24. aprill 2009 nr 28
Viru Folgini on jäänud 104 päeva
http://www.virufolk.ee

Juhtkiri

Selle numbri kordaminekuks loeksin Madis Veskimeistri käsitlust Susan Boyle’i fenomenist. Kindlasti on sellel fenomenil palju tahke, mida meie väikeses nädalakirjas lahata ei jõua. Tuletan meelde, et sel nädalavahetusel on Eestimaal kolm folki – Moostes, Pärnus ja Tallinna Lauluväljakul Peda Folk. Käsmu Kaunite Kontsertide piletid veel viimast nädalat (30. aprillini) soodushinnaga.

Nädalakirja toimetus ootab väljaande kohta ideid, ettepanekuid ja ka nurinaid kas minu meiliaadressil tiit@virufolk.ee või telefonil 51992928.

Tiit Lepik
tiit@virufolk.ee

Pilt

Loodusfotohuvilistel kulus terve pikk pühapäev Linnahallis sadu pilte vaadates, mis olid vaatamiseks valitud konkursile Aasta Looduse Foto 2009 esitatud tuhandete fotode hulgast. Parimate piltide autorid said auhinnakotikesed, milledest osa sisaldasid ka Viru Folgi passe. Parimaks aasta loodusfotoks tunnistas žürii Jarek Jõepera foto „Kanepi”.

Laulusõnad: Kalle Kurg

VIRU VIIS

Ma tunnen üht Virumaa poissi,
kel alati rõõmus on meel.
Ma tunnen üht Võrumaa plikat,
kes hõikas mind metsasel teel.

Ma tunnen üht teed, mida käies
kord olen ma ringiga taas
siin õues, kus saarepuu kõrval
paar õit sinab rohu sees maas.

Ma tunnen üht säravat piiska,
üht helmest su kulmude peal
ja tean, et kui haaran su ümbert,
siis lahti ei lase sind eal.

Ma tunnen üht isa ja ema,
ma tean, kes on nadu ja nääl.
Ma tunnen üht pisikest rahvast,
kel kodu on tuulemaa pääl.
Ma tunnen üht õde, üht venda,
tean, kes on siin käli, kes väi.
Ma tunnen üht pruuti ja peigmeest,
üht last, kes veel püsti ei käi.

Ma tean ühte igavat liiva,
üht aasa, üht vägevat sood.
Ja tean, kuidas maapõuest välja
üks läte toob kuldaja lood.

Ma tunnen me isade valu,
tean, kus on üks hüljatud kaev.
Ma tean, mis on tapluste ilu
ja argiste päevade vaev.

Ma tean ühte üksluiset laulu
ja vanade eestlaste meelt.
Ma tunnen üht raamatut tarka
ja oskan üht lindude keelt.

Ma tunnen üht isa ja ema,
ma tean, kes on nadu ja nääl.
Ma tunnen üht pisikest rahvast,
kel kodu on tuulemaa pääl.
Ma tunnen üht õde, üht venda,
tean, kes on siin käli, kes väi.
Ma tunnen üht pruuti ja peigmeest,
üht last, kes veel püsti ei käi.

Ma tunnen üht kaunimat laulu
üht südame salajast viit.
Ma tunnen üht tuhala-mäge
ja tunnen üht varjulist hiit.

Tean rannavees vaikivat kivi,
tean, kuidas võib tarduda piin.  
Tean rahutust siis, kui on taevas
rändlindude häälitsev liin.

Tean paljusid sõdu ja riide –
neid sajandeid, aastaid ja kuid,
tean vaevaste muldade peidus
mu kallite kaimude luid.

Ma tunnen üht isa ja ema,
ma tean, kes on nadu ja nääl.
Ma tunnen üht pisikest rahvast,
kel kodu on tuulemaa pääl.
Ma tunnen üht õde, üht venda,
tean, kes on siin käli, kes väi.
Ma tunnen üht pruuti ja peigmeest,
üht last, kes veel püsti ei käi.

Tean katuseid lõhkuvaid iile,
kui toas on sõnatu äng.
Ja tean, kuidas vihm toksib trummi
ja mõnusalt ägiseb säng.

Ma armastan laide ja väinu
ja peegeldust järvede vees.
Ja soovin, et meri ei vaikiks
ja silmapiir sätendaks ees.

Ma tean, kus on Virumaa tuuled,
kus on Võrumaa lindude hõik.
Tean hetke, mil paiskuvad linnud
õhku ladvust ja väljadelt kõik.

Aga seda sa ei aima, aga seda sa ei tea,
mis on hästi hirmus magus ja on õudselt imehea.

Nii räägib mu tüdruk, kend ammu
leidsin ükskord ma tolmuselt teelt.
Nii räägib mu poiss, kelle sammu
ootan alati – ikka ja veel.

Ja nad laulavad:

Ma tunnen üht Virumaa poissi,
kel alati rõõmus on meel.
Ma tunnen üht Võrumaa plikat,
kes hõikas mind metsasel teel.

Ma tunnen üht teed, mida käies
kord olen ma ringiga taas
siin õues, kus saarepuu kõrval
paar õit sinab rohu sees maas.

Ma tunnen üht säravat piiska,
üht helmest su kulmude peal
ja tean, et kui haaran su ümbert,
siis lahti ei lase sind eal.

 

Oli aeg, kui hulkusin palju. Ikka randadel ja metsades, enamasti üksi, vahel ka mitte. Kord istusime sõpradega hilise ööni metsa sees ühel pereõuel ja arutasime, mis saab. Fosforiidiasjad olid juba teada, aga need ei olnud veel laia avalikkuse ette jõudnud. Edasine tundus tume. Olime masendatud ja vihased. Ainult üks tüdruk rääkis eneseusust ja ühtehoidmisest. Ning et sellisel ajal peab olema väge täis. Ma ei saanud magada. Mis sa magad, kui ümberringi metsas ja õhus kõik hingab ja häälitseb. Hingitseva lõkke ääres lebas vana kitarr. Seda pilli ma suuremat ei tunne, aga hommikuks oli tekst valmis. Selleks puhuks laulda, kui muidu ei saa. Tookord ei saanud. Vahel ei saa ka nüüd.

Kalle Kurg

Artikkel

Tulli Lum

Tulli Lum esineb Viru Folgil pühapäeval, 9. augustil kell 15.00 Pealaval

http://www.myspace.com/tullilum

Julgi: „Laul on ainus, mis liigub südamest südamesse. Ja ma ei laula ju ainult laulu – ma laulan tunnet...”

Loodi 1999 vokalist Julgi Stalte eestvõtmisel ning nende esimene kontsert Viljandi pärimusmuusika festivalil tõi kohale „täis maja”. Alari Piispea, Tiit Kikas, Meelis Unt, Tiit Kevad, Toomas Rull on osalenud lugematutes projektides liinil Tartu–Tallinn ega vaja eestlasele pikemat tutvustamist.
.
Tulli Lum (Kuum Lumi) tuli kokku 1999. aasta kevadel. Punktvalgusse seisis uhke noor Liivimaa naine Julgi Stalte.
19. sajandil suri liivi keel (üks soome-ugri keeltest) peaaegu välja. Praegu on umbes 10 inimest, kes seda räägivad emakeelena. Lätis elab ligi 300 liivlast, umbes 70 nende hulgast oskab liivi keelt osaliselt. Üks neist, Julgi, on praegu Viljandi Kultuurikolledži rahvamuusikatudeng.
Ansambli teised liikmed on eesti roki, džässi ja rahvamuusika tuntud tegijad, kes ühendasid oma kogemused, et anda liivlastele tagasi suurepärane muusika, mis on elanud sadu aastaid ning on väärt, et ta edasi kestaks.
Bändi esimene kontsert 1999. aasta suvel täisplatsile Viljandi pärimusmuusika festivalil oli võimas ja sugestiivne etendus, mis veenis publikut ja ka ansamblit ennast, et nad õiges suunas liiguvad. Kontserdist salvestati ka live-CD.
Tulli Lum muusikat on nimetatud maailmamuusikaks, etnopopiks, etnojazziks, progerokiks jne. Iga hinnang on hindaja nägu. Kuid kahtlemata on tegu ka enam kui ainult muusikafenomeniga – liivi laul ei ole, eriti Julgi jaoks, kindlasti mitte privileeg olla väheseid kogu maailmas, kes seda teistega jagada saab ning kaugeltki mitte eksootika, vaid kutsumus ja võimalus temale väga olulistele kaduma kippuvatele väärtustele tänapäevas uut elu anda. Ta on seda teinud lapsest saati Staltede pereansamblis Skaldinieki.
Pärast edukat debüüti asus Tulli Lum sügisel salvestama oma plaati, esineti mitmetel suurematel ja väiksematel muusikasündmustel. Ülisooja vastuvõtu sai ansambel Julgi kodumaal Lätis, Riias toimunud folkfestivalil.
Oluline esinemine ansamblile oli 2000. a veebruari alguses Põhjamaade rahvamuusikafestival-messil Norrsken Rootsi rahvamuusikapealinnas Falunis. Et ansambli muusikal oleks kuulajaid ja ostjaid kaugemal kui kodumaa(de)l, näitas suur huvi mitmete Euroopa festivalikorraldajate ja asjatundjate poolt. Liivi muusika pakkus erilist huvi ühele Norra dokumentaalfilmi režissööripaarile, kes jäädvustasid nii kontserdi kui vastvalminud CD „Tulli Lum” esitluse. Kodumaal oli plaadi esitluskontsert 28. märtsil 2000 Tallinnas. Aprilli lõpus andis bänd eduka kontserdi festivalil Jazzkaar. Suureks auks peab ansambel kutset osaleda unplugged-kontserdiga väljapaistva eesti helilooja, eesti rahvamuusika interpretatsioonide grand old man Veljo Tormise 70. juubeliõhtul 12. augustil 2000.

Vahepealsetel aastatel on antud kontserte peamiselt Eestist kaugemal, kuid aeg-ajalt ka Eestimaa suvesündmustel.

Arvamusi

Immo Mihkelson: See on Kuum Lumi, ansambel, millest meie tänapäevase etnomuusikaga külgnevates kuluaarides on sahistatud juba mõnda aega. Veidi rohkem kui aastane, tüüpiline seltskond Viljandi folgipeo esinejateringist ja liivlannast laulja, kes pidavat olema „super”. Vaid mõned harvad kontserdid ja üksikud sähvatused raadiotes on neist varem aimu andnud. Plaat oma 11 lauluga ja esitluskontsertidega peab seega pakkuma rohkem arutust. Küsimus pole milleski vähemas kui ugri-traditsiooni elus hoidmises tänapäevaste vahenditega. Liivi laulude sees liiguvad kui varjud tükike saami laulikut Mari Boinet, killud juudimuusika klezmer-plaatidelt, mõned katked pikaldasi kulgevat jahedat „põhjala kõla”, mitut sorti võõramaa vürtsi, kandleid-parmupille-viiuleid ja muud, hulk nurgelisi meloodiaid ja õõtsutav-tammuvaid karuseid tantsurütme. Kuid on ka selliseid eilse esto(prog)roki valda kuuluvaid assotsiatsioone, mida kusagil mujal ei kuule kui siin. Pean ausalt tunnistama, et plaat jahutas veidi minu ootust, tahtnuks stuudiotöölt paremat kõla, ootasin rohkem sütitavat sädet ja meeltesse süüvivust, aistingut, et need laulud kõlavad mingi sisesunni ajel, mitte soovist kellegi meelt lahutada või lihtsalt esitusega hakkama saada. Tõsistest pisiprobleemidest hoolimata on tegemist tubli üritusega, millest tuleks loota tulevikus paremat. Sellest ka avansiline, paremaid aegu lootev hinnang.

Meediakajastusi

Postimees 2005 (Andri Maimets): http://www.postimees.ee/251105/esileht/meedia/184190.php

Eesti Ekspress 2001 (Marko Mägi): http://paber.ekspress.ee/arhiiv/2001/30/aosa/persoon1.html

Eesti Päevaleht 2000: http://www.epl.ee/?artikkel=103909

Postimees 2000 (Aigi Viira): http://vana.www.postimees.ee:8080/leht/00/05/10/uudised.shtm#neljateistkymnes
Mäetagused 2000 (Jaanika Oras ja Kristi Salve): http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr13/laul.htm

Postimees 1999 (Raimu Hanson): http://vana.www.postimees.ee:8080/leht/99/12/24e/lugu15.htm

Postimees 1999 (Martin Sõmer): http://vana.www.postimees.ee:8080/leht/99/12/16/tartu/uudised.htm#kaheksas
Postimees 1999 (Raimu Hanson): http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/99/11/01/kultuur.htm#neljas

Koosseis

Julgi Stalte – laul
Meelis Unt – saksofon
Tiit Kikas – elektriviiul
Alari Piispea – bass
Tiit Kevad – trummid
Toomas Rull – perkussioon
Lauri Liivak – heli

Susan Boyle ja Youtube’i fenomen

Ma usun, et täna teavad kõik, kes on Susan Boyle (neile, kes tõesti ei tea – http://www.youtube.com/watch?v=9lp0IWv8QZY). Nädala eest teadsid vähesed ja kahe nädala eest mitte keegi. Vähemad teavad, kes on Paul Potts, aga Suurbritannia ajakirjanduses kõlasid just võrdlused Pauliga – Susanit nimetati naljatamisi suisa Paula Pottsiks.

Mis ühendab Pauli ( http://www.epl.ee/artikkel/411594) ja Susanit? Muidugi saade – Britannia otsib talenti. Paul, tüsedusele kalduv ja mitte kõige etema hambumusega tavaline telefonide müügimees Lõuna-Walesist, jättis kaks aastat tagasi žürii liikmed vaikuses maigutama oma sooviga laulda ooperit. Nii Pauli kui Susani üle naersid nii publik kui ka hindajad, aga ainult selle hetkeni, kui lauluhääl kõlama lõi.

Mõlemad videod on vaadatavuse tipus olnud Youtube’is. Pauli etteaste on kahe aastaga kogunud suisa 47,5 miljonit vaatajat, Susan piirdub vähem kui kaks nädalat pärast oma etteastet 40,5 miljoniga, mis kindlasti lööb vaadatavuse tõusu kiirusega.

Youtube’i vaadatavuse tipu ümber laiutavad tavapäraselt staarid ja superstaarid või muidu Hollywoodi filmi- ja muusikatööstuse abiga kõrgele tõstetud figuurid, vahele on sattunud küll ka mõned kahtlased koduvideod (“Charlie hammustas mu sõrme jälle!” – http://www.youtube.com/watch?v=_OBlgSz8sSM  – 93  miljonit vaatamist). Susan ja Paul on kõigest neljandas ja viiendas kümnendis, kohtadel umbes nii 33 ja 45. Kuid need numbrid ei arvesta vaatamisi teistest koopiatest ning muudelt videoveebilehekülgedelt. Tegelikult võib igaüks oma muusikalise etteastega Youtube’is tõusta ja austajaid koguda.

Mis aga oli Susani fenomen?

Popkultuuri kriitik Mark Blankenship arvab Huffington Postis (http://www.huffingtonpost.com/mark-blankenship/two-reasons-susan-boyle-m_b_187901.html), et Susani esitus tegi peapesu tõsielusõude künismile ja Susani trumbiks oli ka ta vanus. Tõepoolest, Susanit kujutati juba telesaate tutvustuses kui kassiga koos elavat daami, keda keegi iialgi suudelnud pole. Telesõus, nagu kõikjal meedias, muudetakse esinev inimene kellekski teiseks, et vaatajale mõjusam olla. Tehakse karikatuur inimesest ning just seda tehti Susani ja ka Pauliga. Nad mõlemad murdsid sellest välja. Justkui inetud pardipojad, kes olid päterdanud lavale, vastanud mõnele küsimusele, esinenud ebareaalsete soovidega saada elukutseliseks lauljaks, naeratanud veidralt... Kui nad suu avasid, siis muutusid nad inimeste jaoks ootamatult uhketeks valgeteks luikedeks, sest tõepoolest – laulda nad oskavad.

Ülejäänu tegi meedia. Suurbritannia on piisavalt suur riik, et sealses laia vaatajaskonnaga telesaates tõeliselt mõjusa üllatuse teha suutnud laulja paugupealt maailmameediasse viia. See aga tõi omakorda kaasa lumepalliefekti vaatajate ning imetlejate arvule. Samuti mängib rolli keel. Bulgaarlanna üle, kes eelmisel aastal oma esinemisega uudiseid põhjustas, tehtigi ainult nalja (“Ken Lee” – http://www.youtube.com/watch?v=_RgL2MKfWTo). Mis teha, kui inimene keeli ei oska.

Usun, et ka Susani mõju on olnud suurem just tänu keelele. On ju tema lauldud “Mul on unistus” muusikalist “Hüljatud” mõistetavam kui tundmatu printsi aaria Nessun Dorma (“Keegi ei pea magama”) Giacomo Puccini ooperist “Turandot”. Tõsi, kes vähegi ooperitest midagi teab, siis just see Puccini aaria on Luciano Pavarotti poolt lauldud niivõrd kuulsaks ( http://www.youtube.com/watch?v=VATmgtmR5o4), et on pääsenud Briti singlite müügitabelis teisele kohale. See juhtus 1990. aastal ning sellegi taga võis näha meedia “kurja kätt” – BBC oli valinud selle teemalooks, näidates Itaaliast maailmameistrivõistlusi jalgpallis (http://www.youtube.com/watch?v=vqzz7B7V2IE). Muide, Paul Pottsi debüütalbum “One Chance” suutis kümmekonnas riigis müügiedetabelites esikoha saavutada, Saksamaal müüdi seda miljon eksemplari, Suurbritannias ligi 700 000. Selleski võib näha Youtube’i ja meedia ahelreaktsioonina toimivat koosmõju ning võib-olla sakslaste veidi suuremat armastust klassikalise muusika vastu.

Youtube kui nišimeedia

Meediaekspert Raul Rebane tõstab esile Youtube’i rolli kui nišimeedia vahendajat. Teatud kiiksuga, erilised videod võivad ka ilma tavameediat kaasamata teenida kümneid tuhandeid ja suisa kümmekond miljonit vaatajat. Näiteks loetavate blogide, aga ka inimestevahelise otsese suhtluse teel (näiteks MSNi vestlused) levib Youtube’is materjal ning see omakorda hakkab tingima Youtube’i- poolset materjali väljapakkumist teistele vaatajatele. Rebane tõi näitena välja video kettaheite tehnikast, mida enne tema selle otsa komistamist oli vaadanud 12 inimest. Pärast video postitamist veebilehele tõusis video populaarsus märgatavalt ja kahe nädala pärast oli seda vaadatud 30 000 korda. Märgatavalt enam kui veebilehte ennast. Samal moel võib väga hästi levitada tõesti originaalselt ja hästi tehtud folkmuusikat. Samuti populariseerida turismipiirkondi ja vaatamisväärsusi. Tarvis on vaid veidi operaatorioskusi ja kavalust.

Igatahes, Youtube on tulnud, et jääda. Ta ei asenda meediat, vaid pakub selle kõrvale uue võimaluse, mis koostöös blogide, vana meedia ning inimestevahelise suhtlusega loob ehk uue ja parema maailma.

Madis Veskimeister

Minu Eesti mõttetalgud

Kärajad ja käramine

Kõik head asjad maailmas on ümmargused. Päike on ümmargune, Maa on ümmargune, Kuu on ümmargune. Meie esimene toitja, ema rind on ümmargune. Küllap sellepärast kogunesidki inimesed ammustel aegadel Ringi, kui tahtsid midagi olulist lahti arutada ja hea otsuseni jõuda. Ringi kaasnimeks on olnud kera või ka kära, millest ongi tuletatud taoliste arupidamiste muistne nimi kärajad. Sõna ainsuse vorm on kära. Kärajad tähendab seega mitmeid, korduvaid kokkuistumisi sama asja selgeks arutamisel.

Soome keeles tähendab sõna kärajad kohut ja kohtupidamist. Arvata võib, et tihtilugu võis arutelu üsnagi häälekaks kujuneda. Meie tänapäeva eesti keeles ongi kära ainsaks tähenduseks jäänud vali, häälekas kisa. Ehk on see ka põhjuseks, miks me enam asju ringis ei aruta ja oleme tühja käratsemise kaugele ja kõrgele, näiteks Toompeale pagendanud.

Kisa ja kära on nüüd küll kaugel ja kõrgel, kuid aina rohkem meid endid puudutavaid olulisi asju jääb läbi arutamata ja mõistlikult otsustamata. Siit koorubki mõte – ehk on pesuveega ka laps minema visatud? Püüdkem taas leida tühjale kärapidamisele eelnenud aegade arukate arutelude viisi, mis aitab inimestel kokku saada näost näkku, nii, et keegi ei ole ülemal ega alamal, et igaühe sõna maksab ja loeb.

Selline taas ellu kutsutud käramiste vorm on juba üle kahe aastakümne teinud võidukäiku maailmas nime all Avatud Ruum (Open Space Technology). Ka meil, Eestis olen avatud ruume korraldanud alates 2002. aasta suvest. Tulemused on lootustandvad. Üle kogu maa on levinud õuesõppe liikumine, mis on alguse saanud avatud ruumidest. Hämmastavalt lühikese ajaga jõudis kuue saadikuga Riigikogusse avatud ruumide toel kokku tulnud erakond Eestimaa Rohelised. Paljud riigiasutused ja äriettevõtted on kogenud avatud ruumide värskendavat ja lahendusi pakkuvat toimet.

Minu Eesti mõttetalgutel 1. mail on võimalus üle kogu maa tutvust teha vanal heal ringisolemisel põhineva arutelude viisiga ehk kärajatega ning see taas meie ellu tagasi tuua. Igaühe mõte on oluline, igaühe sõna maksab!

Mikk Sarv

Jaak Johanson kutsub talgutele:

Hea eestimaalane

Kas teadsid, et eelmise aasta Teeme Ära prügikoristusaktsioon sai alguse väiksest vestlusringist, kus muuseas räägiti häirivatest prügistest metsaalustest, ning ühtäkki tekkis mõte – aga teeme ära!

1. mai Minu Eesti mõttetalgud toimuvad samasugustes vestlusringides, kus arutada saab just neil teemadel, mis endale tähtsad tunduvad. Kui igast vestlusringist saab alguse üks Teeme Ära laadne asi, on selliseid algatusi tulemas tuhandeid! Pole vaja suurt fantaasiat, et aduda nende positiivsete muutuste mõju meile kõigile.

Ootame Sind osa võtma mõttetalgutest! Tule välja oma ideega, jaga oma kogemust või aita kohapeal aruteludele kaasa – nii saadki olla suurte muutuste algatajaks!
 
Registreeru kohe:
- Vali välja mõttekoda kas teema või asukoha järgi www.minueesti.ee lehel.
- Registreeri end samal lehel, lähimas raamatukogus või võta ühendust mõttekoja vanemaga.
- Haara kaasa piknikukorv ja tule 1. mail koos pere ja sõpradega mõttetalgutele!

Mõnusasti koos mõeldes leiame ideid, kuidas teha elu paremaks nii oma lähikonnas kui kogu Eestimaal. Koos mõtleme välja ka,
kuidas neid ideid teostada. Nii saame kaalu oma mõtetele ja tuge oma tegudele! Ära jäta võimalust kasutamata.
 
Sind ootama jäädes,

Minu Eesti toimkond

PS Registreerimise abi tel: +372 5909 1059 või e-kirja teel: reg@minueesti.ee  

16. mail 2009 toimub muinsuskaitse talgupäev ja muuseumiöö – ära jää kõrvaltvaatajaks, osale mõlemal!

16. mai päeval toimub üle Eesti korraga kaks suurüritust – muinsuskaitse talgupäev ja muuseumiöö. Päeval on kõigil, kel peopesad töö järele sügelevad, võimalik kaasa lüüa lihtsalt tehtavatel töödel mälestiste korrastamisel ning lõpetada õhtu kultuurselt – külastades tasuta muuseume.
Sõltumata omanikust, on mälestised meile osa ühisest ajaloost ja rahvusidentiteedist. Igale rahvale on tähtsad tema juured ja ajalugu. Talgutel osaledes on võimalik igal eestimaalasel aidata kaasa, et meie juuri ja ajalugu füüsiliselt edasi kandvad pärandobjektid saaksid natuke rohkem korda ja näeksid natuke paremad välja. Eks me oleme ju kõik mööda Eestimaad kolades sattunud varemetes, võssa kasvanud mõisaparki või räämas külakalmistule ning kahjutundega südames mõelnud, et miks keegi midagi ei tee? Miks lastakse majadel, parkidel, kalmistutel lihtsalt hääbuda? Nüüd on Sinul võimalus midagi reaalselt ära teha. Võta sõber/sõbrad kaasa ja tule tee head!
Täpsemat informatsiooni talgutest, objektidest, kuhu abikäsi vajatakse ja mida tuleks Sul kui talgulisel kaasa võtta: mine www.umarlaud.eu , vali meelepärane mälestis/objekt, registreeru!
Talguid organiseerivad Eesti Muinsuskaitse Ümarlaud ja Muinsuskaitseamet.

16. mai öösel toimub ka esmakordselt üle-eestiline muuseumiöö. Muuseumid üle Eesti on tasuta avatud kell 19–24. Muuseumiöö võtmelauseks on „Öös on asju!” Ühiselt planeeritakse kõikides muuseumides samaaegselt ja ainult sel ööl eksponeerida mõnd olulist ja huvitavat museaali. Muuseumiöö eriprogrammide raames on külastajatel võimalik osa saada väga eriilmelistest loomingulistest tegevustest: toimuvad kontserdid, viktoriinid, mälumängud, viiakse läbi haridusprogramme, temaatilisi ekskursioone, osaleda saab käelistes tegevustes ja töötubades.
Muuseumiööl osalemiseks on oma nõusoleku andnud 75 muuseumi üle Eesti. Muuseumide eriprogrammid leiad aadressilt: www.muuseum.ee

16.05 õhtupoolikul toimub Arhitektuurimuuseumis, www.arhitektuurimuuseum.ee, ülevalolevate ürituste pidu – Rotermanni Öö.

Kõik asjalikud osalised lahkesti palutud!

Talgud ja muuseumiöö Käsmu Meremuuseumis

Kevad tuleb mürinal ja ega mõtegi tohi maha jääda. Seega tuleb maikuu ka töövõitudega ära märgistada. Nimelt on 16. mail muuseumiööpäev. Otsustasime Jaan Riisiga seda seekord Käsmus tähistada. Korrastame muuseumi randa, värvime muinsuskaitselist majakat, riisume muru. Kui on tublisid mehi, kes saagi ja naelu-haamrit käsitseda oskavad, vajavad ka majaka terrass ja rõdu uuendamist. Räägime ka kirevast Käsmu suvest.

Lubatud viikingipaadile paneme alguse pasu* ehitamisega.

Pill tuleb ja ilu jätkub pikalt.

Supp muidugi ka.

Aarne Vaik

*aurukast

Tulemas on Võsu Arengu I konverents

Kodanikualgatus ajab üha tugevamalt juuri Eestimaa pinnasesse. Halvad ajad on ikka üle elatud kogukonna toel ja inimestevahelises koostöös. Kodanikualgatus on hea võimalus oma küla jaoks tähtsate asjadega tegelemiseks ning kohaliku elu paremaks muutmiseks.
Juba mõnda aega valutavad ka Võsu kogukonna helgemad pead Võsu hea käekäigu pärast südant. MTÜ Võsu Arengu Selts on nõuks võtnud korraldada Võsu arengu teemalise konverentsi, et äratada unest Eestimaa põhjaranniku üks kauneimaid pärleid.

Uinuvale kaunitarile aitavad uut hingamist anda teiste hulgas professor Ülo Vooglaid, Tartu Ülikooli haridusteaduskonna prodekaan Jüri Ginter ja majandusgeograaf Jaak Jagomägi. Tulge, kasutage võimalust ja osalege Võsu äratamises!

Arutleme avatud ruumi meetodil Võsu heakorra, kultuuri, ettevõtluse, hariduse ja tänapäeva külaelu suundade üle ning leiame koos lahendusi 13. mail 2009 Sagadi mõisas toimuval Võsu Arengu I konverentsil algusega kell 9.30.

Oled oodatud registreeruma telefonil 51 56 560 või e-postil info@uinuvkaunitar.ee

Registreerumine toimub osalustasu maksmisega Võsu Arengu Seltsi arvelduskontole 221044520998 (selgitusse: nimi + Võsu Arengu I konverents). Summa 200 krooni sisaldab konverentsi materjale, kohvipause ja sooja lõunasööki.

Palun andke teada, kui vajate arvet või transporti Sagadisse.

Georg Merilo, juhataja

www.UinuvKaunitar.ee

Plaadisoovitus

Kago, Mopskassi maja,

http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=22641
ja
The Mamas & The Papas, California Dreamin’ – The Best of The Mamas & The Papas

http://www.amazon.co.uk/California-Dreamin-Best-Mamas-Papas/dp/B000GW8TU0/ref=sr_1_2?ie=UTF8&s=music&qid=1240509971&sr=1-2

Impressum

Väljaandja: MTÜ Viru Folk
http://www.virufolk.ee/kontakt

Viru Folgi nädalakirja on toetanud kirjasõnaga: Contra, Aarne Ruben, Heiki Valk, Mari-Ann Remmel, Hannes Varblane, Margus Kasterpalu, Hendrik Relve, Toomas Raudam, Jaak Allik, Jaak Prozes, Ott Sandrak, Aarne Vaik, Anzori Barkalaja, Aivar Ruukel, August Kilk, Mare Kõiva, Elle-Mari Talivee, Astrid Böning, Jaak Johanson, Urmas Tamm, Jaanika Saar, Priit Pramann, Raul Altmäe Heili Vaus-Tamm, Peeter Laurson, Aarne Valmis, Aivar Tõnso, Kaido Einama, Peep Ilmet, Maian Kärmas, Ain Mäesalu, Mart Jüssi, Art Leete, Katrin Kumpan, Leelo Tungal, Tiit Kändler, Neeme Punder, Kristi Jagodin, Thea Kristal, Jaan Pehk, Taive Särg, Ivar Sild, Peeter Vähi, Kalle Kurg, Madis Veskimeister jt.

Toimetaja: Tiit Lepik tiit@virufolk.ee 51992928

Keeletoimetaja: Tiiu Kukk