5. juuni 2009 nr 34
Viru Folgini on jäänud 62 päeva
http://www.virufolk.ee

Juhtkiri

Selle nädala number sai tänu Andres Rootsile üsna bluusik. On ülevaade nii siinse kandi bluusisuvest kui pikem tutvustus Bob Dylani plaadist Together Through Life. Presenteerime ka Viru Folgi foto- ja filmiprogrammi, Eve Kase raamatut „Käsmu inimesed” ja palju muud huvitavat.

Kuulamis-vaatamissoovitus seekord teistsugune. Nimelt sai kolmapäeva õhtul, öösel töökorda Käsmu veebikaamera videostriim. Seda näeb aadressil:

mms://tv.eenet.ee/kasmu

Lingil klikates peaks avanema meediapleier. Videostriimi tegemine ei olegi nii lihtne. Eriline tänu EENet-ile lahke abi ja striimi jagamise eest. Valmis ehitasid Beta Groupi, wifi.ee, Elioni jne rahvas. Teadmised, kuidas teha, tulid www.looduskalender.ee meeskonnalt. Esimene sammuke Viru Folgi otseülekannete poole on astutud.

Nädalakirja toimetus ootab väljaande kohta ideid, ettepanekuid ja ka nurinaid kas minu meiliaadressil tiit@virufolk.ee või telefonil 51992928.

Tiit Lepik
tiit@virufolk.ee

Pilt

Pühapäeval paistis Käsmus päike. Meremuuseumi katuse serval oli rahvuslinnupaar kohad sisse võtnud, küllap ärevalt oodates, millal Bonzo isamaaliste lauludega alustab. Aga oodata tuleb neil tänase seisuga veel viis päeva. Siis müristab Eesti võimsama tämbriga laulumees kontsertsarja avatuks. Foto: Toomas Tuul

Luuletus: Peep Veedla

Peoleo

Kullakarva ülikonnas
laulab kaseladvas lind.
Lauluga tal kõik on korras,
kuid siis üllatab ta sind:

flöödihäälse vile juurde
kostub kasevõrast „krä-äu”.
Küllap selle järel juurdled,
kas ehk mõni kiisu mjäub?

Mitte küll just neljajalgne,
aga siiski – vihmakass!
Peoleo nimi tal on algne,
mida näitab tema pass.

Rahvas tõesti vihmakassiks
hüüdma peoleod harjunud.
Lind on nõus, sest ta ju vassiks,
öeldes: „Pole karjunud!”

Vihma ladistab juba mitmendat päeva, tundub paras hetk vihmakassist kirjutada. Tõsi, see luuletus sai kirja pandud juba varakevadel, aga eks ikka mälestuste baasil. Ei ole ju sellenädalane sadu midagi erakordset, vihmaga oleme siin Eestimaal kenasti ära harjunud. Ja kui päike juba mitu päeva on lagipähe paistnud, hakkame vihma järgi puudust tundma. Lindudele kiputakse enamasti vihmaennustamist alusetult külge pookima, aga et peoleo tõesti kassi kombel kräunuda mõistab, selles veendumiseks on praegu parim aeg, vihmakasside kõrgaeg!

Peep Veedla

Artikkel

Somnambuul

Somnambuuli laule kuuleme Viru Folgil Kirjanike  Maja õuel pühapäeval, 9. augustil kell 17.00.

Tom Valsberg. Foto: Viru Folk.

Aive Asperk. Foto: Viru Folk.

Somnambuul sai alguse 2002. aastal Kivimäe jaamahoones, mil hulk Nõmmel elavaid noori otsustas koos muusikat hakata tegema. Oli külm, aga Daniel Erm ikka mängis oma sepa kätega kitarri ja teised paksude kuubedega tüübid tegid ka mida oskasid. Mittekülmumise eesmärgil võeti ka veidi napsu ning valmisid esimesed Somnambuuli lood nagu Hing, Ära kadus usk ja Rohi kasvas taevast pähe. Viiside autoriteks olid peamiselt Eerik Kändler, Daniel Erm ja Margus Kuul (Bob). Sõnad põhinesid lauljate Tom Valsbergi, Aive Asperki ja Maria Kivirandi tekstidel. Trumme mängisid Kaarle ja Sandra, trompetit Heiki Luts ja flööti Erli Moik. Kuigi korralikult võeti Eesti Raadio stuudios linti vaid kaks lugu: Õunad ja Puud hoiavad hinge kinni, salvestas Somnambuuli esimene fänn Jaak Johanson üles Kloostri Aida legendaarse kontserdi, mille salvestustest valmis ka Somnambuuli esimene ja viimane plaat: „Puud hoiavad hinge kinni”. Bändist pole säilinud ühtegi korralikku videosalvestust. Õnneks anti kahe tegevusaasta jooksul ligi 15 kontserti ja pillid pandi kotti umbes 2004. Somnambuulist on saanud omamoodi põrandaalune legend, kelle haldjalikul folk-punk-jazz muusikal on palju austajaid. Laulud levivad peamiselt interneti teel sooja soovituse kaudu, sest plaadid on juba paar aastat poodidest otsas ja keegi ei tea, kas neid üldse juurde tehakse.
Kuna enamus Somnambuuli bändiliikmeid pole juba aastaid muusikat teinud, esitavad Somnambuuli repertuaari Viru Folgi palvel Indigolapsed, kus tegutsevad ka Somnambuuli liikmed Tom Valsberg ja Aive Asperk. Seega võib kuulda originaalile sarnast kõlapilti, mis küll ei ole ega tahagi olla päris Somnambuul. Lauldakse lihtsalt kunagisi ilusaid Somnambuuli laule Indigolaste moodi, et nad täiesti unustuste tolmu alla ei mattuks. Somnambuul on surnud, elagu Somnambuul!

Filmi- ja fotoprogramm Käsmu rahvamajas

Esimesel Viru Folk festivalil alustas filmi- ja fotoprogramm Käsmu ja laiemalt Lääne-Virumaa looduse, paikkonna kultuuriloo ning ajaloo tutvustamist. Teisalt pakkusime festivalikülastajatele võimalust siin ja praegu toimuvast ülevaadet saada – juba järgmisel festivalipäeval toimus „fotoülekanne” eelmise festivalipäeva kontsertidest, meeleolust, pealtvaatajate siginast-saginast, velorikšade ja tänavamuusikute töökast päevast ning paljust muust. Neidsamu traditsioone soovime jätkata ka teise Viru Folk festivali raames, lisaks vürtsitame programmi Ülo Vinteri muusikaga filmide ning fosforiidisõjaaegse Virumaa teemadega.

Helilooja Ülo Vinter oli Käsmu mees, kes tänavu oleks tähistanud oma 85. sünnipäeva. Just see mees on loonud filmimuusika populaarsetele kultusfilmidele Eestis – „Siin me oleme”, „Mehed ei nuta”, „Noor pensionär”. Sulev Nõmmiku ning Enn Vetemaa koostöös sündinud surematuid linateoseid oskab meist enamik peast tsiteerida, ent kuidas filmid valmisid, mis toimus köögipoolel, sellest oleme palunud muljetama stsenarist Enn Vetemaa, Lauri Nebeli (Timmu) ja Kadri Jäätma (Liina). Hilisema perioodi filmist „Kevad südames”, selleaegsest põnevast ning murrangulisest ajajärgust Eesti filmimaailmas räägib dirigent Kauri osatäitja – ajakirjanik ja poliitik Ants Paju. Ülo Vinteri muusikaga lustakaid filme näitame foto- ja filmiprogrammi kõikidel päevadel. Reedene programm teeb kummarduse festivali toimumiskohale Käsmule, vanadelt postkaartidelt otsime tuttavaid kohti koos Aarne Vaiguga. Esimest korda Käsmu festivalile tulnutel on aga võimalus kaeda, kuidas peeti folgipidu suvel 2008. Laupäeval süveneme  kaheksakümnendate fosforiiditeemadesse ning vaatame tolleaegsel Virumaal ringi rattasadulas.

Viru Folk 2009 hetki ja meeleolusid jäädvustab festivali ajal viieliikmeline fototiim Toomas Tuule juhendamisel.

Filmi- ja fototiim ootavad teid lahkesti festivali ajal Käsmu rahvamajja.

Reedel, 7. augustil 2009

14.00–15.15 Foto: Lääne-Virumaa fotodel (30 min) ja Viru Folk 2008 (45 min).

 

Fotod: Viru Folk

16.00–16.45 Foto: Käsmu Meremuuseumi hing Aarne Vaik ja vanad fotod (Käsmu/Võsu).

Foto: Viru Folk

17.00–18.50 Ülo Vinteri muusikaga filmid: „Mehed ei nuta” (1968, 80 min). Filmitegemisest muljetab stsenarist Enn Vetemaa.

19.00–20.20 Ülo Vinteri muusikaga filmid: „Noor pensionär” (1972, 80 min).

Laupäeval, 8. augustil 2009

12.00–12.30 Foto: Viru Folk 2009 esimene päev (30 min).

13.00–14.00
Ringvaade Nõukogude Eesti: „Varandus”, osa VII (1987), Virumaa fosforiidiprobleemidest. Ringvaadet näitab Järva-Jaani kinomuuseumi vanadel kinoaparaatidel kinomehaanik Vello Kolnes.

„Kuidas elad, Virumaa?” – film esimesest Roheliste Rattaretkest 1988 (30 min). Rattaretkede sünnilugu tutvustab Viru Folgi peakorraldaja ja 20 aastat rattaretki korraldanud Peep Veedla.

Foto: Viru Folk

18.00–20.00 Ülo Vinteri muusikaga filmid: „Kevad südames” (1984, 66 min). Filmitegemist kommenteerib dirigent Kauri osatäitja, ajakirjanik ja poliitik Ants Paju.

Foto: ERR arhiiv – Mängufilmi filmigrupp Kulina 8-kl kooli trepil (1984)

Foto: ERR arhiiv – Toomase isa – Rein Malmsten, Kaur – Ants Paju (1984)

Pühapäeval, 9. augustil 2009

12.00–12.45 Foto: Viru Folk 2009 esimene ja teine päev (45 min).

13.00–13.40 Film: „Külas Ülo Vinteril” (filmitud Käsmus 1993, pikkus 16 min), lustakaid meenutusi isa Ülost räägib tütar Ülle Rajasaar.

Foto: Viru Folk

14.00–16.00 Ülo Vinteri muusikaga filmid: „Siin me oleme” (1979, 67 min). Filmitegemist meenutavad Lauri Nebel (Timmu) ja Kadri Jäätma (Liina).
You Tube’i link: http://www.youtube.com/watch?v=Ag6u_RWM-Ws

Foto: ERR arhiiv

Täiendused ja muudatused võimalikud!
Tere tulemast!

Malle Kolnes
Filmiprogrammi juht
malle@virufolk.ee

Raamat „Käsmu inimesed ja majad” . 1999–2003. Autor: Eve Kask.

„Käsmu inimesed ja majad“ on 498 fotost koosnev dokumentatsioon Käsmus elavatest ja suvitavatest inimestest ning Käsmu majadest.
Raamatu autor Eve Kask on raamatukujundaja haridusega kunstnik, kes Käsmus suvitanud alates 6. eluaastast. Autor peab Käsmut kõige lummavamaks ja enda jaoks kõige olulisemaks paigaks maailmas. Raamatust ei leia küll ühtegi turistlikku ilupilti – Käsmut portreteerib ta läbi argiste perekonna- ja majapiltide. Tahtmata esile tõsta ühtegi inimest või maja, on pildid kõik demokraatlikult ühesuurused ja esitatud faktidega varustatud ning alfabeetilises järjekorras. Kuna Käsmus on aadresside asemel siiamaani kasutusel majade nimed, leiab inimesed raamatust üles just majade järgi. Raamat annab hea ülevaate ka Käsmu erakordsest kapteniküla arhitektuurist. Inimeste fotode puhul on kunstnik seadnud eesmärgiks vahetu kontakti leidmise pildistatava ja pildistaja vahel. Pildistatud püsielanikke, majaomanikest suvitajaid ning suurt hulka kultuuritegelasi seob ühine kohafenomen.
Loomulikult on iga paik muutumises – inimesed tulevad ja lähevad, sama juhtub majadega. Isegi 5-aastase pildistamisperioodi jooksul muutus olukord tuntavalt ja raamat saab fikseerida vaid millenniumivahetuse hetkeseisu.
Raamatut on huvilistel võimalik osta Käsmu Meremuuseumist (hind: 175 krooni).
Dellingshauseni kabelis on iga päev vähemalt kella 19-ni võimalik vaadata Eve Kase fotonäitust Käsmu inimestest, mida autor on aastate vältel aeg-ajalt täiendanud. Näitusest on kujunenud püsinäitus alates 1999. aastast ning omamoodi digitehnoloogia test (mis juhtub digifotoga 11 aasta jooksul aastaringselt ebasoodsates, muutuvates kliimaoludes?).  
„Käsmu inimesed“ on rännanud Läänemere maade fotobiennaali „Mis on tähtis” raames aastatel 2003–2005 läbi Baltikumi, Saksamaa, Rootsi, Soome, Norra; osalenud veel kuuel välisnäitusel ning saanud ka preemia.
Tulevikus plaanib Eve Kask oma Käsmu projekti jätkata.

ÄSSA  Hildegard Kristenbrun (s 24.05.1915 Tallinnas, Käsmus 1957. aastast, surn 24.06.2003 Tallinnas). Jakob Kristenbrun (s 13.02.1913 Käsmus, surn 13.01.2008 Tallinnas). Foto 27.08.1999.
Foto: Eve Kask

JOOSTI I. Ehitatud 19. saj. Ümber ehitatud 1960. aastatel. Foto 3.10.1999.
Foto: Eve Kask

ÄSSA. Ehitatud 1880. a. Merepoolne juurdeehitus 1912. a. Foto 30.07.1999.
Foto: Eve Kask

ÄSSA. Ehitatud 1880. a. Merepoolne juurdeehitus 1912. a. Foto 30.07.1999.
Foto: Eve Kask

Käsmu Meremuuseumis läheb lahti viikingipaadi ehitus

Viikingilaevadega puutusin esimest korda otseselt kokku 2005. aastal, kui sai käidud kahe viikingilaevaga üleeuroopalise noorsooprojekti „Euro-Viking” ( http://www.euro-viking.com/ ) raames Läänemerel seilamas Saksamaale ja Poolasse. Sõitsime tookord kahe nädalaga  Wismarist Saksamaal kuni Elblagi Poolas. Rahvast oli koos 8-st eri riigist üle Euroopa ning oma teel käisime läbi pea kõik väikesadamad. Selline seilamine oli uus ja väga hea kogemus mulle, et kuidas saab reisida lahtise viikingilaevaga merel ning peatuda igas sadamas või rannas, mis ette jääb, tegutseda meeskonnana ja elada suurtes telkides nagu vanad viikingid omal ajal.

Sealt see pisik mulle külge jäigi ja tuli tahtmine teha ka Eestisse omad viikingilaevad. Oleme ikkagi ju ka vanade viikingite ja meresõitjate järeltulijad. Läänemere ääres on pea igas riigis oma viikingilaevastik. Mõeldud-tehtud. Uurisin-õppisin hoolega viikingilaevade ja ka tänapäevaste puidust paatide ehitust, sai käidud Roskildes viikingimuuseumis ja sealses laevatöökojas meistritega konsulteerimas. Aga 2005. – 2006. aastal ei olnud lihtne leida raha viikingilaeva ehitamiseks Eestis.

Samas olid mul Euro-Vikingi sõitude ajast head tuttavad Islandil ja neil oli juba aastaid olnud plaan teha oma viikingiklubile üks korralik viikingilaev Thingeyri külas, Westfjordides. Saigi kokku lepitud, et lähen Islandile 2006. aasta sügisel ja aitan nende viikingiklubile viikingilaeva valmis teha. Kuna läbi aja on minu põhitöö olnud IT valdkonnas, töötasin siis just IBM-is Eestis, oli see ka mulle hea võimalus teha midagi minu jaoks täiesti uuest valdkonnast, õppida ja saada uusi kogemusi ning oskusi ja siis neid Eestis oma plaanide elluviimisel rakendada. Mulle on ikka tõsised väljakutsed meeldinud. Nii elasingi Islandil peaaegu kaks aastat, millest enamus kulus laevaehituse projekti ettevalmistustele, ja siis nelja kuuga sai laev ka eelmise aasta talvel-kevadel valmis ehitatud. Laeva ehitasime kahekesi koos kohaliku külavanema ja kauaaegse traalerikapteni Valdimariga. Laeva disaini aluseks võtsin kuulsa Gokstadi laeva Norrast. Joonised tellisin Oslo viikingilaeva muuseumist. Gokstadi laev sai 24 meetri pealt vähendatud 12 meetrile ja ümber projekteeritud Islandi laevaehituse ja meresõidu ohutuse tänapäevastele nõuetele vastavaks. Laeva nimeks sai ühe kohaliku saaga kangelase järgi Vesteinn ja see laev tunnistati Islandi Veeteede Ameti poolt ookeanikõlblikuks. Praegugi seilab Vesteinn oma fjordil, Dyrafjorduril, ja selle ümbruses ringi. See on läbi aegade teine viikingilaev, mis Islandil üldse ehitatud on. Esimene oli Islendingur ehk Islandlane, mis on täissuuruses Gokstadi laeva koopia, ja seisab praegu Keflaviki–Reykjaviki tee ääres ning ei sõida kahjuks enam kunagi merd.

Viikingilaeva projekteerimise ja ehitamise kogemused käes, tulin 2008. aasta suvel Eestisse tagasi, täis tahtmist siin ka lõpuks viikingilaevade ehitamisega pihta hakata. Sügisel sai räägitud Tartu Lodjakoja meestega, neil oli juba oma viikingilaeva ehitamine algusjärgus, aga kuna laeva ehitamisel kaasalöömiseks Tallinnast Tartusse käimine ei olnud mul lihtsalt võimalik, siis vaatasin Tallinnale lähemal ringi, et kus saaks siinkandis ka viikingilaeva ehitamisega alustada. Nii saingi ühe vana hea tuttava kaudu kokku Aarne Vaiguga, kellel ka Käsmus viikingilaeva ehitamise plaan meeles mõlkus. Ju siis oli aeg valmis selleks.

Nüüd oleme alustanud Käsmus oma viikingilaeva ehitamist. Laevaks on ehk seda 9-meetrist Gokstadi Faeringi paadi disaini põhjal tehtavat alust paljugi nimetada, aga las ta olla pealegi, laev ju kõlab uhkemalt ka kui paat :-) Laeva disaini tuleb natuke muuta ja projekt on praegu tegemisel. Veeteede Ametiga on esialgne kooskõlastus tehtud ja on heameel tõdeda, et ka neil on huvi ja kaasaelamist sellise ajaloolise väärtusega pisilaeva taasloomisele.
Ma ei ole seadnud selle laeva tegemisel eesmärgiks iga hinna eest säilitada autentsust, sest edaspidisel kasutamisel on tähtsam merekindlus ja ohutus. Küll aga ei saa teha järeleandmisi sõiduomadustes, tahaks ikka viikingilaeva kere kujust ja proportsioonidest tulenevatest headest ujuvuse, püstivuse ja kiiruslikkuse omadustest maksimumi kätte saada.
Sujub kõik plaanide kohaselt ja kui leiab veel huvilisi, kes on valmis kaasa aitama nii finantsiliselt – sponsorid on teretulnud –  kui hea nõu- ja jõuga, siis saab selle viikingilaeva mereveega sõbraks teha veel selle suve lõpul.
Laeva ehitus toimub Käsmu Meremuuseumi juures ja kõigile huvilistele on see nähtaval. Täpsemat infot hakkab viikingilaeva ehitamise kohta andma Käsmu Meremuuseumi koduleht. Sinna peaks varsti üles saama ka laevaehituse veebikaamera pildi. See ju suur mood nüüd igale poole veebikaameraid panna, ega siis meiegi saa kehvemad olla.

Mõned lingid minu Islandi laeva videole ja piltidele:

You Tube’is: http://www.youtube.com/watch?v=TvEcaAZG2AE

nagi pildid: http://nagi.ee/photos/antikreem/sets/106541/

Ilusat suve ja head kaasaelamist soovides,

Anti Kreem

Anti Kreem. Foto: Toomas Tuul.

Originaali joonised on siin, ma veel töötan meie laeva omadega, aga see baseerub nii ehk naa sellel Gokstad Faering-il. Eks siis, kui Käsmu laeva päris joonised valmis, saab need ka üles panna...

Bluusisuvi 2009

Ei tea, kas tänada majandus- või valitsuskriisi, aga bluusi vallas tõotab eelseisev suvi tulla siinmail sajandi toimekaim: lisaks uue suuna saanud Haapsalu Augustibluusile toimuvad festivalid veel Koerus ja Pärnus ning bluusifännidele on mõelnud ka Viru Folgi kava koostajad.

12.–13. juunil leiab Järvamaal Koerus aset Januse Käo Blues. Üles astuvad One Way Out (Soome, http://www.myspace.com/onewayoutblues) ja Bullfrog Brown ( http://www.myspace.com/bullfrogbrown ), andes reede õhtul elektrilise kontserdi pubi Janune Kägu hoovil ja laupäeva hommikul akustilise kontserdi Koeru kirikus. Samal nädalavahetusel toimub Otepää külje all Annimatsil Otepää Motoklubi poolt korraldatav Otepää Tour 2009, kus 13. juunil lõbustavad rahvast Kolumbus Kris (http://www.kolumbuskris.ee) ja Bullfrog Brown.

8. juulil jõuab Eestisse Inglise-Soome kitarri-trummi duo L.R. Phoenix & Mr. Mo’ Hell (http://www.myspace.com/lrphoenix); paaril korral Augustibluusilgi üles astunud Mississippi Hill Country bluusi viljelev Phoenix on sedapuhku teel Baltimaade populaarseimale bluusifestivale Bliuzo Naktys, kuid annab 8. juulil kontserdi ka Tallinna klubis Clazz ja 9. juulil Tartu klubis Trehv. Leedukate Bliuzo Naktys kestab Varniai linnakeses muide 10.–11. juulini ning peaesinejatena on välja kuulutatud Dwayne Dopsie & The Zydeco Hellraisers (http://www.youtube.com/watch?v=ibHMtQUniL4) ja Blues Caravan, kuhu tänavu kuuluvad britid Oli Brown ja JoanneShaw Taylor ning soomlaste uhkus Erja Lyytinen (http://www.youtube.com/watch?v=7UBlhkWKfp0). 

16.–18. juulini peavad Leedu piiri ääres bluusipidu ka poolakad: Suwalki Blues Festivali Pealava kontserdid on kuuldavasti publikule tasuta ning üles astuvad Joe Bonamassa (USA), Ten Years After (UK, ilma Alvin Lee’ta), Wanda Johnson & The Shrimp City Blues Band (USA), Jarle Bernhoft & Knut Reiersrud Band (Norra), Road Band (Leedu), Steve Lury (UK) & Bullfrog Brown, Jesus Volt (Prantsusmaa), jpt.  

Bluusikuu august

Pärnu bluusipäevad toimuvad 3.–7. augustini. Festivali täpne kava on veel maha hõikamata, aga teada on, et kolmel päeval keskendub üritus Pärnu Kunstide Majas peetavaile õpitubadele, kus saab õppida kitarri ja slaidkitarri, suupilli, klaverit, saksofoni jpm. Igaõhtune bluusiklubi on plaanitud Mai Keskuse Rockiklubisse, 6. augusti põhikontsert aga Steineri aeda.

”Üldiselt toimub selline puhtalt bluusmuusika üritus Pärnus üle tüki aja esimest korda – kunagi vene ajal olid bluusiüritused Rohelises Salongis, peeti Claptoni sünnipäeva jne, aga see kõik jäi kaheksakümnendate lõppu/üheksakümnendate algusse,” räägib Pärnu Bluusi eestvedaja Üllar Kallau. ”Minu jaoks on oluline alustada bluusiga ikka algusest: tutvustus, õpe, ajalugu, erinevad stiilid, ehedamad tegijad... Ja sügisest on meil plaanis alustada ka kord kuus toimuva bluusiklubiga.”

7.–9. augustil Käsmus toimuv Viru Folk toob 7. augustil lavale J. Karjalaise ja Veli-Matti Järvenpää duo Paratiisin Pojat, mis jätkab sealt, kus Karjalaise Lännen-Jukka projekt 2006. aastal pooleli jäi. Meenutagem: Lännen-Jukka Ameerika-Soome rahvalaulude hulgas oli nii palju veenvat ja karust delta-bluusi, et põhjanaabrite riigiraadio bluusisaate kuulajad valisid selle aasta bluusiplaatide hääletusel kolmandaks. Rääkimata ajakirjast Soundi, mille kriitikute meelest oli tegu aasta parima kodumaise plaadiga!

14.–15. augustil leiab Haapsalus aset Augustibluus, mis hoolitseb tänavu eriliselt 1980. bluusrocki ja valge Texas-bluusi austajate eest: lisaks Airi Allvee/Laur Joametsa Fabulous Thunderbirdsi-tribuudile on otse Texasest kohale toodud legendaarne Omar Kent Dykes (http://www.myspace.com/omarandthehowlers), kes astub lavale koos Compromise Blue’ga (http://www.myspace.com/compromiseblue). Texasega on otsapidi seotud ka prantsuse rocklaulja Nina Van Horn (http://www.myspace.com/ninavanhorncom), ja soomlaste legendaarne Wentus Blues Band (http://www.myspace.com/wentusbluesband) on korduvalt koostööd teinud Thunderbirdsi solisti Kim Wilsoni endaga. Lisaks veel Slavka Kobrin, Jimmie Lawson & Crossfire, Chick’n Band jpt; Bullfrogi Browni saab kuulda nii Pärnus, Käsmus kui Haapsalus.    

Põhjanaabrite bluusiparadiis

Lõpetuseks toome ära ka Soomes sel suvel aset leidvad bluusifestivalid – nimekiri põhineb Blues-Finland.com andmetel ning võib suve teise poole osas veel täieneda. Kõigi põhjanaabrite juures üles astuvate artistide loetlemine läheks siinkohal pikale, aga märgime ära need kõige suuremad ja ilusamad: Puistobluesi Pealaval astuvad üles Gov’t Mule (USA) ja James Hunter (UK), Kalottjazzil Ian Siegal (UK), Savonsolmus Micky Moody Band (UK) ja Rauma Bluesil Dr. John & The Lower 911 (USA), Janiva Magness (USA), Little Freddie King (USA) ning Sue Foley (Kanada).

Kaavi Blues – Kaavi, 5.–6.06
Pihlajamäki Goes Blues – Helsinki, 6.06
Aulanko Blues – Hämeenlinna, 13.06
Summajoki Delta Blues – Kouvola, 13.06
Blues Picnic – Leppävirta, Unnukka ja Vesileppis, 13.06
Puistoblues – Järvenpää, 24.–28.06
Kalottjazz & Blues – Tornio ja Haaparanta, 25.–28.06

Savonsolmu Beach & Blues Party – Pieksämäki 3.–4.07
Pori Blues – Pori, 3.–4.07
Pukkilansaari Blues – Isokyrö, 4.07
Rauma Blues – Rauma, 10.–11.07
Tirmo Blues – Porvoo, 10.–11.07
Myllyblues – Saarijärvi, 11.07
Runni Riverside Blues – Iisalmi, 25.07

Tyykiblues – Forssa, 31.07–1.08
Turku Blues – Turu, 1.08
Kuopio Blues & Jazz – Kuopio, 7.–8.08
Down Home Island – Tampere, 8.08
JämSession – Jämsä, 8.08
Puimuri Blues – Laukaa, 29.08

Andres Roots

Bob Dylan: „Together Through Life”

Bob Dylani värske album „Together Through Life” jõudis nobedasti edetabelite tippu nii Suurbritannias kui USAs; eelmine Briti number 1 sai Dylanile osaks aastal 1970, kandis nime „New Morning” ning lõikas lopsakaid, kuid kiirelt koltunud loorbereid. „Together Through Life’i” 10 loo tekstidest 9 on kirjutatud kahasse Grateful Deadi sõnameistri Robert Hunteriga, kes lõi kaasa ka 1988. aasta albumil „Down In The Groove”, ja nagu 1986. aasta üllitisel „Knocked Out Loaded”, mängib siingi kitarri Tom Petty & The Heartbreakersi Mike Campbell. Kriitikud vaidlevad ikka veel, kumb viimati mainitutest on Dylani halvim plaat ning kollane press ennustab juba koostööd Paul McCartneyga.       

Tegelikult pole aga hullu – „Together Through Life” ei ole paha plaat, olgugi tekstiliselt lahjem kui ülistatud „Modern Times” (2006), mis omakorda ei küündinud ei „Time Out Of Mindi” (1997) ega „Love And Thefti” (2001) tasemele, mullusest „Tell Tale Signsist” rääkimata. Uue albumi suurim saavutus on muusikaline: Tallinna kontsert kinnitas Dylani ammust väidet, et stuudios ruulib tekst ning kontserdil fraseerimine, dünaamika ja rütm, ning nüüd on ta oma live-lähenemise lõpuks ka plaadile püüdnud. Ja kui Jack Frosti varjunime all produtsendi tööd tegev maestro veel hiljuti „Modern Timesi” liig-digitaalset kõla kirus, siis uus album oleks salvestatud justkui Sam Phillipsi Sun Recordsi päevil, mil kogu bänd võeti üles ühe mikrofoniga. Iga instrumendi igat nooti siit võib-olla tõesti välja ei kuule, aga nauding peitubki ju muusikas, mitte nootides.

Muusikaliselt jääb Dylan truuks folgi-meetodile, laenates ja kombineerides bluuse ja ballaade nagu mehed muiste. Ainsa „originaalautorina” märgitakse kaanetekstis ära Willie Dixon, kelle „I Just Want To Make Love To You'st” on saanud „My Wife’s Home Town”. „On põhjus sel siin ja põhjus tol seal – praegu ette küll ei löö, aga tegel’t ma tean,” laulab Dylan selles põrguteemalises bluusis, ja küllap ta teab ka. „Beyond Here Lies Nothin'” kõlab kahtlaselt nagu Fleetwood Maci „Black Magic Woman” või selle inspiratsiooniks olnud Otis Rushi „All Your Love”, „If You Ever Go To Houston” on Leadbelly/Creedence’i „Midnight Special” ning „Jolene” meenutab Sonny Boy Williamsoni lugu „Don’t Start Me To Talkin'”, mille esitamisega Lettermani jutusaates üllatas intervjuust keeldunud Dylan 1984. aastal nii saatejuhti kui taustabändi: http://www.youtube.com/watch?v=n4mhUW9cmC0

Kriitikud on „Together Through Life’i” nimetanud „kergemeelseks” plaadiks; seda see pole, kontseptsiooniline aga küll. Albumi lood kasvasid välja Olivier Dahani road-movie „My Own Love Song” tarvis loodud „Life Is Hardist” ning plaadi esikaanel ilutseb Bruce Davidsoni mustvalge foto 1959. aasta seeriast „Brooklyn Gang”. Jokersi-nimelise noortejõugu tegemisi jäädvustanud kollektsiooni piltidest on kokku laotud ka esiksingli „Beyond Here Lies Nothin'” video: http://www.youtube.com/watch?v=hPpCxY05dqs

Minu jaoks võtab plaadi ilusti kokku poliitilis-satiirilise lõpuloo „It’s All Good” refrään: „Raske uskuda küll, aga see on kõik hea.” Kui teile meeldib Dylan ja 1950. rütmibluus, siis te selle albumi soetamist vaevalt kahetsema peate; loodetavasti meeldib teile ka akordion, sest Los Lobose David Hidalgo tõmbab lõõtsa pea kõigis lugudes. Kui te aga eelistate Dylani laule muude moosekantide esituses ning peate lugu just 1980. rockmuusikast, siis... Võib-olla tõesti „Down In The Groove” või „Knocked Out Loaded”?     

Andres Roots

Suvekool muutub eeterlikuks

teadus.ee on korraldanud suvekoole neli aastat. Teemadeks on olnud vesi, tuli, õhk, maa.
Nii nagu neljal aastal ennegi, tuleb ka sel aastal teadus.ee suvekool. See toimub Käsmus augusti viimasel nädalavahetusel, 28.–30. augustil.
Teemaks: „Eeter: nähtamatust nähtavaks”.
Loengupidajate ja -teemade valik on lai.
Vaikimisi peame silmas ka eeterlikke suurteadlasi Galileod ja Darwinit, kellega seotud tähtpäevi sel aastal teadusmaailm tähistab.
Esinejate sekka on kindlalt oodata: Jaak Kikas, Aigar Vaigu, Piret Keres, Ülo Kaevats, Toomas Paul, Aarne Vaik, Urmas Sisask, Tõnu Tepandi, Tiit Kändler, Peeter Burk. See loetelu ei ole lõplik. Nii et tuleb juttu nii teadustest, muusikast kui muudest peentest kunstidest.
Täpsemalt osalemistingimustest ja kohalikust hüveolust vaadake www.teadus.ee alates reedest, 5. maist.

teadus.ee

Muusikamängijad muutuvad silmale nähtamatuks

On teada, et elektroonilised seadmed muutuvad üha pisemaks ja pisemaks ning piiri ei näi ette tulevat. Praegu tundub olevat saabumas nanomuusika ajastu. Praegu on küll nii, et ega sellisele nanomuusikale ei oska keegi võimalikku rakendust leida. Kuid kas polnud nõnda, et ka transistoride vahendusel levivale muusikale ei osatud nende seadmete algaegadel leida mingit erilist rakendust?
Nii näiteks on nüüdseks kaks teadlaste rühma ehitanud pisimad raadiod. California ülikooli füüsik Alex Zettl ja ta kolleegid mõjutasid elektriliselt laetud otstega imetillikest nanotoru raadiolainetega. Lained panevad selle torukese vibreerima ja kui raadiolaine sobib toru resonantssagedusega, saab seade ülekandesageduse muuta helisageduseks.
Teine California ülikooli teadlaste rühm ehitas nanotorust raadio, rakendades otsapidi elektroodide külge kinnitatud nanotorule muutuva pinge. Nanotoru läbiv vool sõltub pingest mittelineaarselt ja seega saab sedagi kasutada muusika esitamiseks. Zettl ja ta kolleegid valisid oma raadiol esimesena mängitavaks looks ansambli Beach Boys loo „Good Vibrations”, teine teadlaste rühm aga 17. sajandi pimeda muusiku Turlough O’Carolani harfimuusika. Tore on, kuid sihukeste seadmete puhul tekib ikka ja jälle küsimus – kust võtta sellised nanokõrvad, mis sihukest nanomuusikat kuulevad.
Ja ega polegi võtta, tuleb see muusika ikka üles võimendada ja et me seda kuuleksime, silmaga nähtavate ja käega katsutavate akustiliste kõlakodade ehk valjuhääldite vahendusel meile tajutavaks teha.
Või siiski – kui nüüd hakata julgemalt fantaseerima, siis on ju põhimõtteliselt võimalik sisestada säherdused nanoraadiod meie kuulmeorganitesse ehk sisekõrva, muutes need kuidagiviisi kavalal kombel üheks osaks närvijuhtmete ja -sõlmede võrgustiku osaks. Sest muudetakse ju ka helilained ennekõike elektrilisteks signaalideks, mis siis ajju rändavad ja seal kuulmiskeskuses tekitavad meile mulje, et kuuleme näiteks Mozartit, mitte aga Solovjov-Sedoid. Küllap leiduks ka huvilisi katsealuseid – kui juba kõnnib maailmas ringi inimesi, kes on oma kehale lasknud sisse kinnitada kiibi, mille abil nad saavad avada uksi autodel ja majadel, siseneda arvutisse või miks mitte maksta oma elektriarveid. Ja mis seal imet, kui juba koerte ja kasside kiibistamine on meil kohustuslikuks muutumas.
Kas aga jõutakse nii turvalisema ja rahulikuma maailmani, on iseasi. Meenub üks mõnus õudukas, kus seda teemat üksikasjalikult käsitleti. Et end kiibistanud mehelt ta saladused teada saada, oli meetod lihtne – tuli tal lihtsalt käelaba koos kiibiga maha raiuda. Usun, et nii mõnigi eelistaks siiski pigem ilma jääda oma ID-kaardi taskust.
Vaata nanoraadio kohta ka minu artiklit Eesti Päevalehes http://www.epl.ee/artikkel/470358

Tiit Kändler

Plaadisoovitus

Villu Veski & Tiit Kalluste, Põhjala saarte hääled III

http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=25319
ja
Bob Dylan, Together Through Life,

http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=25093

Impressum

Väljaandja: MTÜ Viru Folk
http://www.virufolk.ee/kontakt

Viru Folgi nädalakirja on toetanud kirjasõnaga: Contra, Aarne Ruben, Heiki Valk, Mari-Ann Remmel, Hannes Varblane, Margus Kasterpalu, Hendrik Relve, Toomas Raudam, Jaak Allik, Jaak Prozes, Ott Sandrak, Aarne Vaik, Anzori Barkalaja, Aivar Ruukel, August Kilk, Mare Kõiva, Elle-Mari Talivee, Astrid Böning, Jaak Johanson, Urmas Tamm, Jaanika Saar, Priit Pramann, Raul Altmäe Heili Vaus-Tamm, Peeter Laurson, Aarne Valmis, Aivar Tõnso, Kaido Einama, Peep Ilmet, Maian Kärmas, Ain Mäesalu, Mart Jüssi, Art Leete, Katrin Kumpan, Leelo Tungal, Tiit Kändler, Neeme Punder, Kristi Jagodin, Thea Kristal, Jaan Pehk, Taive Särg, Ivar Sild, Peeter Vähi, Kalle Kurg, Madis Veskimeister, Jüri Kaldmaa, Indrek Jääts jt.

Toimetaja: Tiit Lepik tiit@virufolk.ee 51992928

Keeletoimetaja: Tiiu Kukk