29. mai 2009 nr 33
Viru Folgini on jäänud 69 päeva
http://www.virufolk.ee

Juhtkiri

Sel nädalavahetusel toimub Tartus Regiöö, sellest ka pikem artikkel, folgi uudiseks aga Viru Folgi foorumi avamine. Suured tänud abi eest Paula ja Maret Sandrakule. Foorumi leiad:

http://foorum.virufolk.ee

Nädala artisti soovitus tuleb Pakistanist. Ka oma eluajal muu maailma suurtel lavadel laineid löönud Nusrat Fateh Ali Khan. Lähemalt saab lugeda ja kuulata:

http://en.wikipedia.org/wiki/Nusrat_Fateh_Ali_Khan

Nädalakirja toimetus ootab väljaande kohta ideid, ettepanekuid ja ka nurinaid kas minu meiliaadressil tiit@virufolk.ee või telefonil 51992928.

Tiit Lepik
tiit@virufolk.ee

Pilt

Vereta Jaht 2009 toimus Kilingi-Nõmme jahipiirkonnas 22.–24. mail. Jahiloom oli sellel aastal saarmas, keda saadi ka pildile. Ingmar Muusikus tabas teda teisel päeval. Selle jahi omapära oli selles, et nähti palju ilvest.
Vereta jaht on fotojaht looduses, kajastab valitud piirkonna loodust ja selle elanikke ning päädib sügisel fotonäitusega. Foto: Märt Haamer

Laulusõnad: Vana Kannel. Lüganuse.

Väike-Saka külast 1908. aastal Ann Siitaselt üleskirjutatud loomislaul

Kes nied selle kiigu teined?
Teopoisid teinud kiige,
abivaimud raiund aisad,
teinud kiige kitsaäaks,
kiigelauvad laiemaks,
alt ei piast ani ujuma,
pialt ei pääsuke pugema,
siest ei siidilinnukene,
vahelt ei ruotsi värvälane.
Tuli metsast suuri lindu,
puges alt ja puges pialt,
puges kiige keskeäelt.
Akkas ta pesa tegema:
rigudest ja ragudest,
pilliroo pindudest.
Sai ta pesa tehtud,
akkas mune munema;
sai ta munad munenud,
akkas puegi auduma;
sai ta pojad audunud,
akkas puegi pilduma
ühe pani kuuks taevaäasse,
teise päevaks piale ilma,
kolmanda põllule kiviksi.

Lüganusel ja Sakal toimus 14. mail Eesti Kirjandusmuuseumi regilauluväljaande „Vana Kannel IX. Lüganuse regilaulud” esitlus.
Tutvustati enam kui saja aasta eest loodud „Vana kandle” seeria koostamispõhimõtteid, Lüganuse kihelkonnast pärit laulikuid ning Virumaa kohapärimust interaktiivse õppevahendi „Radar” põhjal. Koos Janika Orasega Eesti Rahvaluule Arhiivist ja Aleksander Sünteriga Viljandi Pärimusmuusika Aidast lauldi väike valik raamatus avaldatud 1320 Lüganuselt kogutud regilaulust, mida on võimalik kuulata ja kaasa laulda esitluse veebilehel aadressil http://www.folklore.ee/rl/fo/konve/2009/lyganuse/

Maris Kuperjanov,
Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond

Artikkel

Viru Folk tähistab Ülo Vinteri 85. sünniaastapäeva

Pildil on Ülo Vinter Käsmus oma kodus Paujaagu talus 12. augustil aastal 1999. Foto: Eve Kask

Tänavu oleks Ülo Vinter (3. jaanuar 1924–2. juuli 2000) saanud 85. aastaseks. Helilooja elas suurema osa oma elust Käsmus Paujaagu talus, seega võib Vinterit pidada kõige kuulsamaks käsmukaks. Viru Folk on võtnud südameasjaks helilooja pärand taaselustada ning tähistab Ülo Vinteri sünniaastapäeva suure kontsert-gala ja filmiprogrammiga.

Kuigi kompositsiooni eriala lõpetanud helilooja on kirjutanud nii koori- kui instrumentaalteoseid, koorilaule, muusikale ning balleti partituure, on Vinter meile tuntud eelkõige filmimuusika ja lastelaulude autorina. Näiteks on ta kirjutanud muusika sellistele kultusfilmidele nagu „Mehed ei nuta”, „Siin me oleme” ja „Noor pensionär”. Kindlasti mäletavad ka kõik lugejad juba 1969. aastal esmakordselt lavavalgust näinud muusikali „Pipi Pikksukk”, mille laulud on mitmeid põlvkondi saatnud ning korduvalt teleka ette aheldanud telelavastusi „Kessu ja Tripp” ning „Väike nõid”, mida samuti Ülo Vinteri helilooming kaunistab.

Kolme päeva jooksul saab Viru Folgil näha tuntumaid Ülo Vinteri muusikaga filme. Need linastuvad Käsmu rahvamajas ning lisaks on kohale kutsutud ka filmide stsenariste ja tegelasi, kes pajatavad mälestusi filmivõtetest ja kommenteerivad teoste rolli nende elus:

Reedel, 7. augustil
17.00  „Mehed ei nuta” (1968, 80 min). Filmitegemisest meenutusi ja muljeid stsenarist Enn Vetemaalt.
19.00  „Noor pensionär” (1972, 80 min)
Laupäeval, 8. augustil
18.00 „Kevad südames” (1984, 66 min)
Pühapäeval, 9. augustil
„Siin me oleme” (1979, 67 min). Filmitegemist meenutavad Lauri Nebel ja Kadri Jäätma (Liina)

Pühapäeval, 9. augustil toimub aga NCC Tähekodu pealaval kell 17.00 suurejooneline muusika kontsert-gala „Ei meelest läe mul iial”, mis pühendatud Ülo Vinteri muusikale. Kontserdil astuvad solistidena üles Lauri Nebel ja Kadri Jäätma (Liina ja Timmu filmist „Siin me oleme”), Tanel Padar ja Hanna-Liina Võsa ning muusikapalu saadavad Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester ja Virumaa Tütarlastekoor. Kontserdi dirigendiks on Jüri-Ruut Kangur, kes on ühtlasi ka gala kunstiline juht.

Esitusele tulevad sellised laulud nagu „Nõia elu” (lavastusest „Väike Nõid”), „Majakene mere ääres” ja „Tagametsa tango” (mõlemad filmist „Siin me oleme”, muusikal „Suvitajad”), „Kessu ja Tripi laul”, „Ei meelest läe mul iial” (filmist „Mehed ei nuta”), „Sööki ja jooki” ja „Laul Põhjamaast” (mõlemad muusikalist „Pipi Pikksukk”); samuti esitab orkester selliseid tuntud meloodiaid nagu „Tootsi tantsulugu ehk Marupolka” (muusikalist „Kevade”) ja „Kord õige ammu” (filmi „Mehed ei nuta” tunnusmeloodia).

Tuuli Potik

Intervjuu Maria Listraga

Maria, oled juba mõned aastad Londonis õppinud ja saanud aeg-ajalt esineda nii inglise kui eesti publikule. Kummale publikule Sul parem on laulda?

Ma arvan, et mõlema publiku ees tunnen ennast suhteliselt mugavalt. Seda pean küll ütlema, et Eesti publik on aga vist kindlasti armsam. Esinemised kodus tähendavad alati sellepärast ka rohkem, kui inglise publiku ees laulmine. Ja eks tegelikult tõsiasi on ka see, et olenemata riigist, publik on publik ja ega ma nii väga esinemise keskel ei tajugi, kus riigis või mis rahvusele ma esinen – oluline on anda publikule endast maksimum.

Sinu lemmikhelilooja on Bach ja ennekõike olen kuulnud Sind klassikalist muusikat esitamas, seekord Käsmus kuuleme Sind aga hoopiski popmuusika töötlusi esitamas. Kas oled ka varem sarnast kava esitanud või on see erandlik kontsert?

See on tõesti erandlik kontsert. Nii-öelda levimuusikat olen pigem ikka esitanud jaanitule ümber sõprade ringis, nii et selles suhtes on see kontsert ka minu enda jaoks esmakordne kogemus. Olen varem küll Eestis mõne jazziloo esitanud, aga popmuusika töötlused pole tõesti senimaani kavas olnud ning see kontsert on vaieldamatult ka mulle endale üks põnevamaid lavakogemusi.

Käsmus esitad kahte töötlust ka ABBA repertuaarist. Minu põlvkonna inimestele on ABBA muusika jätnud kustumatu jälje, milline suhe aga Sinul selle „lubjakate” muusikaga on?

Ma arvan, et ABBA on üks neid bände, kelle muusika on ja jääb legendaarseks nii eelmise kui ka minu põlvkonna inimestele. Ning ma olen täiesti veendunud, et minu lapsed teavad Waterloo ja Dancing Queen’i sõnu sama hästi või paremini kui mina ise. Seda ma ei oskagi öelda, mis täpselt on ABBA fenomen. Otse loomulikult on nende meloodiad erakordsed, aga just tänu sellele salapärasele detailile jätab nende muusika kustumatu mulje ka järgnevate aastakümnete jooksul.

C-Jam esitab popmuusika töötlusi neljal tšellol. Olen nende kontserdil käinud ja korraliku elamuse saanud, üldse mitte kehvema kui Apocalyptica kontserdilt. Kas Sul endal on olnud võimalust nende kontserti publiku hulgast jälgida või saab Käsmus olema lisaks esmakordsele koosmusitseerimisele ka esmakordne kontserdikogemus kuulajana?

Ma nägin C-Jam’i laval eelmisel suvel Stenbocki maja hoovis ja pean ausalt ütlema, et mulle jättis see suurepärase mulje. Mulle sobis nende nelja mehe tohutu energia, mis kandus üle kõikidele inimestele, kes sel suveõhtul seal hoovis istusid. Selline energia on minu jaoks see, mis eraldab keskpärased artistid professionaalidest. See energia ja andumus on see, mis mind isiklikult kontserdisaali veab.

Londonis oled saanud ka muusikalides laulda. Milliseid rolle oled esitanud ning kuidas sulle istub see žanr? Kas oma tulevikku näeksid pigem muusikali- või ooperilaval või klassikat esitamas?

Minu täitsa esimene muusikaliroll oli väike Cosette „Hüljatutes”, mis esitati Tallinnas Linnahallis. Muusikalide juurde läksin tõesti tagasi alles Londonis olles. Laulsin Juudase rolli Lloyd-Weberi muusikalis „Jesus Christ Superstar” 2007.aastal Chigwell School’is ja sellel aastal Lucy rolli muusikalis „Jekyll and Hyde”, aga nüüd juba Royal Holloway’s. Muusikaliteater kui žanr on minu jaoks väga põnev just sellepärast, et seda on hetkel lihtsam esitada kui täispikki oopereid, mis on minu noore hääle jaoks veel liiga keerukad. Samas aga seovad muusikalid laulmise ja näitlemise ning seega sobivad mulle suurepäraselt. Tuleviku mõttes on minu sihiks ikkagi kindlalt ooperilavad, hetkel on põnev uute ja veidi erinevate žanride kallal kätt proovida. 

Ooper on tulevik, aga kõigepealt näeme-kuuleme sind siiski 13. juuni õhtul Käsmus muu hulgas ka Valgret ja Rannapit esitamas. See saab üks võrratu õhtu olema. Mida ütleksid inimestele, kes pole selleks laupäevaõhtuks veel plaane teinud?

Ma soovitaksin kindlasti kõigil Käsmu tulla, Eesti suve nautima. Näha C-Jam’i laval on alati elamus ning ma arvan, et on väga põnev näha ja kuulda mind C-Jam’i vokalistina hoopis teistsuguse repertuaariga esinemas. Loodame ainult, et ilma antakse ja siis on kõik imekenaks laupäevaõhtuks olemas. Seega, Käsmus kohtume! 

Küsis Peep Veedla, vastas Maria Listra

Venemaal permikomisid filmimas

Käisin koos Eesti Rahva Muuseumi filmimehe Maido Selgmäega eelmise aasta septembris Venemaal, Permi krais, Permikomi Ringkonnas, eesmärgiks koguda materjali dokumentaalfilmi tarvis. Nüüd on see film valmis, sai pealkirjaks „Permikomi sügis“ ja esilinastus 28. mail ERM-i Näitusemajas. Filmi ideeks oli kajastada permikomide kui etnilise kogukonna tänast olukorda ja võib-olla piiluda ka tulevikuperspektiive. Asi on selles, et Permikomi Autonoomne Ringkond ühines hiljuti Permi oblastiga ning minetas seejuures oma autonoomia. See oli südamel paljudel, kellega rääkisime ja nii sai film üsna poliitiline. Aga tahes või tahtmata puudutame oma filmis ka permikomi folkloori teemat.
Folkloor on tore asi, justkui side, mis ühendab kaasaegseid iidsete juurtega, allikas, millest ammutatakse tuge oma rahvuslikule identiteedile. Paraku huvitab folkloor tänapäeval vaid väikest osa ühiskonnast. Venemaal on levinud arusaam, et mitte-vene väikerahvad tähendavad eelkõige laulu- ja tantsuansambleid, folkloorifestivale, rahvuslikku käsitööd ja rahvuskööki. See on väikerahvastele lubatud nišš, seda toetatakse. Väljapoole seda nišši neil aga justkui asja ei oleks. Kui nad hakkavad näiteks rääkima oma keelelistest õigustest või esitama muid nõudmisi, mis on tõlgendatavad poliitilistena, siis läheb asi inetuks. Selline stereotüüpne seos väikerahva ja folkloori vahel on mõneti ohtlik ka seetõttu, et peletab folkloorist mittehuvituvad rahva liikmed rahvast eemale. Nad leiavad oma huvidele rakendust venekeelses keskkonnas ning võõrduvad omast. Väikerahvas, antud juhul permikomid, peaks püüdma võimaluse piires „katta” kõiki tänapäevase elu valdkondi. Kerge see muidugi pole, aga ainult folklooriga piirdumine tähendab pikemas perspektiivis rahvana hääbumist. 
Konkreetselt puutusime me kokku kahe folkloorikollektiiviga. Esimene neist oli ringkonna pealinnas Kudõmkaris baseeruv professionaalne folklooriansambel „Šondiban”. See on ringkonna poolt toetatav kollektiiv, mis päris palju esinemas käib. Ansamblit peetakse ringkonna visiitkaardiks, tema ülesandeks on olnud demonstreerida permikomi kultuuri õitsengut. Tegemist on professionaalidega, kellel on kindel töörütm ning kes oma töö eest ka palka saavad. Nad ei esita folkloori puhtal kujul, vaid lavale seatuna ning peab tunnistama, et nad teevad seda efektselt. Mingis mõttes on need hästi treenitud naised baleriinide kohalikuks vasteks.
Teiseks käisime külas ansamblil „Bitšir”. See Kekuri külas tegutsev kollektiiv koosneb peamiselt vanematest külanaistest, kes vanas palkidest sööklahoones koos käivad (kultuurimaja põles äsja maha). Laual ootas Eesti filmimehi kuhi kartuli- ja kapsapirukaid ning arooniamahlast morss. Nendegi esinemisele ei või midagi ette heita, ent „Šondibanile” iseloomulikku estraadlikku sära (või läiget) seal polnud. Vanad, Venemaa provintsielu raskustest vintsutatud naised, kes esitasid rõõmsaid laule ja tantse, mida kord harrastas küla vallaline noorsugu, tegid pisut nukraks, ehkki vastuvõtt oli soe ja esinemine kantud ehedast lustist. Õnneks on „Bitširil“ ka noortest tüdrukutest koosnev sõsaransambel „Bitširok”, ent lapsed olid parajasti (venekeelses) koolis ja neid me näha ei saanud.  
Lõpetuseks tahan arvata, et me ei teinud veel üht filmi sellest, kuidas meie sugulasrahvad Venemaal tasapisi välja surevad. Probleem on muidugi olemas, ent elu on värvilisem ja ma usun, et meil õnnestus seda ka filmis kajastada. Kohalike noorte rokibändide repertuaari on ilmunud permikomikeelsed lood. Lootus sureb viimasena.

Indrek Jääts

Ansambel „Šondibani” proov Kudõmkaris

Tänav rajoonikeskuses Jusvas

Peshnigort, sild üle Inva jõe

Külavaade Jogvast

Tiibeti kultuuri päev 30. mail Tartus

Laupäeval, 30. mail 2009 algusega kell 12 korraldab Eesti-Tiibeti Kultuuriselts Eesti Kirjandusmuuseumi saalis (Vanemuise 42, Tartu) Tiibeti kultuuri päeva.

Kavas on ettekanded tiibeti kirjandusest ja budismist:

Kadri Raudsepp – Namthar žanr tiibeti kirjanduses Nyangrel Nyima Özeri (1136–1204) eluloo näitel
Laur Järv – Tantrate neli klassi Sakya Pandita “Kolme tõotuse eritlemise” kontekstis
Maret Kark – Bidja Dandaroni mahāmudrā projekti tagamaadest

Samas on uudistamiseks väike näitus tiibeti budistlikest rituaalesemetest. Esemete tähenduse ja kasutuse kohta jagab selgitusi laama Sangyas. Samuti on vaatamiseks ja heategevuslikuks müügiks väljas tiibeti laste joonistused.
 
Päeva lõpetab antropoloogiline dokumentaalfilm tiibeti šamaanidest „Fate of the Lhapa” (Sarah Sifers 2007, tiibeti keeles ingliskeelsete subtiitritega). Filmi kommenteerib Aado Lintrop, näitamine toimub koostöös festivaliga MaailmaFilm.
 
Ettekannete vaheajal on võimalik maitsta tiibeti teed ja suupisteid. Kõik huvilised on oodatud, sissepääs prii.

www.tibet.ee/etks

Regiöö

Tartu pärimusmuusikud on oma festivali Regiöö toonud kevadesse, sest uskuge, tõesti, Tartu on üks kauneimaid paiku, kuhu kevadel tulla! Pärimusmuusikat saab nautida Tartus nädalavahetusel 30. mail kuni 31. mai varajaste hommikutundideni.
Festivali Regiöö kutsusid ellu kolm Lõuna-Eesti muusikut: Toivo Sõmer (ansamblitest Triskele, Paddys jm), Aleksander Sünter ja Sulev Salm (ansamblist Oort). Aasta oli siis 2002, kui kutsuti kohale sõbrad, tehti muusikat ja maiustati omatehtud pannkookidega. Toivo Sõmer: “Rahvast oli just parajalt. Kõik toimus ühes kohas, mullasel kohal, sõjaväetelgis, Antoniuse õu oli siis veel korda tegemata.”
Ja igal aastal tullakse jälle kokku. Nüüd on Antoniuse õuest tehtud kaunis keskaegne laadaplats. Selgi laupäeval on Regiöö külastajal võimalik saada osa Antoniuse õuepäevadest, külastada töökodasid, maitsta mõdu ja tunda muinasjutu hõngu, ning sinna juurde pärimusmuusikute esinemist.
Ja jälle lauldakse koos öös. Regiööle ainuomane kesköine ühislaulmine toimub tänavu Veski villas. Sellele Tartu kevadöisele sõbrakslaulmisele on oodatud kõik. Saab kaasa laulda ja laulu eestvõtta. Tule ja nuusuta kevadist õhku, avasta ennast ja regilaulude imemaa öös!
Igal aastal on Regiööl ka mõni iseäralik teema, mille ümber laulikud oma mõttelõnga koovad. Näiteks eelmisel aastal võeti teemaks loitsud. Või siis aastal 2003 ladistas Regiöö ajal nii kõva vihma, et laulikud võtsid ise laulu abil ilmataadiga ühendust, ajades vihma Venemaale ja saju Saksamaale.
Seekord siis on teemaks müütiline Tähemõrsja, millel palju tähendusi. Muusika kaudu jõutakse sel maagia õhtul lähemale kuu, tähtede ja päikese salapärale. Ja kelle kosjad vastu võtta – ehk saab seegi selgemaks, vanades lauludes on tarkuse vägi sees. Tule, laula, mõtle ja räägi kaasa!
Kõigi esinejate kohta on hääd infot festivali kodulehel:
www.tartu.ee/regioo
Aga olgu veel öeldud, et sääl esineb nii noori jumalaid kui vanu haldjaid, tasub vaid avatud meelega imestama tulla. 

Kõik muide tasuta, vaid Vägilased ja Oort 100/75.

AVAMINE 
laupäeval, 30. mail
ANTONIUSE ÕU
kell 14.00–17.30
Liinatsuraq, Trallikud, Sireli, Dialekt, Tuulepuu, „Improvisatsioon pärimusmuusikas”
kell 18.00   Folkräuss
kell 20.00   Vägilased
kell 22.00   Oort
VESKI VILLA     Regiöö improvisatsioonid:
kell 24.00   Toitsunft, Vaikuse koosolek, Liinatsuraq, Tants/musa (Sinimaniseele)

Liina Vainumetsa,
pressiesindaja

Päike ja kala tõstavad tunnetusvõimet

Päevitage mõõdukalt ja sööge kala, eriti kui olete eakad mehed. Siis tunnetate maailma paremini. Manchesteri ülikooli ja teiste Euroopa teaduskeskuste teadlased uurisid, kuidas mõjutab vitamiin D keskealiste ja vanemate meeste tunnetusvõimet. Uuriti 3000 meest vanuses 49 kuni 79 aastat kaheksas keskuses üle Euroopa. Leiti, et mehed, kellel oli kõrgem D-vitamiini tase, said paremini hakkama mitmesuguste lihtsate, ent tundlike neurofüsioloogiliste testidega, mis seonduvad tähelepanuvõimega ja info töötlemise kiirusega. Eelnevad uuringud on andnud vastuolulisi tulemusi. Nüüdne uuring võttis arvesse ka võimalikke mõjutegureid nagu depressioon, aastaaeg ja füüsilise aktiivsuse tase. Huvitaval kombel selgus, et kõige enam mõjutab D-vitamiin üle 60-aastaste meeste tunnetusvõime kiirust. Kuidas D-vitamiin aju mõjutab, pole teada.
Niipalju kui filmist meenub, siis Hercule Poirot küll ei päevitanud, ja teda ei näidatud söömas kala, vaid linnumaksapasteeti ja muid hõrgutisi. Kuid tema hallid ajurakud tegid oma täpse töö.

Allikas: AlphaGalileo

Kui palju maksab folkmuusika?

Hiljuti lipsas ajakirjandusest läbi Eesti teadlaste uurimus, mille kohaselt Jägala juga maksab 157 miljonit krooni aastas. See arv peaks tunnistama, et hüdroelektrijaama pole jõele mõtet ehitada. Kui teha väike jagamistehe, siis saame, et sekundis maksab seesinane juga 5 krooni, tunnis aga 18 000 krooni. Juhhei! Pole palju inimesi, kelle olemasolu nõnda palju maksab.
Pole mõtet hakata mõtisklema, kas toodud arv on õige või vale. Küll aga tasub mõtelda sellele: kas näiteks kreeklased oleksid hakanud hindama Olümpose mäge? Polegi vaja ajas nii palju tagasi minna. Kas veel eesti ajal oleks kellelegi tulnud pähe mõte Jägala joa hind välja arvutada? Küllap mitte.
Raha on tegelikult asi, mida pole olemas. See on nagu UFO, poltergeist või vaim, mis eksisteerib vaid inimeste peades. Isegi kullal pole mingit hinda, sest reainimesel pole kullaga tegelikult midagi peale hakata. Seda kasutab vaid elektroonikatööstus. Nendes tõsiasjades oleme mu meelest saanud põhjalikult veenduda viimase aasta sündmuste keerises olles.
See-eest Jägala juga on olemas, milles võib igaüks oma silmaga veenduda. Samuti on olemas ka taimed, loomad, bakterid ja viirused.
Küsimus sellest, kas taim on õnnelik, on küsimus vaid inimese enda jaoks. Ometi tunneb iga elustaim eksimatult ära kevade, kui lehte läheb ja õitsema hakkab. Inimene enam ei tunne. Inimest huvitab, kui palju kevad maksab. Kui ta tahab näha igavest kevadet, siis võtab kätte ja kärutab lennukiga muudkui mööda Maad kevadele järele. Lennupileti ja hotellide hinnad ongi kevade hind. Sama lugu on ka folkmuusikaga. See ei maksa midagi või maksab liiga palju. Kuid mis see meid aitab.

Värskes National Geographicu numbris on huvitav lugu araablastest kristlastest. Sellest, kuidas nemad, kes on olnud esimeste kristlaste seas, on nüüd sattunud põlu alla nii moslemite kui muudest rassidest kristlaste silmis. Esimeste jaoks on nad reeturid, teiste jaoks terroristid. Kirjeldatakse ka ühe Beiruti lähedal elava hermiidi Isa Yuhanna päeva. See 73-aastane pühamees jagab iga päev 10 000 õnnistust kõigile Maa rahvastele. Ta reisib kõigepealt Alaskasse, siis Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse, siis hüppab Aafrikasse, liigub läbi Lähis-Ida, läbib Euroopa. Kulgeb idasse Venemaale ja Aasiasse ning jõuab siis Austraaliasse. Igal pool jagab ta õnnistusi. Selline igapäevane reis võtab tal kolm-neli tundi. Ja ta on keskpäevaks kodus tagasi.
Isa Yuhanna ei tule selle pealegi, et hakata rehkendama, kui palju maksab kevad. Ta reisib oma mõtetes. Kuid tema reis on reaalsem ja looduslähedasem kui turistihordide reisid kokku.

Tiit Kändler

Seda ja teisi teadusuudiseid saate lugeda www.teadus.ee

Plaadisoovitus

Siiri Sisask, 11,

http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=25281
ja
Nusrat Fateh Ali Khan, The Emperor: An Introduction,

http://www.amazon.co.uk/Emperor-Introduction-Nusrat-Fateh-Khan/dp/B001P36VVI/ref=sr_1_12?ie=UTF8&s=music&qid=1243492500&sr=1-12

Impressum

Väljaandja: MTÜ Viru Folk
http://www.virufolk.ee/kontakt

Viru Folgi nädalakirja on toetanud kirjasõnaga: Contra, Aarne Ruben, Heiki Valk, Mari-Ann Remmel, Hannes Varblane, Margus Kasterpalu, Hendrik Relve, Toomas Raudam, Jaak Allik, Jaak Prozes, Ott Sandrak, Aarne Vaik, Anzori Barkalaja, Aivar Ruukel, August Kilk, Mare Kõiva, Elle-Mari Talivee, Astrid Böning, Jaak Johanson, Urmas Tamm, Jaanika Saar, Priit Pramann, Raul Altmäe Heili Vaus-Tamm, Peeter Laurson, Aarne Valmis, Aivar Tõnso, Kaido Einama, Peep Ilmet, Maian Kärmas, Ain Mäesalu, Mart Jüssi, Art Leete, Katrin Kumpan, Leelo Tungal, Tiit Kändler, Neeme Punder, Kristi Jagodin, Thea Kristal, Jaan Pehk, Taive Särg, Ivar Sild, Peeter Vähi, Kalle Kurg, Madis Veskimeister, Jüri Kaldmaa, Indrek Jääts jt.

Toimetaja: Tiit Lepik tiit@virufolk.ee 51992928

Keeletoimetaja: Tiiu Kukk