopool vaatama jõele, mis oli peamine liiklussoon. Esimesed inimesed toimetasid jõgede kaldail juba kiviajal, need muistsed kütid ja kalastajad on jätnud endast hulga jälgi ja tarbeesemeid. Samuti on märke ja leide nii pronksi- kui rauaajast, ühtegi suuremat asulat siiski muinasajal Soomaale ei kujunenud. Ilmselt on üheks põhjuseks siinsele jõgedevõrgule omased ulatuslikud üleujutused.

Tänase Soomaa tuntuim kaubamärk – viies aastaaeg – ei ole turundajate töövõit, vaid üles korjatud kohaliku rahva suust. Tõramaa ja Riisa külades on olnud käibel ütlemine, et meil on viis aastaaega: kevad, suvi, sügis, talv ja suurvesi. Kusjuures viimane võib eelmistega suvaliselt kattuda ja ühte kuuluda. Noortele on suurvesi alati olnud oodatud aeg, siis oli elu teistsugune kui tavaliselt. Õhtuti koguneti lootsikusõitudele, üle lageda veevälja mängisid pillid ja kõlasid laulud. Vanematele inimestele tõi aga kevadine uputuseaeg muret-vaeva. Leiba küpsetati mitu tegu valmis, sest madalamates kohtades tuli vesi isegi ahju. Pärast vajasid ahjud jälle parandamist ja kuivatamist, enne kui taas kasutada sai. Viljakirstud aitades tõsteti pukkidele, osa vilja veeti lakka. Sõnnikulautades lasti sõnnik kõrgeks kasvada ja laudalagi võeti siis pealt ära, et loomad kõrgele sõnnikule lauta mahuksid. Puhaslautades tehti loomadele parved alla, mis siis koos loomadega vee peale tõusid. Inimesed kolisid suurvee ajaks teisele korrusele või pööningule. Enamasti oli Riisa taludel teisel korrusel üks-kaks tuba, neid nimetati „ülevalt tubadeks”.

Kord pidanud riisalased suurvee ajal matuseid. Riisalased olid leiged luterlased. Kirikus käidi peamiselt jõulude ja jaanipäeva aegu. Muidugi viidi laulatused ja surnute matmine Tori kirikus läbi. Suurvee ajal tulnud matus ette – Tori surnuaiale sõidetud palkidest parvel. Parvele seotud surnukirst saanud Levi kärestikul murdlainetest kasta. Seal kummutatud vesi kirstust välja. Köster ja kellamees vaadanud kirikutornist. Kui parv Suurepere Käärust paistma hakanud, alustanud kellamees kellalöömist. Matuselised peatanud aga parve Töngi oja suus, teinud soojenduseks tulelõkke ja avanud õllepunsu. Viimaks viinud puusärgi üle surnuaia müüri ja matnud maha. Kui köster ja kellamees kalmistule vaatama tulnud, leidnud nad eest juba korrastatud haua. Kurjamäelt jõele vaadates näinud nad riisalasi oma parve aerusid kääksutades kodu poole pürgimas. Nii jäänudki köster ja kellamees ilma tasuta.

Rahvuspargi ajastul on kujunenud üleujutuste aeg üheks Soomaa külastajate meelisatraktsiooniks. Veematkad viiendal aastaajal pakuvad omapäraseid alternatiive tavalisele jõesängis allavoolu kulgemisele – soovi korral võib sõita heinamaal ja lausa metsavahele pöörata. Sellekevadine Soomaa üleujutus on taandunud.

Fotoportaal Nagi ja matkakorraldaja soomaa.com korraldavad fotokonkursi, kuhu ootame teie jäädvustusi muljetest ja elamustest Soomaa viiendal aastaajal, vaata http://nagi.ee/contest/29/  

Aivar Ruukel
www.soomaa.com

 

 

 

Süda tuksub tuks-tuks-tuks

Paraja muusika saatel rahulikumalt 

Kes kannatab stressi ja närvilisuse all, see kuulaku muusikat. See tõsiasi on teada ammugi. Nüüd aga on Philadelphia ülikooli teadlane Joke Bradt ja tema kolleegid uurinud, kuidas mõjub muusika südamehaiguste riskiga inimestele. Selgus, et muusika kuulamine võib alandada vererõhku ja pulsisagedust. Siiski tunnistab Bradt uudistelistile AlphaGalileo, et need muutused olid üsna väikesed ja kindlate tulemuste saamiseks tuleks uurida suuremat rühma kui see 1461 patsienti, keda nemad vaatlesid. Ning tulemused sõltusid ka muusika stiilist ja selle kuulamise kestvusest. Bradt arvab, et muusika mõju südametegevusele tuleb võimest alandada närvilisust ja vähendada hirme, mille all südamehaiged kannatavad. Patsientidele lasti kuulata salvestatud muusikat, neid ei saadetud kontsertidele, ammugi mitte Viru Folgile.
Mis juhtub siis, kui lasta südamehaigetel kuulata raadiouudiseid, pole mulle ette sattunud. 

Inimesel on laulvad kõrvad

Kummalisel kombel kõrv mitte ainult ei kuule laulu, vaid ka laulab ise. Tekitab omaenda mürasid, olgugi et äärmiselt vaikseid, mida saab kuulata vaid supertundlike mikrofonide abil. Tillukesed karvakesed, mis inimese kõrva sees sügaval on, annavad ajule edasi kõrvani jõudva heli lainete keelt. Kuid need karvakesed liiguvad ka ise nagu kõrkjad tuules ja see liikumine tekitab väga-väga nõrga heli, mis on jälle iga inimese jaoks ainult temale omane.
Sellist nähtust nimetatakse otoakustiliseks kiirguseks ja seda tekitavad sisekõrva spiraalse kujuga tiguelundi välisosas asuvad karvarakud. Helid, mis sisenevad kõrva, sunnivad neid karvarakke võnkuma ja need võnked muudetakse elektrilisteks signaalideks, mis kulgevad edasi kuulmisnärvi kaudu ja võimaldavad nõnda meil heli kuulda. Kuid kummalisel kombel tekitavad need rakud ka omaenda helisid, kui need paisuvad ja kokku tõmbuvad.
Southamptoni ülikooli inseneri Stephen Beeby sõnul on kuulmine aktiivne tegevus, mille käigus kõrv lisab oma energiat sisenevate helilainete energiale, et kompenseerida helilainete kõrvastruktuurides neeldumisel tekkinud energiakaod. See lubabki meil kuulda asju, mida me muidu ei kuuleks. Kuid osa sellest energiast kiirgub ka kõrvast välja otoakustilise kiirgusena.
Seda kiirgust ennustati 1940. aastatel, ent mõõdeti alles 1970. aastatel, kui ultramadala müraga mikrofonid olid leiutatud.
Kui saata kõrva plõksatuste seeria, siis saadab kõrv välja otoakustilise, muutliku amplituudiga kiirguse sagedusega kuni viis kilohertsi. Seda nähtust on juba kasutatud, et vastsündinud beebide võimalikke kuulmisdefekte määrata.
Selle kiirguse võimsus ja sagedus näib olevat sügavalt isikupärane. Igatahes saab otoakustilise kiirguse pealt öelda, kas tegu on mehe või naise, värvilise või valgega.
Meetodi arendamine pole lihtne – nii näiteks muudavad kiirguse omadust alkohol, narkootikumid ja mitmed medikamendid. Kuid siiski loodetakse, et selle abil saaks näiteks kindlaks teha, kas panka helistaja, kes palub teha mingit rahaülekannet, on ikka õige mees.

Tiit Kändler 

Seda ja teisi teadusuudiseid saate lugeda www.teadus.ee

Internetist

Ajakiri Arvutimaailm kirjutab:

Eesti suurima internetivabadusega riikide seas

USAs asuv organisatsioon Freedom House paigutas Eesti värskes uuringus internetivabaduselt kõige vabamate riikide hulka.
Freedom House uuris internetivabaduse olukorda 15 riigis. Organisatsioon võttis tähelepanu alla juurdepääsu internetile, internetipiirangud ning internetikasutajate õiguste rikkumised.
15 uuritud riigi seast pälvis kõrge internetivabadusega riigi tiitli vaid neli – Eesti, Brasiilia, Suurbritannia ja Lõuna-Aafrika Vabariik. Egiptus, India, Gruusia, Keenia, Malaisia, Venemaa ja Türgi on Freedom House’i hinnangul osalise internetivabadusega riigid. Iraan, Hiina, Kuuba ja Tuneesia paigutusid mittevabade riikide hulka.
Raporti Eestit puudutavast osast võib lugeda, et esimene internetiühendus avati siin 1992. aastal ning alates sellest ajast on Eestist kujunenud üks enim internetti kasutavaid riike maailmas. Freedom House’i hinnangul on Eestis olemas konkurents internetiühenduste pakkumisel, mis on aidanud interneti arengule palju kaasa.
Freedom House märkis, et Eestis on internetile kehtestatud piirangud ühed väiksemad maailmas ja tsensuur puudub täielikult. Ainsa piiranguna on organisatsioon ära toonud isikuandmete kaitse seaduse. Raportist selgub, et Eestis ei ole esinenud rünnakuid internetiväljaannete ajakirjanike vastu.
Samas märkis ühendus, et interneti kommentaarid ületavad Eestis mõnikord hea maitse piiri, samuti on esinenud seksuaalset ahistamist võrgu kaudu ja küberhuligaanitsemist.
Freedom House meenutas raportis ka 2007. aasta kevadel Eestit tabanud küberrünnakuid. Uuringut kommenteerides tähendas Freedom House, et ohud internetivabadusele on maailmas kasvamas ning üha rohkem riike rakendab interneti vabale kasutamisele piiranguid. Organisatsiooni andmetel on interneti kasutamise vabaduse olukord kõige hullem just autoritaarsetes riikides.
IBM Eesti OÜ tegevjuht Valdo Randpere Freedom House’i uuringut üleliia ei tähtsustaks, sest seal on võrreldud vaid 15 erinevat riiki. Samas rõhutas ta, et Eesti on tema teada ilma taolise uuringu tulemustetagi üks suurema internetivabadusega riike maailmas.
Randpere on varem avalikkuse ees esinenud üsna kriitiliste sõnavõttudega teemal, mis puudutab kohalikes internetisaitides vohavat sõimu ja roppusi. Siiski ei leia ta, et Eesti peaks seetõttu internetivabadust kardinaalselt piirama asuma. Palju olulisem on Randpere kinnitusel ära defineerida vastutuse pool.
„Praegu on olukord selline, et saidi omanikud peaaegu ei vastuta oma lehekülgedel avaldatud kommentaaride eest, sest selle sisu tekitab rahvas. Taolist vastutust pole lihtne sisse viia, sest see on keeruline ja kallis. Ma ei pürgi tsensuuri järele, aga olen täiesti kindel, et need asjad loksuvad paika. Meie põhiõiguste ja -vabaduste hulka ei saa kuuluda internetisaitidel toimuv sõimamine ja kiusamine.”
Tema sõnul peavad näiteks Rootsis lugejad mitmete ajalehtede netiversioonide kommenteerimiseks näitama oma identiteeti, mistõttu internetisaitidel ilmuvad kommentaarid on viisakad ja vaoshoitud.

Delfi/Arvutimaailm

Raporti leiad http://www.freedomhouse.org/template.cfm?page=383&report=79&group=19

Plaadisoovitus

Ro:Toro, Handi hullus,

http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=23031
ja
Kate Rusby, Sweet Bells,

http://www.amazon.co.uk/Sweet-Bells-Kate-Rusby/dp/B001KX63LG/ref=sr_1_1?ie=UTF8&s=music&qid=1239904820&sr=1-1 

Impressum

Väljaandja: MTÜ Viru Folk
http://www.virufolk.ee/kontakt

Viru Folgi nädalakirja on toetanud kirjasõnaga: Contra, Aarne Ruben, Heiki Valk, Mari-Ann Remmel, Hannes Varblane, Margus Kasterpalu, Hendrik Relve, Toomas Raudam, Jaak Allik, Jaak Prozes, Ott Sandrak, Aarne Vaik, Anzori Barkalaja, Aivar Ruukel, August Kilk, Mare Kõiva, Elle-Mari Talivee, Astrid Böning, Jaak Johanson, Urmas Tamm, Jaanika Saar, Priit Pramann, Raul Altmäe Heili Vaus-Tamm, Peeter Laurson, Aarne Valmis, Aivar Tõnso, Kaido Einama, Peep Ilmet, Maian Kärmas, Ain Mäesalu, Mart Jüssi, Art Leete, Katrin Kumpan, Leelo Tungal, Tiit Kändler, Neeme Punder, Kristi Jagodin, Thea Kristal, Jaan Pehk, Taive Särg, Ivar Sild, Peeter Vähi jt

Toimetaja: Tiit Lepik tiit@virufolk.ee 51992928

Keeletoimetaja: Tiiu Kukk