2. oktoober 2009 nr 48
Viru Folgini 2010 on jäänud 308 päeva
http://www.virufolk.ee  

Juhtkiri

Huvitavat lugemist/kuulamist pakub www.russiatoday.com  leitud artikkel Venemaa Föderatsioonis elavatest neenetsitest. Eks igaüks ise otsustab, millise pildi ta Venemaal elavatest väikerahvastest ja nende olukorrast laseb endale selle jutu põhjal maalida.

Palju tõepärasema ja liigutavama pildi saab aga neenetsitest sellenädalase luuletuse/laulu põhjal, mis räägib metsaneenetsite ainsast sissetulekuallikast – põhjapõtradest, karmist elust tundras ja orvuks olemisest, mis noil mail kahjuks üpris tavaline on.

Plaadisoovitustest pean Ellerheina suurepärasest plaadist (kus teiste seas kõlavad Veljo Tormise, Arvo Pärdi ja Cyrillus Kreegi heliteosed) isegi tähtsamaks ja põnevamaks Muse’i kauaoodatud plaati „Resistance”, millel on palju mõjutusi Orwelli „1984”-st. Tegemist on lüürilise võitlusega ülemaailmse globaliseerumise ja hetke majandusolukorraga. Plaat lõpeb kolmeosalise rockooperiga. 

Siin ka kaks lugu:

http://www.youtube.com/watch?v=09a3xZrmpw0  

Pilt

Aleksei Turovski on näoga rahva poole. Teda kuulama jagus rahvast ka Viru Folgil… Foto: Viru Folk

Laul metsaneenetsitelt

utpi-nyemyang kînaws

pîlhyat wingkna
jolh jahtyi
jâptu wyeqklhâxa
jewa watapyosy
tyeqt ngaha nyemya
jewa watangat
pîlhyat wingkna
jâptu wyelhulhâha
jolh jahtyi

Utpi ema laul

Põhljat-tundras
tuhat põdralehma
hanekaela sarnased.
Orbu üles kasvatades
nelja Ngahanõ ema.
Orvu kasvatasin üles.
Põhljat-tundras
hanerea sarnased
tuhat põdralehma

Allikas: http://www.forestnenets.info

Artikkel

Folgist internetis

Teen võõra pilguga väikese sissevaate eesti folkürituste veebimaailma. Pole ma igapäevane muusikakuulaja ja samuti käin tavaliselt kaarega mööda folkürituste kodulehekülgedest, mõne korra olen sattunud, aga täpsemalt ei tea-ei tunne. Küll aga olen teinud veebilehti ja mul on nende suhtes tihti oma nägemus. See on küllalt konservatiivne – vilkuvate kaunistuste, mahukate piltide ja palju muuga ei tasu liialdada, sest see teeb veebilehe kirjuks, aeglaseks ning takistab vaatamist. Täiesti ilma aga ka ei saa – moodne aeg!

Niisiis. Otsides Eesti lehtedelt sõna folk tuleb esimesena ette muidugi www.folk.ee , Eesti Pärimusmuusika Keskuse kodulehekülg. Veebileht juhindub ülemise tiitelpildi (bänneri) all horisontaalselt paigutatud põhiliste alajaotuste linkidest. See on küllalt hea lahendus, kuid peab arvestama, et aja jooksul alajaotuste lisandumisel läheb leht liiga laiaks. Eks siis anna muidugi jaotusi sealtsamast näiteks menüüdesse koondada.

Lehekülje üldmulje on tasakaalukas, ei liialda, aga kujundatakse. Norida võiks näiteks vennaslehekülgede linkide paigutuse üle. Need on pandud veebilehe ülaserva, nii kitsalt ja nii kõrgele, et näiteks mina oma sirvimisharjumustega ei vaevugi nii ülesse suurt vaatama. Seega folk.ee lehele sattudes Viljandi folki ennast nii kergesti ei leiagi, kuid asi on ka selles, et praegu on aktiivselt ootusel hoopis nende korraldatav lõikuspidu ja muud kontserdid, mille teated esilehe keskse sündmusteakna katavad. Veebilehe laius on igati mõistlik ja järgib praeguseks traditsiooniks saanud 1024-pikslist laiust. Parem on muidugi vaadata laiema ja kõrgema kuvavaatega, pisikese sülearvuti ekraanilt peab kindlasti lehte palju kerima.

folk.ee lehekülg tundub küll muutuv, kuid mitte väga dünaamiline. Festivali enda lehe lahkulöömine pärimusmuusika keskuse omast on kummaline, kui arvestada, et näiteks lõikuspidu keskuse lehest eraldi ei võeta. Üht või teist pidi, lehekülg on professionaalselt tehtud ja veidi liigagi ametliku näoga, kui arvestada, millele ta loodud on. Lehel võiks rohkem olla loomingulisust ja ka midagi lõbusamat.

Alt paremast nurgast võib leida viite, mis tunnistab folk.ee (ja ka samas serveris asuvad vennaslehed – festivali enda, August Pulsti õpistu, teabekogu ja kultuurilaeka lehed) ühe suurema veebi alal Tallinnas tegutseva ettevõtte toodanguks.

Teine leht on meie tuttav – www.virufolk.ee . Siin kasutatakse vabavaralist sisuhaldusmootorit Drupal. Ka siin on horisontaalne riba küllalt oluline, sisaldades nii abi pärale jõudmiseks, foorumit, kontaktandmete lehte ja veidi veebi seisukohast huvitavamaid viimati lisatud asjade nimekirja ning kokkukogutud uudisvooge erinevate folkide kanalitelt (folgist meil ja mujal). Otseselt Viru Folgiga mitte seotud lingid on jäetud teisele reale. Kokkuvõttes võtab tiitelpilt ja kaks lingirida ära küllalt palju ruumi. Kujunduses otseselt midagi folgilikku ei ole, kuigi tiitelpildil vihjatakse tõsiselt merele ja eks meri ole tõesti ka Viru Folgi üks külgetõmme.

Kogu kujundus põhineb lehe kolmeks jaotamisel – vasak serv, keskala ja parem serv. See võimaldab näidata olulisi linke, ilmaandmeid, navigeerimiselemente, sponsorite logosid, ent praegu on servad mõneti alakasutatud ja keskmine veerg ülekasutatud, sest juba esilehel kuvatakse tervet viimast nädalakirja. Võib-olla tasuks see eraldi lehele tõsta ja kuvada esilehel vaid olulisemaid pealkirju, uudiseid ja linke? Praegusel kujul jääb Viru Folgi lehekülg veidi liialt blogilikuks. Võiks pead kokku panna ja kindlasti tuleb häid mõtteid. Samas on kõikidest lehtedest tegu parima muutlikkusega, lisaks oma uudiskirjale ja uudistele saab ligi ka võõrastele uudistele ning lugeda on palju.

Kolmas tõsisem veeb on Hiiu folgil – www.hiiufolk.ee , tehtud ka sealsamas Hiiumaal oma saare ettevõtte poolt. Kasutusel on sisuhaldus TYPO3, ning esimesest pilgust võib näha, et lehekülg on saanud kunstniku kätt tunda. Nemad on otsustanud vähese, aga pildirohke esilehe kasuks, mis kasutab ära sündmuse toimumiskohta Hiiumaal Kassaris. Lehe servadel ja tiitelribal on oluline koht hiidlaste maale viivatel transpordivahenditel – praam Heltermaale, lennuk Kärdlasse või praam Sõru sadamasse. Lehekülg tervikuna on veetlev, aga puhtalt turunduslik – vähimgi elu lahkub veebimaailmast peale ürituse lõppu, et ehk millalgi järgmisel kevadel tagasi tulla. Viimane uuendus oli link artiklile kohalikus lehes nädal pärast sündmust, nii lõppsõnaks ja kokkuvõtteks. Festivali lehelt ei pruugi algul aru saadagi, kas üritus on ühekordne või ikka iga aasta toimuv. Rohkem süüvides leiab küll esinejate ja kavade all kõikide aastate kohta eraldi lehed. Eelmiste aastate kohta võiks siiski juba esilehel mingeid märke näha olla!

Ahjaa, kui Viru Folgi ja folk.ee lehtedel oli võimalik uudiseid ka voogudena (nt RSS) tellida, siis Hiiu Folgil sellist võimalust pole. Ka see on vajakajäämine lugejateni jõudmises, sest uuendustest ei saa võimalikud jälgijad teada. Ka puudub see võimalus järgnevatel veebilehtedel.

Neljas tegija on Märjamaa Folk – www.marjamaafolk.ee . Kuigi lehekülg jätab algul mulje, et tegu on tõsiselt vanakooli raamidel (frame) põhineva lehega, siiski see nii pole. Lehekülg paistab silma ülima lihtsusega, millega minu maitse kohaselt liiale on mindud. Esialgu hirmutab ära, aga veidi sisse süüvides siiski midagi leiab. Hea on näha, et 2010. aastaks on plaanid juba tehtud! Selle aasta esinejate nimede asemel leiab vaid pilte jaotatuna päritolumaade kaupa. Linke väljapoole on lehel äärmiselt vähe, seotust maailmaga seega kasinalt. Ometi teeb rõõmu, et lehekülg on püsti saanud.

Viiendaks võib mainida ehk Setu Folki www.verska.ee/folk. Selle ürituse koduleht piirdub kahjuks vaid Microsoft Word 10 abil kokku klopsitud infolehekesega Värska valla lehel. Ega oma domeen polegi ühegi ürituse kodulehe jaoks esmatarvilik, alamaadressi võib kasutada küll. Kuid leheks võiks midagi veidi põnevamat ikka olla!

Madis Veskimeister

Põhjarahvad teevad kõik, et nende kultuur säiliks

Neenetsid on Euroopa ja Aasia põhjaosa rahvas, kes elavad Koola poolsaarest Taimõri poolsaareni ulatuval 3000-kilomeetrisel taiga- ja tundraalal Vene Föderatsioonis Neenetsite autonoomses ringkonnas, mis on põhja poolt ümbritsetud kolme Atlandi ookeanis asuva merega. Kohalikud põliselanikud neenetsid teevad kõik, et säilitada ja anda nooremale generatsioonile edasi sealset kultuuripärandit.

Ei tea, kas asi on kohalike lummavas muusikas, lustakates traditsioonilistes mängudes või värviküllases kunstis, kuid rikas kultuur Neenetsite autonoomses ringkonnas on püsima jäänud ainult tänu sealsele rahvale.

„Et meie kultuuripärand ei kaoks, püüame meie, vanem generatsioon, anda nooremaile edasi oma traditsioone. Samuti tahame seda jagada kogu maailmaga ja inimestega, kes meie rahvast ja kultuurist huvitatud on,” sõnab neenetsite rahvusteatri juht Serafima Durjekina.

Neenetsid on juba aastasadu elanud koos komide ja venelastega. Olles vähemusrahvas ka Neenetsite autonoomses ringkonnas (enamik sealsetest elanikest on siiski venelased), tuleb neenetsite rahvuse säilimiseks teha tööd kogu aeg.

Kohalik ajaloolane Marina Kolovangina arvab, et see piirkond on ainulaadne just seetõttu, et seal elab koos nii palju rahvusi. Neenetsite autonoomses ringkonnas – tänavu täitub 80 aastat selle moodustamisest – elavad üksteise kõrval neenetsid, komid, venelased ja ukrainlased.

Vaata intervjuud Marina Kolovanginaga:

„Meil õppivad lapsed tulevad erineva tausta ja kultuuriga perekondadest. Nende koosolemine ja -õppimine pole kunagi probleemiks olnud, sest pigem täiendavad erinevad kultuurid üksteist. Ennem on probleemiks põliselanike elamistingimused. Meil õpib ka palju lapsi, kes on orvuks jäänud või kelle vanematelt on võetud ära kasvatusõigused,” selgitab selle piirkonna internaatkooli õpetaja Galina Korovina. Kuid lohutusena lisab, et nemad teevad kõik, et anda vanemateta lastele armastust ja kodutunnet.

Inglise keele õpetaja Jekaterina Artejeva, kes on elanud selles piirkonnas juba kaheksa aastat, ütleb, et on uhke oma elu üle siin. Tema sõnutsi elavad erinevad kultuurid selles piirkonnas väga rahulikult üksteise kõrval ning ennem on selline koos eksisteerimine rahvust omavahel lähendanud ja oma identiteeti tugevdanud.

Intervjuu Jekaterina Artejevaga:

Vastupidiselt kohalike soojadele südametele on temperatuur selles piirkonnas aastaringselt väga madal. Andrei Semjonov, kes alles hiljuti kolis Neenetsite autonoomsesse ringkonda ja töötab seal valitsuse heaks ning arendab kohalikku ehitustegevust, tõdeb, et rängad ilmastikutingimused pärsivad sealset elukeskkonda mitmel tasandil: “Isegi majad tuleb siin ehitada eriliste standardite järgi. Kuna temperatuur on niivõrd madal – näiteks eelmisel talvel langes see -53ni – on siinsetel majadel poole meetri paksused seinad.”

Intervjuu Andrei Semjonoviga:

Pealinn Narjan-Mar on sealse piirkonna keskuseks. Kuigi tegemist on suhteliselt uue linnaga, kus elab umbes 20 000 inimest, on sealne kultuuritegevus väga vilgas. Teine huvitava ajalooga linn on Pustozersk, mis oli piirkonna keskuseks 5000 aastat, kuid teadmata põhjustel on see linn tühjaks jäänud. Ainuke, mis kunagist linna meenutab, on suur rist, mis tähistab kohta, kus teiste seas põletati elusalt vanausuliste preester tsaar Ivan Suure käsul.

„Meie, vanausulised peame Pustozerski pühaks paigaks, kuna see tähistab kohta, kus kunagi surid märtrina paljud vanausulised. Austuseks neile, korraldame sinna igal aastal palverännakuid ning oleme otsustanud ehitada hukkamiskohale kabeli, mis kannaks hukatud preestri nime,” räägib vanausuliste praegune preester Aleksander Ljapunov.

Kuigi elu Neenetsite autonoomses ringkonnas ei tundu olevat just kerge, on nimelt pärimus ja kogukond need, mis sealseid inimesi raskete ilmastikuolude ja elamistingimuste juures koos hoiab.

Allikas: www.russiatoday.com

Tuuli Potik

Ilmunud on Mari-Anne Heljase raamat „Võsu rahvas ja tema lugu”

Esitlus toimub 3. oktoobril kell 15.00 Võsu Rannaklubis

„Võsu rahvas ja tema lugu” on Soome lahe äärse rannaküla (nüüd aleviku) arengulugu läbi sajandite.

Käsitletud on Võsu esmamainimist, orjuseaega, talude päriseksostmist, randlase vaba ranna talupojaseisusesse jõudmist, elu Võsul Eesti iseseisvusaastatel, okupatsioonidest ja selle tagajärgedest Võsu rannarahvale.

Antakse ülevaade erinevatest suguvõsadest ja isikutest talude ja aleviku kinnistute kaupa. Lähema vaatluse alla tulevad ka ühiskondlikud asutused – postiteenus, koolid, kauplused jne.

Käsitletakse seltsitegevust, räägitakse tähtsamatest üritustest ja Võsu inimestega juhtunud markantsematest seikadest.

Raamat on varustatud rikkaliku pildimaterjaliga.

Raamatu autoril Mari-Anne Heljasel on Võsu ajalugu ja olevik väga südamel.

Järgmisel aastal oma 500. esmamainimise aastapäeva tähistavast alevikust kirjutab Mari-Anne vallarahvale järgmist:

„3. aprillil 1510 dateeritud ürikus on Võsu esmakordselt mainitud. Nimelt kuulusid Võsu jõe alad alates suudmest kogu ulatuses Palmse mõisale. Palmse mõisa omanikuks oli sellel ajal Tallinna Püha Miikaeli (Mihkli) nunnaklooster. 3. aprillil 1510 sõlmitud lepinguga vahetas kloostri abtiss Elisabeth Brince Palmse mõisa Nabala mõisa vastu ja Palmse mõisa omanikuks sai Bertram Junge.”

Nimetatud lepingus on võõrandamise objektiks märgitud „pered Võsu rannas”. See ongi Võsu esmakordne mainimine.

Segadust Võsu esmakordse mainimise lukku on toonud ajaloouurija H. Joonuks (Võsu 1972 ja kordustrükid). Nimelt on ta märkinud Võsu esmakordseks mainimisaastaks 1346. Kust selline aastaarv on võetud, ei ole märgitud. 

Sama aastaarvu kordab (ilmselt Joonuksi järgi) ajaloolane A. Pulver artiklis Virumaa Teatajale 14.04.2001. 

Täpne informatsioon konkreetsetest Võsu peredest on esimeses adramaarevisjonis aastast 1725. Siis olid Võsu külas järgmised talud: Männiko, Vollmer, Talli, Reino Micko ja Pello. Kingo kohta pidasid siis vabadikud. Vabadike pidada olid ka Lemmoselja, Sae ja Lavike kohad.

1806. aasta kaardilt on näha talude asukohad. Talude õuemaad asuvad järjestikku mööda jõeäärt mõlemal pool jõge alates umbes 400 meetrit suudmest kuni praeguse Jõe tänava sillani. Eraldi asuvad vaid Jaanioja veskitalu ja Kingo. Mõis muutis talude piire ja ka nimetusi. Talude päriseksostmise ajal (1860–1890) olid Võsul järgmised talud: Reino, Mikko e Mikurahva, Pällo, Simona, Uuetoa, Külaotsa, Madise, Jaanioja ja Kingo.

Lausa kohamuutuse on teinud Jaanioja. Sealne veskitalu kadus seoses Üllikjärve vettelaskmisega.

Möldriametit pidanud taluperele müüs mõis mitte endise veskitalu, vaid maa Lipumäe nõlvalt Kingo sillani.

Mere tänavat ei olnud olemas. Praeguse Mere tänava äärsete kinnistute asemel oli üksainus suur mändidealune mustikamets.

Küla keskus asus praegusel Vergi teeristil. Seal oli kõrts ja postijaam, kuhu pandi Võsu esimene telegraaf, mida rahvas kui ilmaimet uudistamas käis. Sinna tõi postitõld suvitajad ning bussiliikluse tekkimisel oli see paik külarahva kogunemiskohaks.

Seal oodati omnibussi Tallinnast. Ootajaid oli palju, sest oodati mitte ainult külalisi ja pakki linnast, vaid omnibussi ennast.

Tuleval aastal saab 500 aastat Võsu esmamainimisest. Võtkem siis aeg maha, mõelgem oma koduküla ajaloole ja neile, kes enne meid siin elasid. 

Vihula vallavalitsusel ja volikogu kultuurikomisjonil on kavas tähistada Võsu esmamainimise 500. aastapäeva juubelinädalaga 12.–18. juulil 2010.

Tehke ka omalt poolt sisulisi ettepanekuid, kuidas meie küla suurt tähtpäeva südamlikult ja väärikalt tähistada. 

Allikas: www.vihula.ee

Plaadisoovitus

Ellerhein, Girls Choir Ellerhein

http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=26920  
ja
Muse, Resistance,

http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=25999  

Raamatusoovitus

Soome-ugri kokaraamat
http://www.suri.ee/koka

Kalender

Avati näitus „Lauluemade jälg. Soomlased setosid jäädvustamas”

1. oktoobril avati Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas (Tartu J. Kuperjanovi 9) näitus soomlaste uurimismatkast Setumaale – „Lauluemade jälg. Soomlased setosid jäädvustamas”. Näituse kuraatorid on Andreas Kalkun ja Aapo Roselius, kujundajaks Andrus Kalkun. 

Jaanuari keskpaigani (2010) avatud näitus tutvustab Soome folkloristi Armas Otto Väisäneni ja kunstnike Alpo Sailo ja Carl Bengtsi 1922. aasta juunis toimunud uurimismatka Setumaale. Näitusel on esmakordselt eksponeeritud välitöö tulemusena sündinud maalid ning nelja lauluema büstid, samuti saab kuulata lauluemade häält.

1922. aasta uurimismatka eesmärgiks oli fonograafi, fotoaparaadi, pintsli ja savi abil jäädvustada seto laulikuid ja nende laule. Soomlastele poseerisid ja laulsid kuulsad lauluemad Miko Ode, Martina Ir´o, Hilana Taarka ja Treiali Ode.

Kohtumise tulemusena koguti ja loodi mitmekesine materjal, mis annab rikkalikku teavet setu laulust ja laulikutest ning samas valgustab jäädvustajate ja jäädvustatavate suhteid.

Lisainfo ERMi veebilehel www.erm.ee/seto ,

videoklipp youtube’is:

http://www.youtube.com/user/ENMuseum  

 

Tiit Sibul, ERMi näituste korraldaja, tel 735 0443, tiit.sibul@erm.ee  

Impressum

Väljaandja: MTÜ Viru Folk
http://www.virufolk.ee/kontakt  

Viru Folgi nädalakirja on toetanud kirjasõnaga: Contra, Aarne Ruben, Heiki Valk, Mari-Ann Remmel, Hannes Varblane, Margus Kasterpalu, Hendrik Relve, Toomas Raudam, Jaak Allik, Jaak Prozes, Ott Sandrak, Aarne Vaik, Anzori Barkalaja, Aivar Ruukel, August Kilk, Mare Kõiva, Elle-Mari Talivee, Astrid Böning, Jaak Johanson, Urmas Tamm, Jaanika Saar, Priit Pramann, Raul Altmäe Heili Vaus-Tamm, Peeter Laurson, Aarne Valmis, Aivar Tõnso, Kaido Einama, Peep Ilmet, Maian Kärmas, Ain Mäesalu, Mart Jüssi, Art Leete, Katrin Kumpan, Leelo Tungal, Tiit Kändler, Neeme Punder, Kristi Jagodin, Thea Kristal, Jaan Pehk, Taive Särg, Ivar Sild, Peeter Vähi, Kalle Kurg, Madis Veskimeister, Jüri Kaldmaa, Indrek Jääts, Veiko Pesur, Kalle Suuroja, Aune Veersalu, Ave Alavainu, Eino Pedanik, Kutt Kommel jt.

Toimetajad:
Tiit Lepik tiit@virufolk.ee  51992928
Tuuli Potik tuuli@virufolk.ee  55591032
Keeletoimetaja: Tiiu Kukk