VLÜ, UNTSAKAD & sõbrad: Tribute to The Pogues
Iiri muusika on populaarne kõikjal maailmas, kuid kindlasti pole see enamasti kohalikku muusikat mõjutanud nii tugevalt, kui The Pogues mõjutas meie staažikate folgitippude VLÜ ja Untsakate algusaastaid.
Marko Matvere: The Pogues on inglisekeelne moonutis keldikeelsest vandesõnast. Ansambli juhtfiguurid ja loojad olid punkroki taustaga. Sümbioos punkrokist, Iiri rahvamuusikast, kasimatust-põlastavast lavamaneerist ja lüürilistest laulutekstidest mõjutas kaheksa- ja üheksakümnendate aastate läänemaailmas miljoneid. Sealhulgas ka Untsakate ning VLÜ punkrokkari minevikuga pilli-tiite. Iiri ning eesti kultuurist võib leida mõningaid sarnasusi, kuid ühes asjas oleme teistest maailma rahvastest kindlalt üle. Kõige suurem talletatud pärimusmuusika kogu on iirlastel, seejärel eestlastel. The Poguesi muusikaline pärand koosneb iiri rahvalauludest, inglisekeelsetest meremehelauludest (shanty’dest, mida asjatundmatult arvatakse ka iiri rahvalauludeks) ja omaloomingust. Lihtsalt muusika esitamisega poleks aga poisid maailmakuulsust saavutanud. Bändi populaarsus tugineb karismaatilisele lauljale ning laulukirjutajale Shane MacGovanile, kelle harali kõrvade ja hambutu suuga joobes imbetsillinägu, mis saadetud koordineerimatutest kehaliigutustest ja vandesõnadest, paiskas publikusse vaimustavalt liigutavat muusikalist lüürikat. Üks tema talendi austajaist on fenomeni kokku võtnud nii – A man of many words and few teeth.
Margus Põldsepp: Mina avastasin enda jaoks The Poguesi peale vene kroonut ja see oli nagu välk selgest taevast ja vaimne kirgastumine ühekorraga! Tundsin, et see ongi see, mis mulle vaja ja määras kuidagi täpselt minu olemuse. Enne kroonut olin poolteist aastat punkar. Vahest mängisin ka mõnes bändis elektrikitarri, aga enamuse ajast kolasin lihtsalt mööda Eestit ringi ja laulsin tavalise kitarriga igasuguseid punk- ja isamaalisi laule. Mäletan, et kui olin “Kaks takti ette” Viljandi eelvoorus ja sain sealt edasi üksi kitarriga lauldes, siis määratles Alo Mattiisen minu stiili väga toredalt: folk-punk! Vahepeal möödus kaks aastat, sai siis kroonus käidud ja tagasi tulles olin justkui teises, uues dimensioonis. Küsimusi oli palju: Kes ma olen? Mida tahan? Mõnes mõttes andis vastuse vana hea punkarite mõttetera ühest laulust: “Ma ei tea mida ma tahan, aga ma tean kuidas seda saada”. Ühesõnaga, sõber Ando Kivibergi nõuandel vahetasin Viljandi Kultuurikolledzhis eriala, minust sai koorijuhi asemel rahvamuusik (see oli just avatud eriala). Hakkasin ise lõõtsa õppima ja siis see juhtus, et ei mäletagi kelle käest, aga kuskilt sain The Poguesi kasseti. See viis mu maailmapildi jälle kokku: folk + punk. Oli siiski võimalik, et rahvamuusika on ühendatud pungiliku imagoga ja laulmisstiiliga! See oli minu jaoks loterii peavõit. Kiiresti hankisin kõik The Poguesi kassetid ja kuulasin need ribadeks. No ja muidugi jäi Shane´i pungilik laulmismaneer mulle tahtmatult külge, sest endise punkarina oli see mulle omane niikuinii. No ja kui ühendada kaunid lüürilised rahvalaulu meloodiad ja romantilise lüürika sellise “pohhuistliku” laulmismaneeriga, siis oligi minu süda võidetud. See oli tõsiselt nakkav, et kandus kohati üle ka mitte Poguesi laulude laulmisele. Nii et mingil eluperioodil oli The Poguesil minu jaoks kõikehõlmav tähendus ja ootasin iga uue plaadi ilmumist nagu Jõuluvana! Kindlasti oli Shane MacGowan minu jaoks The Poguesi sünonüüm, tema imago ja laulusõnad ning laulmine oli see, mis mulle korda läks. Kui The
Pogues temata jätkas, kadus ka minu huvi bändi vastu ja ma hakkasin fännama Shane uut bändi The Popes, aga hiilgeaeg jäi muidugi endise The Poguesi kanda.
The Pogues`i tribuutkontserdil 09. augusti õhtul kell 23 Viru Folgi pealaval ühinevad VLÜ ja Untsakatega ka Üllar Saaremäe, Sulev Salm jt.