28. august 2009 nr 43
Viru Folgini 2010 on jäänud 343 päeva
http://www.virufolk.ee

Juhtkiri

Kalle Suuroja räägib kellestki Odinist. Toomas Raudam otsis oma põhjatutest raamaturiiulitest üles Vanem Edda tõlke. Üht-teist huvitavat veel.

Selle nädala kuulamissoovitus on Jeffrey Scott Buckley (november 17, 1966 - mai 29, 1997) ehk Jeff Buckley Ameerikast:

http://en.wikipedia.org/wiki/Jeff_Buckley

Jeff Buckley-Hallelujah:

http://www.youtube.com/watch?v=HKnxmkOAj88

Tiit Lepik
tiit@virufolk.ee

Pilt

Juba viikingid teenisid sepatööga elatist ja voolisid endale rauast relvi, tööriistu jms (kui nad just merel rüüsteretkel polnud). Foto: Viru Folk

Eeposest Vanem Edda:

Kord istus ta üksi, kui ilmus too mõtisklev
vanamees aas ja vaatas tall` silma.

Mida`s mind vaatate? Milleks mind võlute?
Tean puha sust. Odin! Kuhu pillasid silma:
põhjatult kuulsasse Miirimi kaevu.
Igal hommikul Miirim maitseb nüüd mõdu
Valldörfi säilmest. On see teile selge?

Vanem Edda. Eesti Raamat, 1970, lk 9. Islandi keelest tõlkinud Rein Sepp.
Odin leiab mainimist kohe esimeses laulus või loos "Völuspaa (Nägijatari kuulutus)“.
http://et.wikipedia.org/wiki/Odin

Artikkel

Odin ja tema maailm

Odin (wod-eno) tähendab germaani algkeeles raevutsevat, metsikut, hullunut. Germaanlastel oli Odin-Wodan surnud hingede juht; surma, poeesia ja ennustajate jumal. Odin sai valitsevaks jumalaks alles viikingite ajal, sest kes muud kui Odini sõdalased need viikingid ikkagi olid. Odin valitses sõjaõnne üle ja tema oli see, kes otsustas, kes pidi lahingus langema. Langenud viidi valküüride poolt Valhallasse, kus nad tegid ettevalmistusi viimaseks heitluseks - Ragnarökiks. Odinile ohverdati sõjasaaki ja sõjavange, temale ohverdatud inimesed poodi ja neid haavati odaga.

7. sajandil tõusis Odin viikingite peajumalaks, tõugates sellelt kohalt seni oma imevasar Mjöllniri abil maailma valitsenud Thori. Odin oli seda kuni 12. sajandini ehk ajani, kui jumalatest said kuningad. Sellesse ajavahemikku jääb ka 8.-11. sajandisse jääv päris viikingiaeg. Enamik Odini-keskse maailma loomislugudest ja selles maailmas juhtunust on kirja pandud Kuningate raamatus (Codex Regius), mille aluseks on omakorda olnud Völuspa ehk Völva nimelise naismaagi ettekuulutused ja paljud teised lood. Neid lugusid on üritatud ühtse süžeeliiniga siduda 12. sajandil Islandil kirja pandud saagade ja legendide kogumikus Vanem Edda (Poetic Edda). Seda tööd viis edasi 13. sajandil Islandi poeet, ajaloolane ja poliitik Snorri Sturluson (1178-1241) oma Nooremas Eddas (Prosa Edda). Ühtset ja rangelt väljapeetud süžeeliini Muinas-Skandinaavia mütoloogial ei ole ja tegemist on enamasti üksteisega nõrgalt haakuvate jumalate, hiidude ja kangelaste juhtumuste jadaga, millele hiljem lisanduvad kuningad.

Sünnieelse maailma põhjatu tühjus Ginnungagap laius Jäämaa Niflheimi (Põhja) ja Tulemaa Muspelheimi (Lõuna) vahel. Loomishetkel segunesid Tulemaa kuumad tuuled Jäämaa külma hingusega ja jää hakkas sulama. Esimestest sulaveepiiskadest sündisid esimesed elusad olendid - härmahiid Ymir ja ürglehm Audhumla. Audhumla lakkus jääd ja tema nisadest voolavast piimajõest kosunud härmahiid Ymir hakkas teisi härmahiide ilmale tooma. Audhumla lakkus kolme päevaga merejääst välja ka jumalate esiisa Burri. Burril ja tundmatu härmahiiutari ühtest sündis poeg Borri. Borril sündis ühendusest härmahiiutar Bestlaga (esimene teadaolev naissoost olevus) kolm jumalatesoost venda - Odin, Vili ja Vé. Härmahiidude sigimise kiirusest (igast Ymiri laubalt langenud veepiisast sündis härmahiid) hirmunud jumalatest vennad tapsid Ymiri. Hävitustöö lõpus uputasid nad Ymiri hiidkehast väljavoolavasse verevoogu ka ülejäänud härmahiiud. Imemoel õnnestus kahel härmahiiul, Bergelmiril ja tema naisel, puutüvel üle veremere sõuda ja pääseda ning härmahiidude sugu jätkata.

Vandeseltslastest vennad heitsid Ymiri veretu keha Ginnungagapi põhjatusse tühjusesse, kus sellest tekkis Inimeste maa - Midgard. Härmahiiu kehast sai maapind, luudest mäed, hammastest kaljud, juustest puud, verest jõed ja järved. Kääbused (gnoomid) tekkisid Ymiri liha söönud tõukudest. Seepärast pelgasid jumalad muidu üsna nutikaid kääbuseid ja pagendasid nad maa alla.Ymiri kolbast sai taevavõlv, mida hoidsid ülal neli ilmakaari tähistavate nimedega kääbust: Nordri (Põhi), Sudri (Lõuna), Austri (Ida) ja Vestri (Lääs).Ymiri ajust tekkisid pilved ja Muspeli sädemeist Päike, Kuu ja tähed.

Jumalad leidsid mererannast kaks puud - saarepuu ja jalaka. Saarepuust tehti mees Aski ja jalakast naine Embla. Maailmapuuks ehk Yggdrasil’iks, mis hoidis koos üheksast osast koosnevat maailma, oli samuti saarepuu.

1. Asgard  oli tähtsamate jumalate ehk aaside maa. Selle keskmes oli Idavolli tasandik ja siin asus ka Vallhalla. 

2. Vanheim oli vähem tähtsate, loodusjõududega seotud jumalate ehk vaanide maa.

3. Jötunheim oli härmahiidude (jöötunite), st igavese jää kuningriik. Selle keskmes oli Utgardri kindlus.

4. Midgard (tõlgitav eesti keeles ka kui Keskmaa) oli surelike inimeste maa. 

5. Alfheim oli heade heledapäiste haldjate maa.

6. Nidavellir ehk ka Svartalheim oli mitte just nii heade tumedapäiste mäehaldjate ehk gnoomide-kääbuste maa.

7. Hel asus sügaval maailmapuu juurte all. Selle külma ja kõleda maailma olid pärinud surnud ning selle üle valitses samuti Heli-nimeline olevus - Loki ja härmahiiutar Angrboda üsnagi ebameeldiva väljanägemise ja iseloomuga tütar. Helis on selgelt äratuntav kristlaste Hell (Põrgu). Kuid erinevalt kristlaste põrgust ei olnud see karistusasutus, vaid kõle ja külm koht tavainimestele surmajärgse aja veetmiseks. Taevasse ehk Vallhallasse pääsesid ju ainult lahinguväljal langenud ja neid oli ikkagi üksnes vähemus. 

8. Nifelheim ehk Jäämaa oli jää, igavese pimeduse ja külma udu maailm. Seal ei elanud kedagi.

9. Muspellheim või Muspell ehk Tulemaa on maailma alguse ja lõpu lugudes Jäämaa vastandina eraldi maailmana esile toodud. Selle  üle valitsesid tuledeemonid ja hiid Surtr.    

Odin oli jumalatest vanim ja auväärseim ning valitseja kõigi üheksa maailma üle. Eriti populaarne oli Odin viikingite seas kurikuulsal viikingiajal, st “tapri ja mõõga ajastul”. Põhja-Euroopa rannikupiirkonnad ja kaugemadki maad kuni Vahemere ja Musta mere äärseteni välja, elasid tollal viikingite rüüsteretkede hirmus. Viikingiaja, st maailmalõppu kuulutava “tuule ja hundi” ajastu alguseks loetakse 793. aastat. Sellal rüüstasid Norrast tulnud viikingid Britannia kirderannikul asunud, juba 7. sajandi keskel asutatud Lindisfarne kloostrit. Viikingiajastu lõppu tähistavaks sündmuseks loetakse 1066. aastat ja Hastingsi lahingut ehk seda, kui viimase viikingite soost Inglise kuninga Harold II Godwinsoni väed said lüüa William Vallutajalt. Oletatavasti just viikingiaja algul või isegi veidi varem, tõrjus Odin välja Thori, kes oli senini olnud taanlaste ja muinasskandinaavlaste pea- ja piksejumala aujärjel.

Odin oli sõjaõnne jagaja ja viikingite innustaja lahinguis. Paljastatud ülakehaga bersekerid (Odini sõdalased) tormasid raevunult, klaasistunud silmil ja vaht huulil kõikeunustavalt lahingusse. Maailma juhtimise kõrval oli Odini kohustuseks ka Valhallase einherjeride (lahinguväljal langenud vaprad sõdalased) armee kogumine ja selle Ragnarökiks ettevalmistamine. Valküüridest saadetuna kihutas Odin äikesepilve varjus, tuulest kiiremal ja mõttest väledamal kaheksajalgsel ratsul Sleipniril lahinguvälja kohal ja jagas võitlejatele sõjaõnne ning valis langenute seast väärikamaid Valhalla armeesse.

Odin oli ühteaegu nii ülemmaag kui tarkusejumal. Terase mõistuse saamiseks tuli tal maailmapuu juurte vahelt väljavoolavast Urdi allikast, lõputu tarkuse lättest, juua. Tasuks selle eest pidi ta Mirmirile, allikat valvavale härmahiiule, ohverdama ühe silma. Selgeltnägemise võime omandamine ei olnud sugugi kergem ning selleks pidi ta üheksa päeva ja ööd maailmapuul poodult rippuma.
Odinil oli naise Friggiga viis poega - Thor, Baldr, Hod, Vali ja Vidar. Peajumala õlgadel istusid kaarnad Huginn (Mõte) ja Muninn (Mälu). Nad lendasid päev läbi ringi, õhtul aga istusid oma isanda õlale ja rääkisid talle kõigis üheksas maailmas nähtust-kuuldust. Odini jalge ees lesisid õnnetoovad hundid Geri (Ahne) ja Freki (Ablas).

Odini juhitavas maailmas oli oluline koht Valhalla paleel, mis asus Asgardis Gladsheimi metsasalus. Siin valmistas Odin ette oma einherjarite armeed Vigridi väljal toimuvaks viimaseks suurheitluseks - Ragnarökiks. Valgrindi, Valhalla väravasse, tõid igavesed neitsid valküürid einherjereidi otse lahinguväljalt. Valhalla paleel oli 540 ust, millest igaühest mahtus korraga 800 täies relvis sõjameest läbi astuma. Kõike seda selleks, et siis kui kõlab Heimdalli Ragnaröki algusest teavitav Gjallhorni sarvehüüd, jõuaks mehed kiiresti rivistuda ja lahingusse tormata. Heimdallil olid kõik taevasele valvurile vajalikud omadused - ta oli suuteline nägema 100 miili kaugusele ja kuulma rohu ning lambavilla kasvamist.

Valhalla oli omapärane viikingite paradiis. Odini sõdalased tõmbasid hommikul turvise selga, võtsid kätte sõjariistad ja läksid lahingusse. Võitluses löödi haavu, voolas veri ja isegi surdi, kuid sellest ei olnud midagi, sest lahingu lõppedes haavad paranesid ning surnud ärkasid ellu. Keskpäeval pöördusid väsinud, kuid see-eest täie elu ja tervise juures mehed paleesse tagasi ning pidu võis alata. Ei tuntud sellel peol puudust maitsvast söögist, mida võis ammutada põhjatus pajas keevast metskuldi Sęhrķmnir (http://en.wikipedia.org/wiki/S%C3%A6hr%C3%ADmnir) lihast ega hullutavast meemõdust, mida valküürid siinsamas  hiidkitse udarast lüpsid ja lauale kandsid.

Pärast Fimbuli, st kolme aasta pikkust kohutavalt külma talve, saabubki kauaoodatud Ragnarök. Odini vägi marsib Heimdalli sarvehüüu peale Vigridi võitlusväljale. Vägi marsib sinna üle punase tule, rohelise vee ja sinise õhu värvi Bifrösti vikerkaaresilla, mis ühendab Jumalate maad (Asgardri) Inimeste maaga (Midgardriga). Seal ootavad neid Loki poolt härmahiiud, keda toetavad veel Loki ja härmahiiutar Angrboda koletistest lapsed - ebardhunt Fenrir ja merekoletis Jörmungandr ning allmaailma valitsejanna Hel. Kurjuse teenrid saabusid kohale viirastuste laeval. Vallandunud tapluses neelab Fenrir Odini ja Heimdall tapab Loki. Heitluse lõpus tapab Thor piksevasar Mjöllniriga Jörmungandri, kuid upub ka ise merekoletise mürgises veres. Ragnarökis hukkuvad kõik - nii jumalad kui härmahiiud, nii inimesed kui kääbused, nii head kui pahad. Varisevad kokku Asgardri müürid, tulehiid Surtri poolt valla päästetud tulemöll hävitab kõik üheksa maailma ning Kuu ja Päikeseta süsimust maailm vajub keevasse merre.  

Lõpp on samas ka millegi uue algus. Tulelõõmas ja hullunud voogudes hävinud maailma asemele kerib rahunenud sinimerest uus ja puhas, roheliselt küütlev maailm. Kuid ka vana maailm ei hävinud lõplikult ja nii ilmuvad maailmapuu Yggdrasili okste vahelt välja sinna peitu pugenud surelikud inimesed - poiss Lif (Elu) ja tüdruk Lifthrasir (Elurõõm). Nemad panevad aluse ka uuele inimsoole. Jumalatest pääsevad mingil moel hävingust Odini pojad Vidar, Vali ja Hoen. Viimane kingib uutele inimistele tunded ja võime armastada. Ellu jäävad ka Thori pojad Modi ja Magni, kes pärivad imettegeva Mjöllnieri. Allmaailmast saabub tagasi kaunishing Balder ja hakkab isa asemel uuestisündinud maailma elu korraldama.

Odini edasisest saatusest Islandi saagad üldiselt vaikivad, kuid ühes vähemtuntud saagas kirjapandu kohaselt olla allmaailmast tagasipöördunud valguse- ja ilujumal Balder matnud Odini surnukeha uuestisündinud Inimeste maa piirile, sinna, kus viimane kaljunukk veel veest välja ulatub. Odensholm ehk Odini hauakünkaks nimetatud saar sobib sellesse rolli suurepäraselt

Kalle Suuroja

AVAMAA

MoKS on korraldatud Moostes rahvusvahelisi kunstisümpoosione juba alates 2001.aastast. 2001-2006 kandis loomenädal koondpealkirja PostsovkhoZ. 2007. a võttis MoKSi korraldustiim mõtlemispausi ja alates 2008.aastast reformiti sündmus AVAMAAks. Võrreldes PostsovkhoZiga on AVAMAA üles ehitatud töötubadele ja nendest tekkivale kollektiivsele sünergiale. Festivali võtab kokku aga väike  muusikafestival, mis toob kokku muusikud, kes avastavad välju, mis jäävad eksperimentaal-folk- ja etnomuusika vahele.

AVAMAA näol on tegemist kompleksse süsteemiga, mille kirjamärkidesse tõlkimine ei ole sugugi kerge ülesanne. Samuti tuleb AVAMAAD vaadelda MoKSi varasemate kunstisümpoosionite (PostsovkhoZ 1-6) loogilise jätkuna.

Struktuurist.

Sündmuse struktuuri muutmine oli oluline korraldajaorganisatsioonile, kes pärast 6-aastast PostsovkhoZide sarja tundis ürituses kerget stagneerumismaiku. Üritus oli kunstnike ja külastajate seas saavutanud tuntuse, aga korraldajaile (kes ise on samuti kunstnikud-muusikud) muutus organiseerimiskoorem üha suuremaks. Seega otsitigi võimalust korraldada üritus ümber nii, et seda oleks mõnus teha ja et korraldajaile jääks ka muid rõõme peale organiseerimise.

Kui PostsovkhoZide puhul oli vastutus valdavalt korraldajail, kes võtsid kunstnikud vastu, jagasid neile kontakte ja nende projektideks vajalikke materjale, siis AVAMAA struktuuri teljeks on valdavalt workshopid, peaks “Mesi Kõrvadele” kontsert, kehaks aga kõik osalejad. 

Moostesse kogunes seltskond tudengeid, kunstnikke, muusikuid, ühtekokku üle 30 hinge. Päevi sisustasid 3 töötuba, õhtuid aga loominguline programm vaba mikrofoni, sauna, kunstnike esitluste, wc-paberi disko, heliimprovisatsioonide ja muuga. 

Graafika töötuba “Jättes jälgi” keskendus siiditrüki kasutamise võimalustele ja seda viis läbi end universaalseks joonistusmasinaks nimetav Elffriede. Töötuba alustati siiditrükiraamide ja pimiku ehitamisega, seejärel liiguti edasi kujutiste trükkimisele erinevatel pindadel.

Neandertaali elektroonika töötoas õpetas Derek Holzer, kuidas ehitada kummalisi helitekitavaid elektroonikaseadmeid ja mänguliselt muuta juba olemasolevate elektroonikaseademete kasutusvõimalusi.  Derek Holzer alustas elektroonika A-st ja O-st ning selgitas kümnete joonistega erinevate transistorite, resistorite, sensorite ja igasuguste muude elektroonikavidinate tööskeeme. Nii töötaski enamus neandertaali elektroonikuid hilisööni, üritades aru saada kõigest sellest alkeemiast. Tulemuseks olid elektroonilised muusikainstrumendid, mis olid oma ehitajate nägu, sest vaid nemad teadsid, millise elektrilise protsessi tulemusena üks või teine heli ja efekt sündis. Kõik instrumendid olid väga erinevad. Põnevamatena olgu nimetatud kookospähklist sõrmepuudutustele reageeriv pill, või siis ulmeline tulnukamask, millest sai heli võluda selle tekstiilist kombitsaid näppides.

Termin mutoopia tuleneb sõnadest muteeruma ja utoopia.  Mutoopia töötuba John Grzinichi, Taavi Tatsi ja Bruno Humberto eestvõtmisel tegeles kollektiivse loomingu ja lugudega. Omavahel kombineeriti visuaalset antropoloogiat, heli-, keele- ja liikumismänge. Mutoopia töötoast kujunes tõeline labor, kus sai mängida erinevate ideedega ja katsetada keha intellekti, meelte ja vaimu segunemisel vallanduva loovusega.

Sümpoosioni viimasel päeval, 22. augustil, vahetult enne õhtust kontserti tutvustati ka töötubades tehtut. Seejärel avati mõisahoovi murul supiköök, kus ligi 100 hinge lasi hüval rüüpel hea maitsta. Kehad kinnitatud, võis asuda magustoidu kallale ja selleks oli seitsmetunnine “Mesi Kõrvadele” kontsert. Esimestena astusid ühiselt üles venemultikalik folktroonikamees Pastacas ja Võru laulik Mari Kalkun. Pastaca kannatamatuid-kiirustavaid heliridasid hoidis rajal Kalkuni tasakaalukus.

Helsingist Kallio linnaosast pärit Twowho alustas vaikselt viiuli ja elektrikitarriga. Minimalistlikud helid liitusid õuest kostuvate jutukatkete ja laste laalutustega. Kuulajad pidid oma tähelepanu teritama ja see tasus end ka kuhjaga ära, sest vaid nii sai osa peene helikoe müstilisest tihenemisest. Jüppala Kääpio liitus Twowho meestega orgaaniliselt. Publiku seest liikusid keskpõrandale (sinna, kuhu lava oli üles seatud) kaks mängijat: Carole Zweifer viiuli ja Hitoshi Kojo kanalisatsioonitorudest ehitatud flöödil. Üllatuslik elektroonilise minimalismi ja folgi segunemine elavdas publikut. Mõnda aega mängiti koos, siis liikusid TwoWho mehed ära ning Jüppala Kääpioga liitus Patrick McGinley. Kuulajate meeli hoiti endiselt elevil. Nende esinemine oli kui reis salapärasesse metsa, kus iga kurvi taga oli peidus uus ime. Mõni väiksem, mõni suurem. Kombineerides akustilisi ja elektroonikainstrumente, kasutades performance elemente, liikusid mängijad metsavaimudena publiku seas ringi. Pakkudes niiviisi vaheldust staatilistele heliallikatele ning võimaldades kuulajail saada individuaalne helikogemus.

Õhtu pimenedes astus küünaldega lavale orientaal-boreaalne Kirtana Rasa. Esinejate muusika oli kahtlemata puhas ja hingestatud, aga aeg-ajalt hakkas häirima esinejate liigne perfektsionismitaotlus ning kusagil mujal olek. Oma tekitatud helisid ei monitoorinud muusikud lähtuvalt akustilisest ruumist vaid läbi kõrvaklappide, kuhu heli jõudis läbi helitehnikupuldi. Väikese-eelarvelise kontserdi helitehnika on selline nagu ta on ja esinejad võiksid sellega arvestada. Kui saalis kuulajaile oli heli tõeliselt nauditav, siis muusikuile kostsid kõrvaklappidest sageli toonid, mille helisagedused olid  äralõigatud.

Pekko Käppi vahetu kohalolu küttis publiku. Selleks ajaks oli laval läidetud ka kamin ning leek kumas saali tagumistessegi soppidesse. Jouhikko virtuoos Pekko Käppi oma rämeda hääle, kogu keha haarava muusika ja müstilis-makaabrsete lugudega hulludest tüdrukutest, nõidmeestest, kaetajatest  ja vaimudest oli oma lihtsuses niivõrd võimas, et kommentaarid on liigsed.

Õhtu võttis kokku trubaduur-luuletaja Kago koos Liis Keerbergiga. Nende aeglane, lihtne muusika ja tekstid laadisid kuulajad sulgpehme pagasiga.

“Mesi Kõrvadele” kontsert oli oma olemuselt pretensioonitu ja tõeline pidusöök kuulajale, keda huvitavad eksperimenteerimine ja traditsioonide arendamine.

Fotode autorid John Grzinich ja Evelyn Müürsepp.

Mesi Kõrvadele. Hitoshi Kojo.

Pilk mutoopiale.

Neandertaali elektroonika. Juuso Paaso mängutoos-süntesaator.

Neandertaali elektoonika. Tara Patendeni muusikaline mask, mis tekitab elektroonikahelisid, kui seda pigistada.

Mesi Kõrvadele. Pekko Käppi.

Autor: Evelyn Müürsepp

Plaadisoovitus

Kihnu Poisid, Suurele merele,

http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=25963
ja
Jeff Buckley, Grace: Live Around the World (2 DVD/1 CD Deluxe) [Enhanced] [Limited Edition] [Live] [PAL],

http://www.amazon.co.uk/Live-Folklore-Centre-Nyc-March/dp/B002AWM0TK/ref=sr_1_3?ie=UTF8&s=music&qid=1251381966&sr=1-3

Raamatusoovitus

Ants Viires, Eesti rahvapärane puutööndus.

http://www.rahvaraamat.ee/?id=63&no=R054477

Eesti etnoloogia grand old man'i Ants Viirese (1918) monograafia meie rahvapärase käsitöö ajaloost on oma esmailmumisest (1960) möödunud aja jooksul saanud klassikaliseks ja ühtlasi muutunud bibliograafiliseks harulduseks. Käesolev, autori poolt ajakohastatud uustrükk annab põhjaliku ülevaate rahvapärasest puutööst, kasutatud materjalidest ja tööriistadest, samuti selle käsitööliigi osast möödanikus meie rahva olmes ja igapäevaelus, kaubalistes suhetes ja ühiskondlikus tööjaotuses. Rikkalikult illustreeritud raamatus on talletatud kõik olulisem sellest tänaseks suurelt jaolt hääbunud rahvakultuuri valdkonnast.

 

Kalender

Erakorraline kontsert!

Juba sel laupäeval, 29 augustil toimub Vanalinna Muusikamajas (Uus tn 16c) erakorraline kontsert-kohtumine.

Kohtuvad

Tänavusel Viru Folgil Käsmu Rahvamajas meeldejääva kontserdi andnud Kirtana Rasa - http://www.kirtanarasa.tk ; http://www.sonicbids.com/kirtanarasa 

Krista "Citra" Joonas - http://www.myspace.com/citrabansuri

Mathura - http://www.hot.ee/mathura/

Okeiko - http://www.okeiko.planet.ee

...ja (last but not least) Sina.

Vaheldumisi kõlavad laulud Kirtana Rasa esituses, raagad bambusflöödil Citra esituses ning Mathura loeb oma luulet klaveri saatel. Värvi ja meeleolu lisab Okeiko visuaalidega.

Tuleb hubane õhtu - helitehnika jätame seekord koju; pakume teed.

Algus kell 20.00

Kõigile vaba sissepääs.

Kirtana Rasa

Kaushalya (vokaal, harmoonium, viiul, basskitarr, bambuskitarr, kannel)
Kadi Uibo (vokaal, harmoonium, džembe jt löökpillid, kalimba)
Alex Kardaš (džembe, tabla jt löökpillid, basskitarr)

Kirtana Rasa on:
Kaushalya - kaunis ja habras noor naine, kes oma kristalse häälega poeb sulle naha vahele nii, et tunned külmavärinaid ka mõnusalt soojaks köetud toas. Tema peamise instrumendi - viiuli mängu stiilis võib tunda idamaade meistrite meeleolusid. Ühel päeval otsustas ta lisaks viiulile hakata ka basskitarri mängima, eriti aga meeldib talle suure nuiaga trummi seest võimsaid helisid välja võluda ja hüüda: torma must läbi, elu õrnus ja äike!

Kadi Uibo - Kadi armus india harmooniumi helisse juba palju aastaid tagasi ning nüüd soojendab ta jahedatel põhjamaa suveõhtutel südameid selle imelise instrumendi helivoogude ja oma lihtsa lauluhäälega. Tema salajaseks kireks on aga rütmid, kõikvõimalikud trummid nii Aafrikast, Indiast kui ka Ameerikast. Kadi on absoluutselt nõus luuletaja Mathura arvamusega, et päike on vihma naine, kuna nende lapsed - värvid, mida nad kohtudes kokku segavad, muudavad selle väljamõeldud maa veelgi lõbusamaks ja värvilisemaks kui see juba on.

Aleksander Kardaš - tuline ja lõbus tüüp, tasakaalustab oma tagasihoidmatu slaavi temperamendiga bändikaaslaste veidi jahedamat olemust. Alex on ansambli mootor - loob rütmid mängides džembet, tabla ja muid löökpille ning kui Kadi trummi endale krabab, siis basskitarri. Kunagi ammu tegutses Tallinnas üks üsna eriline bänd nimega Valhalla, seal mängis Aleksander trumme. 

Kirtana Rasa esitab omaenda loomingut, suur osa laulude tekstidest pärineb Mathura (Margus Lattik) sulest. Kui nad ka tahaksid, ei saa nad oma muusikat stiililiselt raamistada, repertuaaris on laule ja lugusid alates meditatiivsetest India raagadest kuni lihtsate pop-lauludeni. Sinna vahele jäävad kõikvõimalikud katsetused šamanistlike jm rütmide ja eksootiliste pillidega. Ka laulutekstide temaatika on vahelduv, alates loodust ülistavatest hümnidest kuni meid igapäevaselt puudutavate oluliste väikeste asjadeni, nagu näiteks suhted. Ansamblil on ilmunud CD-plaat pealkirjaga „Põhjataeva tuled” (Välja andnud: Ulmeplaadid 2007).  
Kontakt: kadi.uibo@gmail.com ; 56500136

Krista "Cirta" Joonas

Eestis sündinud, kuid hetkel Šveitsis elav bansuri- (bambusflööt) ja saksofonimängija, tunnustatud bansurivirtuoosi Hariprasad Chaurasia õpilane.
Laupäevane kontsert sai organiseeritud just mõeldes neile sõpradele, kel ei ole õnnestunud nende kahe nädala jooksul, mil Citra sel suvel Eestis viibis, teda kuulata või temaga kohtuda, aga kes seda kindlasti teha tahaks. Kes aga pole teda varem kuulnud, neile kulub ära hoiatus: Citra äärmiselt hingestatud ning ühtlasi virtuoosne pillimäng viib kuulaja erilisse nõiduslikku seisundisse - oht saada Citra-sõltuvus ning muutuda tema tulihingeliseks austajaks. 

Mathura  

Mathura (Margus Lattik) on Eestis tegutsev luuletaja / kunstnik, kelle loomingust on sündinud enamik Kirtana Rasa lauludest. Mathural on ilmunud kuus luuleraamatut, lisaks heliplaat, kus Mathura luuletused on ühendatud Kaido Kirikmäe muusikaga. Ka on Mathura välja andnud mitmeid põnevaid ja mahukaid raamatutõlkeid ning tema üksikud luuletused ja artiklid ilmuvad siin-seal ajakirjanduses. Laupäeva õhtul on Mathura lubanud ette kanda oma tekste, saates end ise klaveril. Välistatud ei ole ka Kirtana Rasa ja Citra spontaansed muusikalised sekkumised luuletuste lugemisse. 

Okeiko

Okeiko (Annika Maior) on haldjalikult tagasihoidlik, kuid eriliselt õrna ja õhulise käega kunstnik, kelle joonistused ja fototöötlused on viimasel ajal päris tihti erinevais paigus vaatamiseks väljas olnud. Samuti on Okeiko saatnud Kirtana Rasat viimastel kontsertidel, muutes need tavapärastest muusikaõhtutest audiovisuaalseteks elamusteks.

Jason Carteri meistrikursus ja kontsert

2. septembril annab kell 15 Rakvere Muusikakoolis meistriklassi ja kell 19 Viru-Jaakobi kirikus kontserdi (harf-)kitarrist Jason Carter Suurbritanniast.
Lisaks sellele, et harf-kitarri näol on tegu väga unikaalse instrumendiga (selle pilli mängijaid on terves maailmas umbes 20-30), paelub Jason Carteri (sündinud 8. veebruaril 1969) biograafias tähelepanu asjaolu, et ta on muusikas suuresti iseõppija (põhihariduselt masinaehitusinsener), kes on osalenud erinevates kitarri meistriklassides Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias, õppinud muusikapedagoogikat ja täiendanud end flamenco ja india muusika alal.
Jason Carteri muusikaliste saavutuste nimekiri on muljetavaldav - 14 salvestatud albumit, mitmeid põnevaid autasusid (sealhulgas Bahraini kroonprintsi muusikaauhind 2001 ning “Rahu ja sõpruse” diplom Põhja-Korea valitsuselt), õpetajatöö mitmel pool maailmas (väisanud peaaegu 70 riiki). Carter on teinud koostööd paljude muusikutega, näiteks Barbra Streisand, John Scofield, John Paul Jones (Led Zeppelin), Ozzy Osbourne, Joe Satriani - kui nimetada ainult tuntuimaid. Lisaks on ta kirjutanud filmimuusikat, avaldanud muusikateemalisi ajakirjanduslikke publikatsioone, hetkel on tal pooleli raamat oma kontsertidest ja reisidest üle maailma. Samuti on ta aastast 2007 Dubai Maailmamuusika Festivali kunstiline juht.
Nagu lugeda, on tegu väga palju reisinud mehega. Eestissegi ei satu ta mitte esmakordselt. 2005. aastal esines Jason Carter festivalil Jazzkaar.
Jason Carter on kirjutanud iseenda kohta muu hulgas järgmist: ”Ma tean, kuidas lehkavad Mumbai agulid, olen pühkinud oma silmist tolmu Kabulis ja sulanud Lapimaa avarustesse. Olen oodanud metrood Pyongyangis, palvetanud Buhhaara mošeedes ja Maputo kirikutes. Olen mänginud kitarri Mehhiko tequila-baarides, arutanud maailma asju Iiri ja Pakistani ekstremistidega ning raputanud printside ja riigiisade käsi.” Jäägu veel lisada, et Jason Carter on mees missiooniga - ta on heategevusorganisatsiooni CafeDiplo maailmarahu saadik.
Kõik muusikud ja muusikahuvilised on nii meistriklassi kui kontserdile mõistagi väga oodatud.
Kontserdi piletid (hind 75 krooni) on müügil tund enne algust kohapeal.
Ahti Bachblum

Impressum

Väljaandja: MTÜ Viru Folk
http://www.virufolk.ee/kontakt

Viru Folgi nädalakirja on toetanud kirjasõnaga: Contra, Aarne Ruben, Heiki Valk, Mari-Ann Remmel, Hannes Varblane, Margus Kasterpalu, Hendrik Relve, Toomas Raudam, Jaak Allik, Jaak Prozes, Ott Sandrak, Aarne Vaik, Anzori Barkalaja, Aivar Ruukel, August Kilk, Mare Kõiva, Elle-Mari Talivee, Astrid Böning, Jaak Johanson, Urmas Tamm, Jaanika Saar, Priit Pramann, Raul Altmäe Heili Vaus-Tamm, Peeter Laurson, Aarne Valmis, Aivar Tõnso, Kaido Einama, Peep Ilmet, Maian Kärmas, Ain Mäesalu, Mart Jüssi, Art Leete, Katrin Kumpan, Leelo Tungal, Tiit Kändler, Neeme Punder, Kristi Jagodin, Thea Kristal, Jaan Pehk, Taive Särg, Ivar Sild, Peeter Vähi, Kalle Kurg, Madis Veskimeister, Jüri Kaldmaa, Indrek Jääts, Veiko Pesur, Kalle Suuroja jt.

Toimetajad:
Tiit Lepik tiit@virufolk.ee 51992928
Tuuli Potik tuuli@virufolk.ee 55591032
Keeletoimetaja: Tiiu Kukk