10. juuli 2009 nr 37
Viru Folgini on jäänud 27 päeva
www.virufolk.ee

Juhtkiri

See nädalakiri sai suvele kohatult veidi irooniline. Tahtsin siin natuke käsitleda laulupidu. Paraku nädalakirja kokkupaneku hetkeks jõudsid kohale ainult virisejate lookesed. Teine pool jäi täiesti esindamata. Väike intervjuu Guido Kanguriga, Elle-Mari kirjutab Karl Ristikivist jne.

Kuulata-vaadata soovitaks Johnny Cashi „Hurt”. Cash ja see tema lugu ei vaja küll läänemaailmas kellelegi tutvustamist.

Nädalakirja toimetus ootab väljaande kohta ideid, ettepanekuid ja ka nurinaid kas minu meiliaadressil tiit@virufolk.ee või telefonil 51992928.

Tiit Lepik
tiit@virufolk.ee

Pilt

Pidu täies hoos, ehk kasvab kunagi ka uus muru... Foto: Toomas Tuul.

Luuletus: Karl Ristikivi

Minagi olin Arkaadia teel

Sing me a song of a lad that is gone,
say, could that lad be me?

Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest
Tee juba enam kui ammu,
ja et ma üksinda enese väest
Leiaksin tee, mille kaotasin käest,
selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
Lahkunud viimne kui lootsikumees,
lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
nõnda on elu... Sest teie ei tea,
ei tunne mu isamaatust.

Inimese teekond. Luuletusi. Eesti Raamat 1990, lk 39

Karl Ristikivi

Artikkel

Guido Kangur, Astrid Böning & Eike Vellend „Mälestuste pääle kasvab rohi”

Muusikaline luuleprogramm on Viru Folgil kavas pühapäeval, 9. augustil Käsmu kabelis kell 11.00.

Guido Kangur. Foto: Toomas Tuul.

Guido, Teie muusikaline luuleprogramm Viru Folgil kannab pealkirja „Mälestuste pääle kasvab rohi”. Miks just selline pealkiri, kas see iseloomustab esitatavat programmi kõige täiuslikumalt?

Meie kavas loen ma luulet muusika sisse, muusikaga koos ja korraga, aga pealkiri ... eks mu iga on juba selline, kus meeldib mälestustest heietada. 

Kas see programm käsitleb mingi kindla põlvkonna luulet või eesti luuleklassikat erinevatest ajajärkudest?

Selles kavas loen oma lemmikluuletusi läbi aegade, Liivist Viidinguni. Oluline on luuletuste mõte. Iga kord, kui seda kava esitame, on ta natuke erinev, suvel kannab ta kindlasti suviseid meeleolusid, jõuluajal jällegi hoopis midagi muud. Ta sisaldab teatud portsu luuletusi, mis on aegade jooksul välja nopitud. 

Milline koht on olnud luulel Teie enda elus, kas olete alati luulesõber olnud, ehk ise ka mõtteid värssidesse pannud?

Luuletused on meeldinud mulle koolipõlvest peale, juba algkoolipäevil lugesin koolis luuletusi. Mõni luuletus on mulle oluline olnud varasest noorusest tänapäevani. Eks nooruses sai muidugi kirjutatud ka, iseendale, mitte avaldamiseks. Kes meist poleks kirjutanud? 

Kuuldavasti olete suur loodusesõber, kas tunnete end kindlamini lavalaudadel või lindude-loomade-taimede keskel?

Ma väga armastan loodust pildistada ja oma aias toimetada, samuti muusikat ja luulet. Minu loodusfotonäitustel mängib taustaks samuti romantiline jazzmuusika. Kõik need minu armastused on omavahel seotud ja just selle kavaga saangi neid väljendada.
Kunagi peaks ilmuma ka üks raamat, kus on minu loodusfotod ja lemmikluuletused...

Kas Käsmu on Teile tuttav paik?

Minu kodu on küll Peipsi ääres, aga meri on mulle samuti väga oluline. Pärit olen Jõhvist, kus meri oli lähedal. Käsmus olen käinud juba varasest lapsepõlvest koos ema-isaga, kuid see on mulle siiski suhteliselt võõras paik. Kindlasti saab ta peale Viru Folgil esinemist omasemaks, tahaks jääda kohale pikemalt, osa saada festivali programmist.

Küsis Peep Veedla, vastas Guido Kangur

Lastega Viru Folgile!

Augustis tasub Käsmu festivalile sõita kogu perega, sest tegevust jätkub ka kõige pisematele. Möödunud aastal Käsmus festivalil käinud lapsevanemad mäletavad küllap Mamsli Mängumaad, mis ootas lapsi folgitittesid meisterdama Kirjanike Maja aias.

Foto: Viru Folk.

Sealsamas saab see tore telk olema üles seatud ka tänavusel festivalil.
Seekord töötab aga Käsmus Viru Folgi ajal ka lasteaed, kuhu võib oma lapse(d) soovi korral pikemakski ajaks rahuliku südamega hoiule jätta. Aadressil Neeme tee 5A peab lasteaeda majaperenaine Epp Ojalill (65), kes ligi veerand sajandit lasteaia juhataja ametit pidanud. Nüüd, Käsmus pensionipõlves, on tema hoida-kasvatada igapäevaselt kuus lapselast ning üks lapselapselaps. Pildile mahtus koos Epuga neist kolm.

Foto: Heiko Kruusi.

„Mullu käisin Viru Folgi ajal enamiku kontserte läbi, tänavu pühendun rohkem lastele. Aga kui lapsi hoida pole, on lapselapsega kokku lepitud, et mõnele kontserdile ehk isegi pääsen,” räägib Epp oma suhetest festivaliga.

Epu lasteaias on ruumi mänguväljakule, lastebasseinile, kiikedele... .

Foto: Heiko Kruusi.

Sportimiseks on üles seatud laste sulg-, võrk-, korv- ja jalgpalliväljakud. Aias on koha leidnud ka mahukas paat, kus lapsed saavad mängida Käsmu kapteniks olemist.
Lasteaias on lõunauinaku võimalus ning kokkuleppel toitlustamine (eraldi tasu eest).
Lasteaiatund maksab lapsevanematele vaid 15 krooni.

Aga lastele leidub tegevust ka festivalialal. Lainela Puhkekülas on lisaks kiikedele

Foto: Viru Folk.

seekord lapsi rõõmustamas ka vahva karussell, kus eksootiliste loomade seljas ratsutada saab.

Jalavaeva aitab vähendada poni.

Koos vanematega saab nautida muidugi ka rikšasõitu ning teha väikseid merereise Käsmu lahel paatide ja jahtidega.

Peep Veedla

Karl Ristikivi luulekogu „Inimese teekond”, rändurilt mööda maailma meresid ja muusikat

Karl Ristikivi luule koondub õhukesse kogusse, mille 1972. aastal panid Rootsimaal Lundis kirjaniku sünnipäevaks kokku tema kolleegid. Luuletused on kirjutatud enamjaolt aastakümneid varem ning 23 neist ka ilmunud ajakirjas „Tulimuld” (ajavahemikul 1950–1958). Luulekogu kordustrükk nägi Eestis trükivalgust 1990. aastal, 1998 ilmus soomekeelne tõlge Jaan Kaplinski eessõnaga, millesse koondati Karl Ristikivi muuseumi poolt korraldatud tõlkevõistluse tulem. Samal aastal jõudis raamat Boris Baljasnõi tõlkes ka vene keelde. 2002 tõlkis „Inimese teekonna” prantsuse keelde Tarah Montbélialtz. 2003. aasta eestikeelset kordustrükki saadab Janika Kronbergi saatesõna „Naeratuse jäävus”, mis luuleraamatu senist teekonda lähemalt tutvustab. Sellesse kogusse on lisandunud 11 luuletust Rootsi Riigiarhiivis asuvast Ristikivi arhiivist. Janika Kronberg kirjutab oma järelsõnas, et Ristikivi luules põimub kristlik, piibellik taust antiikluule ja mütoloogia motiividega ning see räägib kahest pagulasest-rändajast, Ovidiusest ja Odysseusest. Kronbergi sõnul on Ristikivi luules ühendatud nukker, kodust jäädavalt lahkunud Ovidius ja seiklejahingega Odysseus, kurbus ja teeloleku rõõm. Ristikivi luulekogu on nimetatud puuks, mis kasvab kahte harusse: pagulusse ja rännuteele.

Ristikivi luule on muusikuhingega inimese luule, seepärast nimetaksin esimest, luulekogu avavat luuletust samuti võtmeks, viiulivõtmeks või taktimõõduks muusikapala alguses – inimese mõõde, tema kahetisus, kaks poolt, olemine, mis on unenäoline ja hoopiski tajumatu, elulõngaline. Kuskilt saab elutee alguse, rahvalaululiselt (Mis on mõisa metsa taga, tagumise talu taga, veski valge liiva taga…) ja mõtetega kodurannast, vana Läänemaa kirjudest kividest lautrilt. Sealtsamast saab alguse lahkumine, Odysseuse rännak, siis pagulus Rootsimaa rannal, varjumängud ja keelatud maa järele igatsemine, lahtised lehed, millele kirjutatakse luuleread. Õhuke luulekogu, inimese teekond, millesse on sisse kirjutatud muusika, mitte ainult keele- ja sõnamuusika, vaid kaudselt, laulutekstide kaudu, ka pillimeloodia.

Luuletused on samuti otsing, rändaja saatusega leppimine, tagasivaadete kibedust neis ei varjata, ent ei puudu ka helgem rõõm olemasolust. 

Aga nii kaua kui hingab meri,
Sünnivad alati uued rannad.

Ristikivi Odysseus ei ole veel see väsinud mees, kes laeva otsustavalt kodusadama poole pöörab, vaid rännurõõmu ja uudishimu tunnistav seikleja, aga ometi ka tõsisema varjundiga rännumees:

Peaaegu nagu eile, nagu mullu
 Lööb kohama seal kaljusaarte taga
Mu lapsepõlve helkiv avameri –

kas seikleja on nukker, võib küsida – on, kui ta meeles kannab koduranda, aga seikleja hing on suurem, sinna mahuvad peale igatsuse terve maailma rännuteed – kuid sadamad on igale meist lahti.

1962. aastal andis EÜS Veljesto Lundis Ristikivi sünnipäevaks välja pühendusteose „Tervitus Karl Ristikivile”, mis kannab endas ikka veel üliõpilasseltsi lusti ja vaimsust tõsisemate nootide kõrval. Bernard Kangro pühendab seal sünnipäevalapsele kaheosalise luuletuse, milles küsib:

Millal lõpeb odüsseia,
millal randud laevaga
seal, kus kodumeri ühtub
selge kodutaevaga?

Pagulaskontekstis saab see küsimus ehk iseäralikult nukra varjundi, ometi on Ristikivi juba oma Tallinna-triloogia romaanides sellele ette vastanud: inimene on ikka teel, ta on asutu, kohatu rändaja.
Väga paljudele Eesti tekstidele on omane sõjamälestus, ehkki sõjad on ikka ja enamasti olnud võõrad, mitte meie oma sõjad. Siingi ei saa luuletaja sõjast mööda, seegi sõda on võõras ja kauge, peab teda siis Odysseus või
Vaene, vaene sõdur külmal rindel,
Keda igatsus siidnööri poob!

„Inimese teekond” algab ja lõpeb Läänemaa rannas, kiviklibusel
linnupesade ja vesikaare tuulega maal, kus lõhnavad toomingad, lepad, angervaksad.

„Inimese teekond” on jõudnud lavale Pariisis, olles etenduse „Chemin terrestre” aluseks, Ene Rämmeldi ja Claude Merlini esituses. Viimane oli ka etenduse lavastaja. Seda linna seob Ristikivi luule ehk samuti äraolija ja maailmaränduri motiivina, see võimendub seal ja koondab endasse nois kirjudes ateljeedes omale igavikku otsinud eesti kunstnikud.

Muusikasse on „Inimese teekond” kui tüvitekst ehk andnud arvuliselt kõige rohkem harusid. Ristikivi, seda muusikaarmastajat, on kerge viisistada: nii on seda teinud Arne Oit („Rukis on õitsenud”, „Lainevoodi”), Kaljo Raid, Eduard Tubin ja Salme Purre. Ester Mägi on kirjutanud muusika Karl Ristikivi luuletustele „Murdunud aer” (1988),  „Maarjasõnajalg” (sopranile flöödi ja klaveriga/kitarriga), Helena Tulve luuletusele „Sõnajalad”.

Rahva hulgas laulis Ristikivi tuntuks Tõnu Tepandi, kelle mõlemal plaadil on Ristikivi laule. Armastatuim neist on küllap „Arkaadia teel”, mille sõnad siingi ära toodud.

Tõlkevõistlusel, mis andis soomekeelse „Inimese teekonna”, oli tookord veel üks tagajärg – Tartus tuli kokku nelja soome noormehe sugestiivne luuleansambel „Põlev Ristikivi”, kes kontsertidele lisaks andsid 2003. aastal välja ka CD. Ristikivi luulet on viisistanud ka ansambel „Ummamuudu“.

Üks väga tänapäevane viide Ristikivi luulele oleks järgmine: interaktiivse kirjandusklubi „Pole Oluline Olla Geenius Et NÄHA” ehk www.poogen.ee leheküljel oli keegi üles riputanud luuletuse pealkirjaga „Sipelga teekond”. Muu kriitika kõrval öeldakse autorile üsna otse, et „Sisaliku tee” on nii jõuline tekst, et selle kõrval ei saa olla sipelga teekondi. Nii suur võib olla siis ühe teksti mõjuvõim. 
Vikerkaar, vikerkaar, kus on sul algus? küsib „Inimese teekonna” autor tsüklis „Maa ja rahvas”. Ja vastab:

Iga peotäis maad on kellegi jälg,
Iga peotäis mulda on kellegi käsi,
Mis pudenend kellegi käest.

Elle-Mari Talivee

Eesti rahvas laulupeol. Foto: Toomas Tuul

Laulupeost

Väga raske, kui mitte võimatu on laulda midagi, mis oleks vaid ühes keeles. Kui see nii oleks, ei laulaks kaasa need, kes konkreetset keelt ei tunne, kuid kes ometi tahaksid kaasa ümiseda või ennast laulu taktis kaasa kõigutada. Laul ei ole rääkimine: vaevalt tekib kellelgi tahtmine sekkuda võõrakeelsesse kõnelusse. Esiteks on see ebaviisakas ja võib olla ka ohtlik, sõltuvalt sellest, kelle juttu sekkuda tahetakse. Igatahes on võimalus üle kulmu või lihtsalt eemale tõugatud saada küllalt suur, järelikult pole mõtet riskida. Lauluga, lauldava laulu, mitte retsiteerimisega, nii pole. Ühistunne ei tunne keeli. Seetõttu oli maestro Neeme Järvi märkus selle kohta, et meie, eestlased, oleme siia tulnud omakeeli kõnelema, kohatu. Need venelased, kes laulupeost osa võtsid, laulsid kindlasti kaasa. Ja pole tähtis, kas nad tegid seda vene või eesti keeles. Või tegid seda hinges, vaikides. Kaasa tundes ja elades. Mis puutub laulupeo ideologiseerimisse, siis oli see kindlasti olemas. Nagu ka massipsühhoos. Paraku on mõlemad paratamatud ja käivad selliste nähtustega, sealhulgas ka rockkontsertidega, alati kaasas. Ühel puhul on ideoloogiaks rahvus, teisel puhul aga turg kui selline. (Mittetasuvaid võileibu ja rockkontserte pole.) Kuid kumbki pole demokraatlikus riigis ohtlikud. Nad vaid kriimustavad pealispindu, kui ei kahjusta ega edenda tuuma, kus ebaväärtustest saavad väärtused ja vastupidi. Mulle mõjusid häirivalt vahetekstid. Eestlaseks olla ja jääda saab ka loomulikul, lugupidavalt vaikival, või siis lainetav-laulval viisil. Kui kogu ruum on täidetud ja hingamisruumi pole, siis sarnaneb see pigem teleuudistega, kus põhisündmuse all jooksevad subtiitrid, mis kommenteerivad juba öeldut. Või suunavad vaataja mõtteid, kes võib ka lõõgastuseks mõelda millestki muust kui sellest, kus ta on ja kas ta ikka on. Nõnda oligi laulupidu oma halvemas osas telesaade telesaatest. Kes oli kohapeal ja teleri ees ei istunud, istus raadio ees ikka. Ülevus on hea ja tore tunne, aga ta ei tohiks tulla mujalt kui iseendast ja laulust. Laulupidude tulevik sõltub sellest, mil määral meil õnnestub nende külge liita ka muud maailma. Ja seda nii lauldavate laulude kui ka sündmuse edastamise osas. Kui aga sellest teada saadakse, et kontserdile pileti ostnu ei tohtinud kümme või rohkemgi tundi kestnud peo ajal piduplatsilt enam väljuda ja sama piletiga tagasi tulla, mis siis?

Toomas Raudam

Laulupidu realaulja silme läbi

See oli minu elu seni suurim laulupidu, kahtlemata! Kunagi varem pole ma pidanud, laps käeotsas, nelikümmend minutit tigusammul mäenõlvalt tuletornini pressima. Ikka viisakalt vabandades ja last rahustades, et kohe-kohe saame „vabasse vette” ja pääseme vabalt liikuma.

Meile leidus rahusadam ja varjualune vihmasagara eest seekord suure punase õlletelgi tagasopis, iidvanade pajude all, ürgvana ja aroomikas grupikäimla sealsamas oma mehiselt lookleva sabaga silmailu pakkumas. Üks korpivend, tõsi, pidas pikka saba liiaks ja kergendas oma ihuhäda sealsamas, vana paju „taga”, ilmselt märkamata, et tüve teisel pool ema oma lapsukest imetas. Ju oli häda nii suur, et ajas suure mehe tagaukse kaudu lähima rohelise tutini...

Sestsamast käimlakultuurist, meie eestlaste omast ja ehedast, aga tahtsingi siinkohal rääkida. Laulupeo muljete osana.

Esimese proovipäeva hommikul väisasin vastvalminud miljonikäimlat ja olin meeldivalt üllatunud – siidjas betoon assisteerimas terasläikelistele kraanikaussidele, mahedalt huugavad kätekuivatid, rullidelt sirisev pepu- ja kätepaber; mis kõige toredam – tagapalgedelt pudenevat kalliskraami automaatselt allaloputavad potid. Euroopa!

Õhtul oleksin justkui teise kohta sattunud, või õigemini, harjumuspärasesse keskkonda sisse astunud. Mis sest, et kõndisin sinna laia kaldteed pidi, mida mööda kaks ratastooli vabalt kõrvu sõitma mahuvad... Juba eesruumis lõi ninna tuttavlik uriini- ja p...hais, jalga maha pannes pritsis põrandal vabalt lainetav vesi pahkluuni; käimlauste alt voogasid välja ligunenud paberivood ja seal, kus pidanuks olema paber, seda enam ei olnud. Sattusin sulgu, kus keegi jalgupidi potile roninud ja „suure asja” mööda seina istelauale sihtinud. Õiendasin oma asja rahvariideseeliku serva hammaste vahel hoides, püsti seistes ja kaasasolnud pabertaskurätti kasutades. Pärast mind soovis sama boksi kasutada üks vanem proua, keele järgi otsustades sakslanna. Vaeseke oli minestamise äärel. Mõtlesin punastades, et küllap peab ta mind selleks seaks, kes eurokäimlast sõnnikusulu teinud...

Polnud lugu parem ka sinistes plastmassmajakestes. Taipasime koori naistega lõpuks murda meeste vastupanu ja külastasime teisel peopäeval järjekindlalt kiletunnelisse peitunud isaste inimeste kehakergenduskohta. Urisesid mis nad urisesid, aga meile see sobis – järjekorda polnud ja puhas oli ka. Enam-vähem.

Kokkuvõtteks: oma neljakümne eluaasta ja üksjagu kogunenud rännukilomeetrite ajal pole ma kuskil maailmas kohanud nii kohutavas olukorras käimlaid. Jutud sellest, et Venemaaga võrreldes on meil mürr ja mesi või et Indias õiendatakse oma asi üldse tänavale, mind ei veena. Peab ikka väga suur häda ja korraliku koha puudumine olema, et nii nadilt oma vajadusi rahuldada. Sellepärast ei mahugi mulle pähe, kuidas saab olla, et ehitame Euroopa kaasaegsema grupikäimla, teeme Euroopa suurima laulupeo ... ja situme istelauale?!

Midagi head oli ikka ka. Laulu- ja tantsupeopäevil võis linnaliiklus küll kohutav olla, aga autojuhid olid väga viisakad! Rahvariides inimesele andestati keset sõiduteed käiminegi, ülekäigurajal eesõiguse andmisest rääkimata.

Ülle Rajasaar

Saksa šlaagrite laulupidu või hoopis...

Juba jupp aega pole miski mu uudiskünnist ületanud. Nüüd on see läbi. Kaks päeva olin sunnitud kuulama saksa šlaagrite töötlusi vene vanglakultuuri kastmes. Laulupidu on õnneks läbi. Emal, nagu igal teisel eestlasel, üürgas telekas kõik see aeg. Kuulan siin omaette Tom Waitsi 2000. aasta Seattli kontserti ning mõtisklen Eestimaa ja kultuuri omavaheliste seoste üle.

Kindlasti on laulupeo traditsioon eestlastele tähtis. Üks hea sõber meenutas aegu, kus samade meeste juhtimisel samadele viisidele laulsid kümned tuhanded eestlased laule Leninist ja Stalinist.

http://en.wikipedia.org/wiki/Joseph_Goebbels

Joseph Goebbels oli (kes ei tea) Hitleri Saksamaa propagandaminister. Laulupeo ülekanded järgisid tema poolt meediasse toodud põhimõtteid. Kuigi Tartu Ülikoolis õpetatakse ka McQuaili massikommunikatsiooni teooriat (minugi raamaturiiulil on eestikeelne tõlge olemas), siis ETVsse selline Lääne rämps pole veel jõudnud. Ma ei hakka siin tegema detailset süvaanalüüsi – see võtaks ära usu toredatesse inimestesse, kes meid valgustada püüavad.

Olen alati püüdnud mõista, mida üks massipsühhoosi langenud inimene mõelda võib. Olen ise paar korda psühhoosiga hullaris istunud ja kujutan seda ette, mida see tähendada võib. Põhimõtteliselt pole vahet laulupeo rongkäigul tänapäeval ja omaaegsetel mairongkäikudel. Lääne inimesi paneb alati imestama, kuidas me (eesti) rahvas suudab nii ühtehoidev olla. See tuleb vahest nõukaaegsest minevikust. Isemõtlevatest indiviididest koosnevad vabadust armastavad inimesed, kes moodustavad tänapäevases mõistes terve rahva, ei allu nii kergesti manipuleerimistele. Kui keegi küsiks lauluväljakul olnud inimestelt, mida nad sel ajal mõtlesid…

Ju oli see üks järjekordne eesti rahva ärkamine. Pole ju paha. Mina ärkan pea igal hommikul, välja arvatud need hommikud, kui öö läbi tööd tehtud.

Tiit Lepik

Plaadisoovitus

Rein Rannap, KlaveriKuld

http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=25904
ja
Johnny Cash, American IV: The Man Comes Around,

http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=6570

Impressum

Väljaandja: MTÜ Viru Folk
www.virufolk.ee/kontakt

Viru Folgi nädalakirja on toetanud kirjasõnaga: Contra, Aarne Ruben, Heiki Valk, Mari-Ann Remmel, Hannes Varblane, Margus Kasterpalu, Hendrik Relve, Toomas Raudam, Jaak Allik, Jaak Prozes, Ott Sandrak, Aarne Vaik, Anzori Barkalaja, Aivar Ruukel, August Kilk, Mare Kõiva, Elle-Mari Talivee, Astrid Böning, Jaak Johanson, Urmas Tamm, Jaanika Saar, Priit Pramann, Raul Altmäe Heili Vaus-Tamm, Peeter Laurson, Aarne Valmis, Aivar Tõnso, Kaido Einama, Peep Ilmet, Maian Kärmas, Ain Mäesalu, Mart Jüssi, Art Leete, Katrin Kumpan, Leelo Tungal, Tiit Kändler, Neeme Punder, Kristi Jagodin, Thea Kristal, Jaan Pehk, Taive Särg, Ivar Sild, Peeter Vähi, Kalle Kurg, Madis Veskimeister, Jüri Kaldmaa, Indrek Jääts, Veiko Pesur jt.

Toimetaja: Tiit Lepik tiit@virufolk.ee  51992928

Keeletoimetaja: Tiiu Kukk